_page-0001.jpg)
“Armastuse värvid”: Maarja Purga koos keelpillikvartetiga Prezioso koosseisus Hanna-Liis Nahkur (viiul), Mari-Katrina Suss (viiul), Helena Altmanis (vioola) ja Andreas Lend (tšello) 30. juulil Kadrioru lossis.
Kui muusika vallas tulevad kodumaile oma ande jagama loojad, kellel kogunenud varuks rohkelt sisutihedat, kvaliteetset ja sealjuures ka uut, on saali tulija rõõm mitmekordne. Lauljatar Maarja Purgast, kes elab ja töötab Saksamaal, on minul kogunenud mitmeid muljeid. Nii üllatas ta oma uskumatult lopsaka häälega juba 2017. aasta novembris Õpetajate majas korraldatud kontserdil “Mezzogala”. Seal kõlanud Paaži kavatiin Meyerbeeri ooperist “Hugenotid” tõotas talle tugevaid veksleid tulevikku. Teise kohtumise, siis küll läbi interneti, tõi Vello Jürna nimeline konkurss, kus Purga sai publikupreemia.
Tema ainsast sellesuvisest kontserdist Tallinnas sain samuti osa tänu internetile. Lied’i-kava “Armastuse värvid” pakkus lisaks tuttavatele heliloojatele nagu Clara Schumann, Claude Debussy ja Manuel de Falla kolm laulu Eestis ilmselt esmakordselt kõlanud Ameerika helilooja Jake Haggie tsüklist “Camille Claudel – Into the Fire”, mille põnev helikeel, kurbust ja depressiivsust väljajoonistav ja kolmandas laulus kummaline, Philipp Glassi väljenduslaadi meenutav ostinaatsus keelpillidelt viis kuulaja lausa lummuslikku olekusse.
Loomulikult oleksin soovinud seda kava kuulata Kadrioru lossi saalis, kuid ka antud variant andis muusikutest väga adekvaatse pildi. Nimelt kõlasid kõik laulud keelpillikvarteti Prezioso saatel, kelle tämbraalne kõlailu ja ühismõtlemine on mulle meeltesse jäänud juba nende aastatetaguselt albumilt. Seaded kõigile lauludele on loonud Jake Haggie, kellele peab au andma, sest sellisel moel kõlavärvide lisandumine oli igati rikastav.
Clara Schumanni laule ei kuule Lied’i-kontsertidel just sageli, kuigi romantiline hoovus neis on köitev ja kohati kuuldub midagi väga sarnast Robert Schumanni looduga, näiteks tsüklis “Naise elu ja armastus” valitsevaid intonatsioone, meeleolunüansse. Kuna Maarja Purga ilmselgelt valdab saksa keelt ja seega on luules peituv talle omaseks saanud, on ka tulemus kuulaja jaoks selge.
Debussy helikeele hõrkus koosluses Vana-Kreeka mütoloogiast lähtuva Pierre Louÿsi luulega tsüklis “Trois Chanson de Bilitis“ on interpreedile põnev väljakutse. Seegi muusika võitis värvirohkust solisti saatnud keelpillidega. Imetlust väärib laulja tarkus oma äärmiselt mahukat häält ohjata ja helilooja peent pitskudet välja joonistada. Ka järgnenud Debussy “Kuuvalgus” Prezioso esituses paitas kõrvu.
Manuel De Falla “Siete canciones populares” on üks neid helitöid, mis kõlab meie kammerlavadel päris sageli, küll klaveri, küll kitarri saatel. Keelpillid annavad kahtlemata taas rohkem kõlavärve ja lauljale häid võimalusi. Siiski võinuks tsükli viimase laulu puhul ehk kõigi pillide, eriti tšello alumise registri forte’t veidi tagasi hoida, sest siin on olulisim laulja partiis hingepõhjast tulev karjatuse valu, mis peab saama täismahus kõlada. Aga see oli vaid mõne hetke nüanss ega lõhkunud mingilgi määral üldist elamust.
Purga viimased suuremad ülesastumised on olnud Kölni ja Aacheni ooperiteatris, samuti on ta laulnud Bayreuthi ooperifestivali kõrvalprogrammis. Tänavu astus Purga seal 21. ja 22. augustil üles Siegfried Wagneri ooperis “Friedensengel” (op. 10, 1914). Palusin tal viimast lühidalt iseloomustada.
Millise hinnangu annate lauljana Siegfried Wagneri ooperile? Kuidas sobis teile tema helikeel?
Maarja Purga: Siegfried Wagneri helikeel on ühendus paljudest eri stiilidest: leidub elemente nii
tema isa Richardi Wagneri loomingust kui õpetaja Engelbert Humperdincki mõjutusi, kohati tundub see kui varajane filmimuusika ning ooperis “Friendensengel” jumalateenistusele kutsuva meloodiad lubavad aimata ka Bachi. Kui aga kuulata mitmeid Siegfried Wagneri oopereid, siis hakkad mõistma, et niisugune stiilide kooslus ongi see tema stiil.
