Search

Üksinduse talumatu kergus


Viirusevabas möödanikus oli kultuuri tarbimine nii iseenesestmõistetavalt kollektiivne, et kellelegi ei tulnud pähe seda eraldi esile tõsta. Ilma et me oleks selle peale mõelnud, oli meie kõigi jaoks loomulik istuda täis kontserdi- või teatrisaalis, vennastuda jazziklubides ja kooriproovides, ja isegi kui galeriides või muuseumisaalides sai nautida rohkem õhku ja vaikust, olid mööda kiirustavad ekskursioonigrupid ning keskmisest valjemad turistid ometi ka sealse miljöö tavapärane osa. Ja kui juhtuski, et keegi sai tõesti ihuüksinda KUMU saalides ringi uidata, siis rääkivate peade jutuvada skulptuuride galeriist tuletas talle ometi meelde, et iseenese mõtetega üksiolemist jagatakse vaid jaopärast.


Koos teistega kunstist osa saamine võib elamust vahel lahjendada, teinekord seda võimendada, aga päris kindlasti loob kollektiivsus vaataja-kuulaja ümber mõttelise kaitsekilbi, mis hoiab üksilduse ja liigse isiklikkuse üldjuhul mugavas kauguses. Kuid Kaupo Kikkase ja Arvo Pärdi pildi- ning helirännak “Ansel” Arvo Pärdi keskuse saalis on üles ehitatud harjumuspärasele kultuurielamusele risti vastupidisel moel. Ei mingit lobisevat rahvasumma, mille sisse sulanduda, ei mingit kilpi, mille taha varjuda. Selle asemel on üdini isiklik ja peagu et ehmatavalt individuaalne kulgemine läbi hämara pildi-, muusika- ja tundelabürindi. Tunnistan ausalt, et kui paotasin pärast tunnipikkust ootamist mulle määratud kellaajal keskuse saali ust, et näitusele pääseda, oli tunne natuke kõhe. Kuidagi abitu. Veidi harjumatu. Väheke alasti. Sest kui üldse on olnud ruumi ja aega, heli ja pilti, mis on loodud niivõrd oskuslikult ja sihipäraselt üksinda olemiseks, siis oli see just sellel näitusel. Mugav? Ei, kindlasti mitte. Mõjus? Absoluutselt.


Installatsioon-näituse raskuskeskme moodustavad massiivsed, eepilised, peagu ebamaised maastikud, puuderägastikud ja kaljud, dramaatilised mustrid ja tekstuurid, lõpmatusse suunduvad kiirteed ja pingestatud tühjus. Nende mustvalgete ilmutuste sekka on siin-seal ära eksinud üksik loodusega tõtt vaatav inimfiguur, kes ühest küljest on orgaaniliseks osaks loodusest, teisalt jääb aga kriipima tunne, nagu oleks ta seal siiski võõrkeha. Sest inimese abitus keset metsikut loodust on ju ühekorraga nii illusioon kui ka tõsiasi; meie võime loodusega vastastikuses austuses koos elada või kihk seda julmalt ja isekalt ekspluateerida on pingeväli, mis ulatub selle anonüümse figuuri kaudu igaüheni meist. Võimsate maastike pildikeelele sekundeerib näitusel helikeel, mille moodustab üksainus Arvo Pärdi teos – “My Heart’s in the Highlands” kontratenor David Jamesi ning organist Christopher Bowers-Broadbenti esituses. Selle laulu staatiline tenoripartii ning voolav orelisaade saadab näitusekülastajat tema vaiksel teekonnal loodusmaastike juurde viisil, mis tekitab tunde, et muusika vormub orgaaniliselt visuaalse poole ümber ning võimendab selle mõju. Samas sobitub see teos näituse temaatikaga ka teisel tasandil – šoti poeedi Robert Burnsi loodud luuletus, mille Arvo Pärt 2000. aastal viisistas, maalib kujutluspildi ette justnimelt võimsad loodusmaastikud ning räägib igatsusest selle päris oma südamepaiga järele. Pilt ja heli on täielikus sünkroonis.


Kui ma hämarast näitusesaalist jälle teiste inimeste keskele ja päevavalguse kätte jõudsin, pidin ehmunult silmi pilgutama ja tavapäraselt kulgeva maailmaga veidi harjuma. Nii totaalne ja tugev oli olnud näituse lumm, nii eraldi selle reaalsus, nii kütkestav selle üksindus, nii suur selle sõnum.