_page-0001.jpg)
Peategelased: Merje Roomere – viiuldaja, Levi-Danel Mägila – tšellist, Tarmo Johannes – flötist, Helena Tuuling – klarnetist, Taavi Kerikmäe – pianist, Vambola Krigul – löökpillimängija, Iris Oja – küsija. Kõrvaltegelased: kohviku teenindajad.
Lavakujundus: kohvik Peps.
Stseen: Uue muusika maailmas ei vaja ansambel U: enam mingit tutvustamist. 15 tegutsemisaasta jooksul on jõutud teha suuri asju ja saadud palju tunnustust nii Eestis kui järjest enam ka välismaal. Kahtlemata on tegemist Eesti uue muusika lipulaevaga, kes on meil tutvustanud nii uut muusikat kui avanud üldse uusi suundi muusikategemises. Tänu U:-le on ka Eesti heliloojad saanud võimaluse kuulda oma teoseid tõesti nõnda, nagu nad neid kirjutades ette on kujutanud, ja U: on neid ka tublisti välismaailmale tutvustanud.
U: 15. aastapäeva kontsert Raadiomaja 1. stuudios. FOTO PRIIT MÜRK/ERR
Taavi Kerikmäe: See oli siis, kui tekkis esimest korda võimalus käia välismaal ja nimelt suunaga õppida uut muusikat. Meil Tarmoga oli uue muusika huvi kohe algusest peale, õppisimegi välismaal just seda. Tagasi tulles või tegelikult isegi ühe jalaga veel õppides tekkis tunne, et võiks olla mingisugune alternatiiv NYYD Ensemble’ile, kes siis oli hästi aktiivne. NYYD lükkas nagu suure sahaga ees seda teed, aga neil oli natuke teistsugune profiil, nad olid ikkagi suure koosseisu ja dirigendiga ansambel. Tegelikult ruumi on ju mitmele ansamblile, enamik meist on NYYD-is ka kehaks käinud …
Vambola Krigul: See on ju klassikaline Eesti värk, et kõik, kes vähegi mängijad on, käivadki kõikidest koosseisudest läbi. See on paratamatus – inimesi on vähe.
Nii, ja rohelised energiad – siia ja siia!
Vambola: NYYD oli siiski voolava kaadriga ansambel. Üks meie põhimõte oli, et saaks kokku just need kuus inimest.
Taavi: No seda koosseisu sai ka kaalutud ja mõeldud, aga selline kuuene koosseis on tänapäeval klassika, nagu “Kuu-Pierrot” pluss löökpillid. Repertuaari on sellele koosseisule päris palju ja kirjutatakse järjest juurde. Kombineerida saab ka väga lahedalt, seal on sees klaveritrio, koosseis klarnet-viiul-klaver, löökpilliga kõikvõimalikud duod ja triod – nagu väikesed ansamblid ühe veidi suurema sees; paras punt, kus on puhkpillid, keelpillid, löökpillid, klaver harmooniapilliks juures.
Tarmo Johannes: Ma arvan, et meid ongi suuresti defineerinud need kolm lähtepunkti. Kõigepealt, et meil on nimetatud klassikaline kuuene koosseis. Teiseks, et me ei kasuta dirigenti. Ansambel töötab koos, kõik mängijad on osalised protsessis ja ei ole üht juhti, kes olukordi dikteeriks.
Vambola: Puudub kunstiline juhtimine.
Tarmo: Ja kolmas punkt on, et me ei vaheta mängijaid. Väga harva on juhtunud, kui kellelgi on olnud lapsepuhkus või mingi muu erandlik olukord, aga üldiselt meil ei ole mitte ansambel instrumentidest, vaid inimestest.
Vambola: Kui vahel on olnud kellelgi mingi takistus ees, siis oleme pigem otsinud võimalust mängida sellist kava, kus seda inimest ei ole, mitte võtnud kedagi uut kampa. Sest me oleme nagu ühes heas perekonnas, et mingitest asjadest ei pea rääkima – kui on vaja kellelegi midagi selgitada, piisab ainult otsa vaatamisest ja sa saad aru, mida ta mõtleb.
