_page-0001.jpg)
Märtsi keskel tabas maailma suur “üllatus”. Päeva-paari jooksul läks planeet Maa pausile, millist pole meie põlvkonna silmad varem näinud. Kõik püüdsid uue elukorraldusega hakkama saada. Suurtest kontserdisaalidest ja muudest ehitistest said inimtühjad monstrumid, tänavad muutusid autovabaks. Kõik pidid olema kodus, ka muusikud. Väidetavalt jääb ellu see, kes muutustega kohaneb ja näeb neis uusi võimalusi. Juba nädala jooksul avanesid virtuaal-kontserdisaalide uksed. Neid ilmus eetrisse nagu seeni pärast vihma. Kuulasin minagi erinevaid veebikontserte ja andsin ka ise paar. Väljumisfestivalil “Trampliin”, mis oli ajastatud tähistama eriolukorra lõppemist, kuulasin kahte jazzikontserti. Mõlemad olid põnevad, kuid loomult väga erinevad. Üks toimus tühjas jazziklubis ja teine õdusas kodustuudios, kus oli vahele pikitud keskaegse Nemeurs’i linna vaateid. Publikuni jõudis toimunu kaamerate vahendusel. Eks teles ole sellelaadseid esinemisi varemgi ette tulnud, kuid mitte täispika, ilma publikuta kontserdina. See on uus väljakutse, mille puhul on eelis artistidel, kes tunnevad ennast sellises olukorras loomulikult ja on harjunud kaameratega flirtima. Teadupärast sõltub kontserdielamus tervikust, nii esitatavast muusikast kui ka kõigest sellest, mis juhtub lugude vahel.
Eesti duo jazziklubis
Esimene kontsert, mida külastasin, toimus 13. mail jazziklubis Philly Joe’s, kus kaamerate ette astusid Eesti noorema generatsiooni jazzistaarid – alati võluv ja sarmikas lauljatar Susanna Aleksandra ning hiljuti aasta jazzmuusiku auhinna võitnud Remmelite dünastia särav täht, pianist Joel Remmel. Kontserdi muusikaline palett oli kirev ja emotsionaalne. Kõlasid lauljatari enda kirjutatud lood, sealhulgas ka äsja Jaapanis ilmunud helikandjalt (ehk jõuab see varsti ka Eestisse). Lisaks olid kavas lemmikud klassikutelt nagu Uno Naissoo ja Bill Evans. Lauljatari enda sõnul oli see justkui ülevaade tema muusikalisest teekonnast.
Kontsert algas kummardusega Aleksander Rjabovile, vanaisale, kes mängis Susanna Aleksandra muusikuks kujunemisel suurt rolli. Olin heas mõttes üllatunud lauljatari eesti keele täpsusest ja nüansirikkusest. Olin teda kuulnud rohkem inglise keeles laulmas, kuid eesti keel kõlas Susanna esituses sulnilt. See polegi tänapäeva lauljaid kuulates väga tavaline. Aeg-ajalt tundub, et oma emakeelde suhtutakse teatud iseenesestmõistetavusega ning tulemuseks on keel, mille kõla kõrvu ei paita. Susanna Aleksandra eestikeelsetes lugudes olid kõik vokaalsed väljakutsed meeldivalt lahendatud. Häälikud helisesid, välted kõlasid, sõnum jõudis kohale ja tulemus pani naeratama. Midagi ei saa ette heita ka inglise keelele. Lisaks võlus Susanna Aleksandra suurepärane improviseerimisoskus ning pakatav energia, mis täitis isegi inimtühja jazziklubi. Aplaus!
