Jazzmuusikute Eesti-ülistus

Kontsert “9 hümni vabadusele” 28. novembril Alexela kontserdimajas.

Eesti 100. aastapäeva sündmuste reas on esitletud mitmeid jazzi värvides eriprojekte. Kevadisel “Jazzkaarel” oli kavas suurejooneline “Saja lugu”, “Jõulujazzi” avakontserdina kõlas aga töömahukas ja suuri esituskoosseise lõimiv heliülistus Eestile pealkirjaga “9 hümni vabadusele”, kus tegid kaasa paljud meie jazzmuusikud, Politsei ja Piirivalve orkester, keelpilliorkester Ventum ja koor Collegium Musicale. Dirigeeris Siim Aimla.

Arvan, et justkui žanrimääratlusena kõlavat sõna “hümn” tuleks selle kava valguses võtta vaid suunava, konteksti loova tähisena. Ilmselgelt olid uudisteoste loojatele lähtepunktiks märksõnad ja väärtused, mis neil Eestiga seostuvad. Sündis üheksa üsna eriilmelist kompositsiooni, mille autorid valasid muusikasse oma nägemuse Eesti loodusetunnetusest ja inimnatuurist, ökoloogilised ja eetilised mured ning kollektiivse, isikliku ja artistliku vabaduse teemad.

Huvitaval kombel olid kõik lood kirjutatud kahasse kahe jazzmuusiku/helilooja poolt. Uudne ja intrigeeriv idee, aga kas ka õigustatud? Teadmata, kuidas tööprotsess välja nägi ja milline oli rollijaotus, ei oska vastata. Mõne teose muusikaline (või vormiline, dramaturgiline) lahendus mõjus kohati küsitavalt ja tõi pähe küsimuse – ehk oleks ühe autori looming andnud kompaktsema, koherentsema tulemuse? Seda enam, et muusika loojate seas olid sellised mitmekülgse komponistikogemusega autorid nagu Mingo Rajandi, Kadri Voorand, Kirke Karja või Maria Faust. Kontserdikava on nimetatud ka tervikteoseks, kuid tsüklilise suurvormina “9 hümni vabadusele” ei mõjunud.

Jazzmuusikutele oli suurprojekti raames kätte antud tavatult mastaapne lõuend ja pea piiramatu hulk erinevaid värve ja värvitoone. Selle raamistiku ühe dimensiooni lõi võimalus kasutada soovi korral lausa sajaliikmelist esitusaparaati, teise aga võimalus sirutada oma looming tavapärasest jazziloost pikemale ajateljele. Tulemuse mõjuvus sõltus igaühe oskusest suurt pilliparki ja ulatuslikumat vormi hallata. Mitte kõigil kokku kaheksateistkümnest heliloojast pole ilmselt piisavalt kogemusi selliste väljendusvahenditega ja muidu igati nauditava, suurt tähelepanu õigustava kontserdi teatud hetkedel paistis see ehk ka välja.

Kontsert oli ka meie jazzi mängijate triumf. Kuulis palju häid soolosid, eriti saksofonidelt. Kontserdi avalugu, Raul Söödi ja Aleksander Paali “Ootuses ja lootuses” oli selle hea näide. Üsna traditsioonilise, heakõlalise nüüdisjazzipala eredaim osis oli autorite saksofonimäng, koos ja kordamööda. Kantileenne saksofon (Mairo Marjamaa) oli juhthääleks ka “loodusromantilises” palas “2222” (teiseks autoriks Sander Mölder). Palju mängulusti oli Siim Aimla ja Peedu Kassi lõbusas, ehkki veidi amorfse ülesehitusega gruuviloos “Seenekorvi ja iPadiga”, kuhu oli Aimla kõrvale teise, “duelleeriva” tenorsaksofonina kutsutud Raivo Tafenau. Lisaks saksofonidele kuulis ka kaunist klaverimängu: Joel Remmel, Kristjan Randalu, Kirke Karja.

Esituslikust poolest rääkides torkas silma, et kui n-ö eesliinil (muusika loonud ja seda esitanud jazzmuusikute puhul) valitses ilmne loominguline elevus, siis Politsei ja Piirivalve orkestri muusikute näod-poosid peegeldasid teatud osavõtmatust, mis väljendus ka kohati ebaansamblilises ja mõningaste intonatsiooni-, tooni- ja rütmipraakidega mängus. Noortest koosnev keelpilliorkester kõlas kompaktsemalt, ehk ka selle pärast, et neile oli kirjutatud peamiselt eleegiliselt voogavad, sünkroonsed taustapartiid. Väikese koosseisuga koor sai hästi hakkama, erandiks Raun Juurikase ja Holger Marjamaa väljamõeldud keeles lauldud “Oro”, mille hõre faktuur oli ebakindel toetuspind nii solist Liina Saarele kui ka koorile. Millised uudisteosed avaldasid kõige rohkem mõju? Kirke Karja ja Maria Fausti loodud “Kapital” võitis palju sellest, et koosseis oli piiratud kuueliikmelise keelpilliansambliga, millele olid lisatud Kristi Mühlingu kannel ning solistlikud klaver ja saksofon. Klaveri ja kandle simultaansed (vahel ka unisoonsed) liinid koos keelpillipassaažidega lõid kauni kõla. Teisalt – mõjuv oli ka maksimaalselt suure koosseisuga ning ridaderohkeima partituuriga teos Mingo Rajandi ja Meelis Vindi sulest pealkirjaga “Kahekõne”, mis võttis sõna Läänemere reostuse teemal. Teos algas hoiatavate, süngete intonatsioonidega, ent lõpetas lootusrikkalt (koor kordamas sõnu “igaüks meie seast saab aidata”). Alguse ja lõpu vahele mahutati ära üsna kirju materjal, mis võis tekitada igasuguseid kummalisi assotsiatsioone (mulle tulid pähe näiteks blaxplotation-filmide soundtrack’ide ärevus, Tormise rahvalauluseadete setu intonatsioonid ja ka Tartu levimuusikapäevade katsetused rock-suurvormidega). Ettevõtmine oli suurejooneline, kõike oli palju, aga teos paelus. Seevastu teine komponendikirev kompositsioon “Elus on ilu – raamitud raamid” (millel lausa neli autorit: Ivi Rausi, Jaak Sooäär, Laura Põldvere, Tanel Ruben, lisaks olid laval ka ülejäänud palade autorid) ei mõjunud tasakaalustatud tervikteosena, vaid erinevate “jazzihäälte” kooskõnelemisena, pakkudes kuulajale võimalust seitsme lauljatari vabaimpro, pillisoolode ja -repliikide ning teatud free-jazziliku vabalangemise tuhinast meelepärane välja noppida. Joel Remmeli ja Paul Danieli kaheosaline “Laul vabast inimesest” võlus hea tasakaaluga maalilise orkestriseade ja jazzisolistide individuaalsuse vahel. Kõige rohkem vastas hümni definitsioonile Kristjan Randalu ja Kadri Voorandi “Su armastust tahan armastada”, mis saavutas oma lihtsuse ja manava kordamisega laulupeoliku “üheshingamise” tunde ja pani ambitsioonikale õhtule rahustava punkti.

“9 hümni vabadusele” on kinnitus Eesti jazzi laialt lehvivast vaimust ja heast tasemest nii loomingu kui ka interpretatsiooni osas. Esituskoosseisu spetsiifika tõttu pole kindel kas ja millisel moel neid teoseid taas lavalt kuulda saab, kuid õnneks talletasid kontserdi ETV ja Klassikaraadio, võimaldades soovi korral sobival hetkel selle erakordse õhtu atmosfääri taas siseneda.