Taavi: No mina ei ole sellega nõus. Ma arvan, et meil ei ole selline hea perekond, meil on tüüpiline perekond oma naginate ja kõige selle juurde kuuluvaga.
Vambola: Heas perekonnas ongi naginad, muidu ussitad omaette nurgas.
U: Islandil.
Taavi: Jah, aga siin on ka omad miinused. Me saame üksteisega ikka üpris hästi läbi ja ma usun, me oleme praeguseks ka sõbrad, mis tähendab ka – nagu perekonnaski – et sa võid kaotada justkui teravuse ses mõttes, et need on ju omad inimesed. Aegajalt on ikka vaja stiimulit ja turgutust, et võtta ennast jälle teravalt kokku. Õnneks see tuleb kuidagi seestpoolt, et proovis inimesed ütlevad vaheldumisi, et kuulge …
Vambola: … jama, raisk!
Taavi: Ja seda on vaja hoida. Et see tuleks seestpoolt.
Iris Oja: Kas te vaidlete palju?
Vambola: Piisavalt.
Merje Roomere: Tarmo ja Taavi vaidlevad.
Tarmo: Taavi vaidleb, see hoiab teda kuidagi värskena.
Vambola: Talle meeldib vaielda, iga asja üle.
Helena Tuuling: Aga vaidlemine on hea, see viib meid edasi.
Taavi: Praeguseks ajaks me sõidame päris palju ja see on teinud ansamblile väga palju head. Ühtpidi on see professionaalsest küljest motiveeriv, sest Eesti uue muusika skeene, kuigi väga elujõuline ja hea, on ikkagi suhteliselt väike. Teisalt oleme palju koos reisinud ja ka vaidleme väga palju – ühiskondlikel või kultuurilistel teemadel, raamatute ja filmide ja poliitika üle, räägime elust ja surmast, ka lastekasvatusest väga palju, loomadest ja maakodudest ja millest kõigest veel. Ja see on väga oluline …
Nii, omlett.
Levi-Danel Mägila: Need on pigem arutlemised ...
Ja lõhesupp?
Taavi: … sest kogu elu ei käi ainult ümber muusika. See on kahepoolne protsess, me mängime ju sellest elust, mida ise elame. Ega midagi niimoodi lihtsalt välja mõelda ei suuda, ikka elad asju läbi ja koged ja leinad ja armastad ja intellektuaalselt mõtled mingite probleemide üle – see on ju see, millega sa saad mängida.
Vambola: Eks stabiilset koosseisu eristabki ju projektikoosseisust see, et on veel midagi ühist peale parasjagu käsil oleva partituuri. On oluline vahe, kellega sa mängid, kas sa tead inimese kohta midagi muud ka kui ainult seda, et näed, et tal on kodutöö tegemata.
Merje: Või et küll on hästi tehtud kodutöö!
Levi-Danel: Eks rohkem aega muidugi läheb, kui ilma dirigendita teha.Helena: Väga palju rohkem. Mulle ikkagi meeldib paljusid lugusid nii mängida, et keegi näitab.
Vambola: Dirigendiga mängides tead sa teiste tüüpide partiisid palju vähem, sinu referentspunkt on dirigent. Aga U:-s on referentspunktiks veel viis muud partiid, mida sa pead teadma, sest muidu oled omadega kraavis.
Taavi: See on absoluutselt kindlasti vähem efektiivne.
Vambola: Väga ebarentaabel.
Levi-Danel: Aga kas me peame olema efektiivsed?
Taavi: Probleem on ka selles, kuidas ansambel kõlama saada, tahame ju ikka, et ansambel oleks balansis. See on nii lai ja nüansirikas mõiste, ja kui meile öeldakse: “oi, aga teie ansambel kõlab väga hästi”, on see kõige suurem kiitus, mida võime saada.
