_page-0001.jpg)
Eesti Rahvusmeeskoor tähistab sel sügisel 75. aastapäeva. Pidukontsertidest esimene anti 16. novembril täissaalile. Juubelikontsert on oma olemuselt pisut teise värvinguga kui regulaarne ja vaatamata väljapeetud muusikaõhtule ihkas hing tillukestki tänukummardust koori algusaegadele.
RAM on loomisest saati olnud missiooniga kollektiiv, kes pole oma kuulajaid alahinnanud. Alates hooajast 2011/12 koori peadirigendi Mikk Üleoja kunstilisel kureerimisel on RAM tänaseks omandanud kõrgema järgu diplomi. Juubelikontsert Estonia kontserdisaalis on võimalik kokku võtta ühe sõnaga – menukas. Jah, sellist aplausi nagu RAMile sel õhtul saalist vastu kajas, ihkab iga muusiku hing. Kontsert vastas pea täielikult (õigustatud) ootusele. Kvaliteetses esituses kõlas kõrgema pilotaažiga koorimuusika, mis kinnitas RAMi kõigutamatut positsiooni täiesti iseseisva kõrghoonena meie muusikamaastikul. Jah, RAMis on kõik, mis on ühele kollektiivile kiireks arenguks vajalik: ambitsioonikas ja täiuslikkuse voolimises vaat et radikaalne peadirigent, parima vanuse ja haritusega laulumehed, võimalus planeerida rahuldaval määral oma kontserdi- ja proovigraafikuid, tellida ja esitada uut koorimuusikat ning esindada Eestit olulistel muusikafestivalidel ja tähtsatel kontserdilavadel. Viimasel ajal kõditab meeli ka teadmine, et kutseid tehakse aina pikema perioodi peale ette ja nii mõnigi suurfestival ootab RAMi esinemist aastaid.
Mikk Üleoja on loomult snaiper, hoolega valitud sihtmärk saab õigel hetkel tabatud. Peadirigendi mantlit oma õlgadel kohendades oli üks tema eesmärke rahvusmeeskoori kuvandit täpsemaks lihvida ja säravamaks lüüa. Seda on ta oma valitsemisajal ka juveliiri täpsusega teinud. Tunnistagem, et RAMi kuvand on viimaste aastate jooksul kõvasti muutunud ja vale oleks arvata, et selle taga seisab midagi muud kui töö. Koor seilab Mikk Üleoja käe all suurvormide hinnatud esitajana mandrilt mandrile ning sõnum RAMi kvaliteedikoodist on rahvusvaheliselt lendu läinud. Olles kogenud RAMi esinemisi piiritagustes saalides kinnitan publiku seljavärinaid tekitavaid möirgeid teoste lõppedes ja marulisi braavohüüetega aplause, mis siiani klombi kurku kergitavad. Samal ajal näen Maarjamaal pigem vaoshoitud, väikesearvulist publikut ja olen aastaid mõelnud, milles küll on probleem. On siin küsimus väheses reklaamis või ka repertuaaris?
Praeguse RAMi peamiselt muusikaharidust omavale kuulajale kinnast viskavaid kontserdikavu on olnud põnev kuulata, kuid need on kõlanud pigem vähearvulisele publikule. Populaarsematest kontsertidest meenub mullune “REGIRAM”, kus regilaulu töötlusi esitades leiti hea kokkupuutepunkt üleilmastumise käigus veidi pead kaotava eestlasega. Väidan, et “REGIRAM” oli kuulajale mõistetav tänu meile igiomasele regilaulule. Seevastu maailmas partituuri raskusastme tõttu praktiliselt mitte-esitatav Max Regeri muusikaga kava sai lauldud käputäiele inimestele ja väga suurt tungi pole kahjuks olnud ka nüüdisheliloojate teoste esiettekandeõhtutele.
