_page-0001.jpg)
Pikkade traditsioonidega Stockholmi kuninglik ooper tegutseb rahvusooperina 18. jaanuarist 1773, olles ühtlasi Põhja-Euroopa esimene ooperimaja. Ka Estonia teatrile pole see väärikas maja võõras: 1985. aastal esines seal Estonia trupp ning siiani räägitakse legende Gaetano Donizetti ooperi “Lucia di Lammermoor” etendusele järgnenud pikast aplausist, mille “süüst” lõviosa lasus primadonna Margarita Voitesel. Fakt on seegi, et sama ooperi sekstett läks kuningliku teatri laval kordamisele.
Dara Savinova Angelinana. PRESSIFOTO /SÖREN VILKS.
24. augustil 2019 esietendus Stockholmi kuninglikus ooperis Gioachino Rossini ooper “Tuhkatriinu”, mille nimiosalise Angelina rollis astus kõikides selle hooaja alguse etendustes üles Eesti noor lauljanna Dara Savinova. 2015. aasta Klaudia Taevi konkursil edukalt esinenud metsosopranit on kodupublikul õnnestunud veel kuulata mõnel kontserdil Mustpeade majas ja Estonia kontserdisaalis, viimases ka Bizet’ “Carmeni” kontsertettekandel 2018. aasta kevadel. Salzburgi Mozarteumi lõpetanud Savinova on teinud juba märkimisväärset karjääri, temast on kujunenud suurepärane Rossini, Mozarti ja Händeli solist, kes on laulnud peaosi Viini teatris Theater an der Wien, Detmoldi ooperis Saksamaal, Zürichi ooperis Šveitsis ja mujal. Ees on ootamas rollid nii Viinis kui Moskva Novaja Operas.
Rossini “Tuhkatriinu” kuulub ooperiliteratuuri keerulisimate ooperite nimestikku ning Angelina partii seab esitajale tõelist virtuoossust nõudvaid ülesandeid. Selle parimaks näiteks on kuulus aaria “Non più mesta”, mille helilooja on teadlikult kirjutanud ligi kolm tundi kestnud ooperi lõppu. Dara Savinova kauni kõlaga hääl, mille ühtlased registrid on nauditavad nii ülemises kui alumises tessituuris ning mis võrdselt vabalt kõlab nii legato’t nõudvates pika hingamise fraasides kui ka koloratuuride esituses, tagab solistile vokaalse vabaduse. Ta valdab oma häält, mis omakorda lubab mänguliselt tõlgendada rolli ning lisada vokaalseid peennüansse, mis on Rossini muusika hea ettekande eeldus. Tema Angelina on armas ja veetlev, temas on nii siirust ja lapselikkust, aga ka heal hulgal enesest lugupidamist ja väärikust. Savinova Tuhkatriinu pole teenijatüdruk, pigem oma positsiooni kaotanud printsess, kes saab muinasjutu lõpuks kogu vara ja armastuse sajaprotsendiliselt tagasi.
Austraalia lavastaja Lindy Hume’i lavastus paikneb klassikalise muinasloo ning modernismi vahepeal, selles on palju konkreetsust, selgust ning tundlikkust, mis omakorda toob Rossini efektse ja mažoorse muusika veelgi paremini vaatajani. Õnnestunud lavastus annab solistidele võimaluse särada ja vokaalseid võimeid demonstreerida.
Savinova metso on parasjagu tumeda kõlaga, kohati sonoorselt mahe ning perfektse ülemise registriga, mis annab talle võimaluse esitada ka kõige nõudlikumaid partiisid. Vaba ja mänguline olemus loovad eeldused heaks ansamblitunnetuseks. Kuna Savinova arvestab ansamblis teiste solistidega ega kaldu domineerima, olid igati nauditavad ka ansamblinumbrid. Suurepärane oli kooslus Ameerika tenori Michele Angeliniga (don Ramiro), aga ka teiste solistidega vokaalselt nõudlikes sekstettides ja septettides, mida Rossini muusikas hulgaliselt leidub.
Teistes osades lõid ooperis kaasa Marianne Odencrants (Clorinda), Francine Vis (Tisbe), Jens Persson (Dandini), John Erik Eleby (don Magnifico) ja Markus Schwartz (Alidoro). Stockholmi kuningliku ooperi orkestrit dirigeeris Ramón Tebar. Orkester pakkus nauditava elamuse, nagu ka kogu etendus tervikuna. Tugev solistide kooslus, mis Rossini muusika salajased karid ja tundlikud nüansid suurepäraselt läbis, tekitas positiivsuse, mida suurendas klassikaline lavastus, mis kordagi hea maitse piire ei ületanud.
Stockholmi kuningliku ooperi orkestrit dirigeeris Ramón Tebar. Orkester pakkus nauditava elamuse, nagu ka kogu etendus tervikuna. Tugev solistide kooslus, mis Rossini muusika salajased karid ja tundlikud nüansid suurepäraselt läbis, tekitas positiivsuse, mida suurendas klassikaline lavastus, mis kordagi hea maitse piire ei ületanud.
Eestis sündinud lauljanna Dara Savinova tee suurde ooperimaailma on avatud ning loogilise jätkuna järgnevad Stockholmi kuninglikule ooperile peagi teised Euroopa tunnustatud ooperimajad.