“Friedensengeli” helikeel ei ole üldiselt raske õppida, aga enamik partiisid on läbi komponeeritud: on palju dialooge, mille puhul on ülioluline ka kõik kõrvalpartiid selgeks saada, mistõttu võtab partii päheõppimine ikkagi omajagu aega. Siegfried Wagneri tekstikäsitlus (ta kirjutas oma isa eeskujul kõik libretod ise) on pigem sobilik sõnalavastusele ning eeldab väga palju eraldi tööd tekstiga, et partii muutuks mugavaks ka lauldes. Vokaalpartiidele on iseloomulik palju tritooni hüppeid, mis harmooniliselt ei ole alati orkestri poolt toetatud – nendes kohtades tuleb pühendada suurt tähelepanu intonatsioonile. Kui aga kõik need etapid on läbitud, on tulemuseks väga mänguline ning kaasahaarav krimi-draama ning lauljatel on hea võimalus end ka näitlejana proovile panna.
Millest ooper pajatab?
Ooperi tegevus toimub XVI sajandi Prantsusmaal. Willfried, kes on oma ema, Frau Kathrini soovil abiellunud Erunaga, leiab oma armastatu hoopis Mitas. Ta palub Erunalt luba lahkuda, kuid abikaasa ei nõustu teda vabaks andma. Selle peale soovib Willfried koos Mitaga sooritada enesetapu, et ühineda teispoolsuses. Ta ütleb, et pussnuga ehk Rahuingel avab neile väravad uude ellu. Mita võitleb vastu ja pääseb surmast, Willfried aga otsusest ei tagane. Kuna enesetapjaid ei maeta pühasse mulda, proovib tema ema sündmuste käiku varjata ja tal õnnestub panna kõiki uskuma, et Willfriedi mõrvasid röövlid. Eruna endine austaja Ruprecht, kes kannab endiselt Willfriedi peale viha, algatab mõrva uurimise.
Mita lahkub külast kloostrisse, kuid põgeneb sealt varsti, sattudes kokku oma varasema austaja Rheinholdiga, kes on nüüdseks abielus Gertaga. Viimane kuuleb nende afäärist ja Mita viiakse kohtu ette süüdistusega nii Gerta mehe võrgutamises kui ka Willfriedi mõrvas. Kohus mõistab ta küll mõrvakahtluses süütuks, kuid kahe abielu rikkumise eest peab ta külast igaveseks lahkuma. Ooperi lõpuks tuleb siiski tõde ilmsiks ja Ruprecht käsib enesetapja pühast mullast välja kaevata. Ahastuses Frau Kathrin proovib peatada külaelanikke, kes on kogunenud Willfriedi hauale, mille peal lamab surnud Mita. Äkitselt kuuldub inglite hääli, kes laulavad rahust maa peal. Külamehed, kes ei julge neid taevalikke helisid kuuldes kaevamist jätkata, näevad haua taga üht kummalist kujutist, kes avab haua ning asetab Mita surnukeha Willfriedi kõrvale. Suures tänutundes, et ta poeg saab jääda pühasse mulda puhkama, palvetab Frau Kathrin selle tundmatu kujutise poole, keda nimetab Rahuingliks.
Kuidas enda esitust hindate?
Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu oli meie prooviperiood väga lühike, kõigest 12 päeva. Arvestades sellega, et tegemist on täispika ooperiga ja mina olin Frau Kathrinana sellest laval kaks pikka vaatust, arvan, et sain väga hästi oma rolliga hakkama ning saavutasin parima tulemuse, mis nii lühikese ajaga võimalik.
Kuidas publik etenduse vastu võttis?
Publikust oli kuulda braavo-hüüdeid ning pärast etendust mõnede külalistega vesteldes kuulsin, et see ooper olevat mõjunud krimiooperina, kus publik on tõesti põnevil, et teada saada, mis järgmisena juhtuma hakkab. Koroona tõttu ei olnud kahjuks võimalik täissaalile laulda ja etendust said nautida vaid loetud ooperiarmastajad. Need, kes aga saalis olid, tervitasid lauljaid suure ja sooja aplausiga.
Mida Bayreuthi ooperifestivali kõrvalprojekt endast kujutab?
2019. aastal tähistati Siegfried Wagneri 150. sünniaastapäeva Bayreuthi Markkrahvi ooperimajas,
kus Karlovy Vary sümfooniaorkestri saatel ning David Colemani dirigeerimisel kanti ette
tema ooper “An Allem ist Hütchen schuld”. Minul oli au seal laulda isegi kolme rolli – Trude, kõrtsipidajanna ja ennustaja.
2008. aastast juhib Bayreuthi festival Siegfried Wagneri lapselaps Katharina Wagner, kelle
eestvedamisel esitatakse nüüd igal suvel ka üks Siegfried Wagneri ooper, et tutvustada ja ka jäädvustada (igast ooperist antakse välja ka DVD) tema loomingut. Järgmistel aastatel on plaanis ette kanda kõik tema 17 ooperit. 2022. aastal tuleb ettekandele “Herzog Wildfang” op. 2.