_page-0001.jpg)
Rahvusooper Estonia tõi lavale Rimski-Korsakovi ooperi “Tsaari mõrsja”, esietendus oli 25. jaanuaril. Lavastaja Juri Aleksandrov selgitab kavaraamatus oma vaadet sellele loole kui nägemust Venemaa despotismi sügavale ulatuvatest juurtest, mis on alates XVII sajandist tänaseni mõjutanud kõiki järgnenud ajajärke. Selle idee valguses püüdis ta kõiki neid poliitilisi ja ajaloolisi aspekte lavastuses kuidagi ära märkida, kasutades erinevatele sündmustele vihjates läbisegi eri ajastute maneere, sümboolikat, kostüüme ja stilistikat. Loo tegevustiku on ta XVI sajandist toonud 1946. aastasse, kui inimestel peale hirmsa sõja üleelamist peaks tekkima vabam hingetõmbeaeg, ent selle asemel tajutakse siiski võimu ängistavat ahistust. Selle tulemusena rullub silme ees lahti arusaamatu sümbioos ajalooliselt venepärasest ja kaasaegsest, visuaalne segapuder millestki, mis järjekindlalt tähelepanu muusikalt mujale kisub. Ei saa eitada, et ühest küljest oli videoprojektsioone kasutatud nutikalt – põhimõtteliselt esitati kogu lugu ühe lavakujundusega (Viktor Gerassimenko), mängides erineva valguse ja sageli muutuvate taustapiltidega. Eriti hästi oli õnnestunud varahommiku kujutamine (valguskunstnik Ritšard Bukin), mis tõesti meenutas suvist hommikuvalgust sellele iseloomuliku vaikuse, virgumise, värskuse tunde ja lõhnaga. Nagu kostüümideski, oli ka videoelementides (Kalev Timuska) kasutatud dokumentaalkaadreid Venemaa eri ajalooetappidest, kahel paralleelsel ekraanil ohtralt Stalinit, Mosfilmi logo, idealiseeritud nõukogude elu argikaadreid ja see kõik mõjus suhteliselt kopt. Jäi ebaselgeks tegevuse toomine XX sajandi keskele, tekkis küsimus – aga milleks siin on tsaar? Esimene moment, kus erinevate ajajärkude miksimine tundus pisutki ennast õigustavat, oli stseen, kus nõukogulikes vormides asjamehed vastabiellunud pruudi julmalt otse pulmapeolt minema viivad. Selles hetkes tuli lavastaja mõte arusaadavalt esile – diktatuur on Venemaal alati olnud ja pole ka nüüd kuskile kadunud. Kui poleks eelnevalt teadnud, oleks siiski mõistnud, et lavastaja on vene rahvusest. Lisaks kujundusele oli lavastuses teatud žeste ja gruppide liikumisi, mis ilmselgelt sügavalt venelastele omased, samas aga meie artistide esituses mõjusid sageli pingutatult, kohati isegi naeruväärselt. Vihjeid oli ka kaasajale, tsaari koja teenijannad olid riides ja liikusid nagu tänapäevased stjuardessid, kusjuures rõhuasetus oli äärmuslikul seksapiilil. Ooperis ei juhtu just sageli, et teose väline vorm ehk siis lavastus võtab muusika üle, aga seekord tundsin terve etenduse jooksul, et mul ei lastud kuulata, et mu tähelepanu eksitati jätkuvalt millegi mitte asjasse puutuvaga ja fookus, mis oleks pidanud olema hingemineval armastuslool, oli sätitud kuskile mujale.
Kui nüüd kõigest hoolimata lavastuse juurest loo enda poole pöörduda, siis võtmeisikuks on selles loos Grigori Grjaznoi, kes teeb ise ja kelle pärast tehakse kõikehaarava kire ajel meeletusi. Nii laululiselt kui näitlejameisterlikkuse poolest jättis rollis sügavama mulje Rauno Elp (teine esitaja Aare Saal), kelle hääl vene temperamendi ja laia joone paremini välja kandis ning lavastaja taotlused usutavamalt esitatud said (nägin etendusi 8. ja 28. veebruaril). Grjaznoi kireobjektiks olev Marfa – mõlemal korral Kristel Pärtna esituses – on sinisilmne tütarlaps, kes jääb ilmsüütult kannatajaks hoolimata sellest, et elu mängib talle järjest kätte võidukaarte. Ta kaotab kõik ja rohkemgi veel. Pärtna arusaadav ja sisukas osatäitmine oli siiski veenvam traagilistel momentidel, rõõmsad stseenid, peamiselt siis hetked armastatu Ivan Lõkoviga, vajaksid tugevamat omavahelist keemiat lavapartneritega (Igor Morozov külalisena Venemaalt, teine esitaja Reigo Tamm). Vokaali mõttes pakuvad mõlemad tenorid kõrvale meeldivat kuulamist: Morozovi hääl tundus olevat suhteliselt väikese kõlavusega (võibolla oli see tingitud mu just mitte parimast istekohast esimese rõdu viimases reas), Reigo Tamme kuulsin nii ulatuslikus rollis esmakordselt ning ta jättis hea mulje, nii muusikaliselt kui ka hääle kandvuse mõttes. Minu kõrvadele kõige nauditavama partii esitas Ljubaša osatäitja Jovita Vaska Leedust (teine osatäitja on Helen Lokuta, keda kahjuks ei õnnestunud kuulda), kellel on väga omapärane hääl, mis kohati tundus isegi liiga lahtine; meie lauljatel on enamasti pigem ümar, kaetud vokaal. Külmavärinaid tekitas Vaska esituses Ljubaša a cappella rahvalaul, mida ta esitab peol bojaaridele. Esituses oli hulgaliselt värve, kauneid fraasilõppude pianissimo’id, tundeid, hingevärinaid. Mõned kulminatsioonid olid ehk liiga forsseeritud, aga üldiselt suurepärane esitus. Kõrvalosatäitjatest tõstaksin esile Juuli Lille elurõõmust pakatava Dunjaša, Mart Madiste arst Bomeliuse ja Heli Veskuse Domna Saburova rollis. Suurepärase muusika kõrval ongi “Tsaari mõrsja” üks oluline pluss see, et siin on palju erinevaid sooloosi ja hulk lauljaid leiab rakendust. Orkester Jüri Alperteni juhatusel mängis värvikalt ja haaravalt, paindlikult ja lauljaid arvestavalt. Koorilt oleksin oodanud hääleliselt mahukamat esitust, slaavilikku kõlavust, mida mitmetes nende stseenides puudu jäi.
“Tsaari mõrsjat” on Estonias varem esitatud kahel korral, lisaks üks kontsertettekanne aastast 2011 ja mõned muude truppide esitused. On mõistetav, et üks endast lugupidav ooperiteater mängib ikka ja jälle teatud vaheaegade järel “Traviatat”, aga “Tsaari mõrsja” kindlasti selliste must be teoste hulka ei kuulu. Kasvõi silmaringi mõttes oleks võinud (miks mitte sama Rimski-Korsakovi rikkalikust ooperiloomingust) teha mõne vähem tuntud ja seega huvitavama valiku. Kes suudab mitte (või vähem) vaadata, võib kuulama minna küll.