Kui lauljatari esinemismaneer oli emotsionaalselt ekspressiivne, siis Joel Remmeli musitseerimisest ja olekust õhkus mõnusat põhjamaist, tasakaalustatud meesenergiat, mis lõi kogu kontserdile suurepärase toetuspinna ja raamistiku. Pianist oli alati olemas, võttis initsiatiivi, kus vaja, ja võimaldas järgmisel hetkel jälle lauljannal särada. Remmel oskab klaverist välja võluda just selle miski, mis muudab tehniliselt perfektse soorituse nauditavaks muusikaelamuseks. Kui üldse millegi kallal norida, siis – ehk oleks võinud kaasata ülekande teostamisse mõne inimese, kes oleks kunstilise pilguga üle vaadanud eetrisse paisatava pildi. Ruum oleks võinud olla rohkem valgustatud ja atmosfäär hubasem. Stiilidest jäi kontserdil kõlama klassikalise jazzi noot, mis on Susanna Aleksandra üks inspiratsiooniallikatest, kuigi teda paeluvad väga ka salsa, kaasaegne r’n’b ja soul. Tegemist oli tõelise miniatuurse jazzikontserdiga ja kui mõnele tundub, et klassikaline jazz on kadumisele määratud, siis see kontsert kummutas selle hirmu suure bravuuriga. Ajatu ilu on püsiv ja jääv.
Eesti-prantsuse duo kodustuudios
Teine kontsert viis meid 14. mail Benedict Televisiooni vahendusel Prantsusmaale, Fontainebleau’ metsade vahel asuvasse Nemours’i linna, kus oma muusikalisi mõtteid jagasid kodustuudios Lembe Lokk ning kontrabassist Philippe Blard. Lembe Lokk on laulja, laulukirjutaja, performance’i-kunstnik ja vabaimprovisaator, kes elab juba aastaid Prantsusmaal ja on rohkem tuntud just sealsel skeenel. Viimase paari aasta jooksul on ta värske tuulena jõudnud ka Eesti kontserdilavadele, mis teeb ainult rõõmu. Lembe Loki muusikaline keel mõjub põnevalt ja julgelt. Ta ajab oma asja ning teda on keeruline kuhugi lahterdada. Koos Philippe Blard’iga jõudis kuulajateni Lembe Loki sügavalt isiklik looming, mis on väga tundlik ja poeetiline. Üllatusena kõlasid online-kontserdi avaloona maailmatuntud Richard Rodgersi “My Favourite Things” ning lõpetuseks Charlie Chaplini “Smile”. Miks, oskab muusik ise kõige paremini vastata. Minule jäi see seos veidi ebaselgeks, eriti viimati mainitud loo puhul. “My Favourite Things” kõlas lauljale iseloomulikul (loe: täiesti uue meloodiaga) moel, mis mulle väga meeldis, kuid tean inimesi, kes ei vaimustu uutest seadetest ning võtavad seda kui disrespekti originaalloomingu suhtes. Eks neile oligi sobilik “Smile”, mis minu jaoks kõlas Lembe Loki võimeid ja sisukust arvestades veidi liiga tavaliselt. Aga kõigest ei peagi siin ilmas aru saama, mingid asjad lihtsalt on.
Loki muusikalised mõtted kõlasid kolmes keeles (prantsuse, eesti, inglise) stiilselt ja vabalt. Erinevates keeltes piirideta ja ajatu mõtlemine on loomulik osa tema loomingust. Kohati meenutas helikeel keskaegset modaalset mõtlemist, mis on tulvil poeesiat ja sügavalt läbitunnetatud teksti. Lembe Lokk on ise öelnud, et ta mälub sõnu igas suunas ja seedib neid oma moel. Artisti hääletämber on väga omapärane ja meenutab kohati isegi fado-laulu. Pillide valik oli rikkalik, omane muusikule, kes mõtleb “kastist väljas”. Lisaks tavapärasele kitarrile ja kontrabassile kõlasid põnevad isetehtud instrumendid, enim paelus kanalisatsioonitorudest valmistatud puhkpill nimega džinn, mis mõjus väga värskendavalt nii helis kui ka pildis. Asjata pole Lembe Lokki pärjatud prestiižika Académie Charles Cros’ loomingulisuse auhinnaga.
Meil, muusikutel, on keeruline jääda pausile, kui oled loodud jagama ja looma. Leitakse uued väljundid ja seatakse uued sihid. Igatahes minu toas hakkas päike taas eredamalt paistma ja kui on valida, siis valin alati pigem uued võimalused kui vanad rajad.