Sama mõte hakkas miskipärast mu peas tiirutama ka RAMi juubelikontserdi esimest poolt kuulates. Tõepoolest, komplitseeritud partituuriga igati kauni muusika suurepärane esitus muutub ühel hetkel liig turvaliseks ja tähelepanu liigub paratamatult mujale. Nii täheldasin Felix Mendelssohn-Bartholdy tsüklis “Responsorium et hymnus” aegajalist vajadust Aare Tammesalu pilli ja koori ühiseks häälestamiseks, piisavalt veenvad polnud ka viited gregooriuse koraalile, kuid teosest moodustus siiski ümar tervik. Ko Matsushita kolmeosaline tsükkel “Cantate Domino” on tellimusteosena kirjutatud Meiji ülikooli lauluklubi varalahkunud liikme mälestuseks. RAMi juubeliõhtul jäi see teose muusikalisele akrobaatikale vaatamata mulle kaugeks. Oleksin väga soovinud selle asemel kuulata mõnd Veljo Tormise igi-interpreteeritavat märgilist teost. Noid on RAM küll esitanud vaimustaval moel, ent viimastel aastatel peamiselt väljaspool Eestit.
Süda hakkas soojenema alles Riho-Esko Maimetsa mullu Eesti muusika päevadele kirjutatud “Salve Regina” ajal. Unustamatu esiettekandega võrreldes tundus seekord, et lauljatele jäi liiga vähe aega ümber lülituda. Maimetsa õigeusumuusika saladuslik fluidum pidi maksma lõivu Matsushita peadpööritavale partituurile ja mulje esitusest jäi vähemahlaseks ja kahvatupalgeliseks.
Kontserdi teine pool oli seevastu tõeline muusikaline vahukooretort: ulmelise faktuuriga Max Regeri tsükli “Kümme laulu” täpismeisterlik esitus; suursugne väljapeetus ja koosmusitseerimine Justė Janulytė (ühe kontserdikülastaja arvates paradiislikus) teoses “Now I’m Nowhere” (esiettettekanne) ja vahepõikena 23-aastase Francis Poulenci Harvardi meeste lauluklubile kirjutatud karakteerne “Chanson a boire”, mille järel jõuti sügava rahuni – lummusest kantud Giovanni Bonato “külmavärinamuusika”, sõnatukstegev, ülendav ja hingepuhastav elamus kontserdi nimiteosest “Sügav rahu”. Ja kui lisalugudena sai kuulatud mõne aasta tagune Pärt Uusbergi teos ja enne RAMi sündi loodud Vettiku ajatu meeskooripoeem, oli publik lummatud.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis – kavaväliste teoste (avapala, Miina Härma “Meestelaul” ning mainitud lisalood: Pärt Uusbergi “Ka sisaliku tee kivil jätab jälje” ja Tuudur Vettiku “Kuu”) kõrval ootasin juubelikontserdi esimeses pooles kodumaiste heliloojate loodut: Tormis, Marguste, Lepik, ka Pärt, Kõrvits ja Grigorjeva. Kolmveerandsajandist on ju üsna palju valida. Südameasjaks olnuks RAMi juubelikontserdil kasvõi üksainus Gustav Ernesaksa laul, tillukenegi laul oleks kasvanud tuumakaks kummarduseks koori asutajadirigendi ja ajaloo suunal. Kõik, mis kõlab täna, toetub ju millelegi. Ei ole ka RAM isetekkeline, vaid läbinud 75-aastase teekonna läbi inimeste elusaatuste ja vahetunud riigikordade. Janu Laulutaadi meloodia järele oli kui hirve kisendus veeojade järele, selle puudumisest jäi hingesoppi kahjatsus.
Muide, hiljutisel VII Eesti noorte koorijuhtide konkursil dirigentide RAMiga tehtud töö voorus (kavas Ernesaks, Tubin, Saar jt) tuli tunnistada, et inimpõlve jooksul on unustatud teatud laadi muusika esitustraditsioonid. Konkursi žürii töös osalenud RAMi peadirigendi sõnul olnuks koorijuhtidel võimalik arhiivisalvestustega tutvuda ja end materjaliga kurssi viia. Üleoja ei välista ka võimalust, et RAM salvestab Eesti rahvusromantilist meeskoorimuusikat lähiajal uuesti. Lubatagu arvata, et laul elab siis, kui see kõlab aeg-ajalt elavas esituses kontserdisaalis. RAMi juubelikontserdil teise lisaloona kõlanud “Kuu” pälvis väga sooja vastuvõtu, mis tunnistas teose elujõudu.
Kui kontserdil kuuldu on joovastav ja saadab kuulajat mitu päeva, on see muusikaelamus. Ja elamusi RAM meile pakub, ja mitte ainult juubelikontserdil.