Iris: Aga kui kõik mängivad, keegi ei saa kõrvalt kuulata, kuidas te siis balanssi saate?
Taavi: Kõik peavad kõiki kuulma.
Levi-Danel: Kui ei kuule, on läbi. Me sõltume üksteisest.
Vambola: Sellega peab arvestama, kuidas keegi mängib, kui kõva kellegi forte on või kuidas kellegi timing on. Mina tavaliselt kipun pigem varem sisse suskama oma asjad ja Taavi tuleb natukene hiljem ja …
Tarmo: … ja teised kõik püüavad siis sinna vahele …
Taavi sööb suppi, ei ütle midagi.
Helena: Mina küll tahaks vahel, et keegi kõrvalt kuulaks ja midagi ütleks, minu meelest päris kõike ikkagi seest ei kuule. Iris: Sellise balansitunnetuse välja kujunemiseks peate üksteist väljastpoolt ikka päris palju kuulnud olema, et teada kõiki neid nüansse.
Taavi: Me oleme päris palju salvestanud ka.
Levi-Danel: Salvestustel tekib endal ka ikka päris palju üllatusi.
Iris: Miks teile meeldib uus muusika?
Vambola: On’s seal üldse vahet?
Merje: Põnev on. Saab teha midagi teistmoodi, avastada uusi kõlasid, tehnilisi võimalusi. Eriti meeldib, kui ei ole väga palju noote, vaid on kõlad. Seda nootide õppimist saab elus küll ja küll. Muidugi on ka uues muusikas väga noodirikkaid teosed, lisaks veeranddieesid ja kolmveeranddieesid jne, aga nende nootide taga on ikkagi mingi muu kõlalise tulemuse taotlus kui see harilik do-re-mi-fa-sol.
Levi-Danel: Mina ei olnud alguses küll mingi uue muusika fänn, koolis oli keelpilliõppe suund ikka romantilise muusika poole. Aga peab tunnistama, et täitsa huvitavaks on läinud.
Vambola: Stockholmi sündroom on tekkinud.
Helena: Klarneti repertuaar on nii väike võrreldes keelpillimängijate või pianistidega, see saab lihtsalt läbi mingil hetkel, igav hakkab. Löökpillimängijatel ju sarnane lugu.
Vambola: Tegelikult kui sulle muusika meeldib, siis see on ju osa muusikast. Kas sa piirad ennast näiteks sellega, et sööd igal hommikul praekartulit munaga? Sa võid ju süüa, aga kulinaarne kogemus elus jääb niimoodi ühekülgseks.
Taavi: Ütleme niimoodi, et elavate inimestega on huvitavam rääkida kui surnud inimestega. Elavad kõnelevad teinekord neil teemadel, mis on ka sinu jaoks hetkel õhus. Põhiväärtused puudutavad ju tänapäeva inimesi täpselt samamoodi, tänases muusikas on sügavus täpselt samuti olemas nagu vanemas. See ei tähenda, et kõik uus muusika meile meeldiks. Elus kohtad kõiksugu inimesi ja ega kõik inimesed ei pea sulle meeldima, aga meie ülesanne on nendega kohtuda ja suhelda.
Vambola: Iga muusika on kunagi uus olnud, lihtsalt mingi osa repertuaarist on kristalliseerunud, mida me siis n-ö klassikaks nimetame. Kõik mäletavad Mozartit, Beethovenit ja Haydnit ühest konkreetsest perioodist, aga seal oli ju vähemaid tüüpe ka ümberringi väga palju, kellest me mitte midagi ei mäleta. Materjal tuleb läbi närida ja läbi seedida, ja siis midagi jääb alles. Sellist närimist on muusikaajaloos kogu aeg olnud.
Taavi: Tegelikult me endiselt veel murendame seda pilti, nagu oleks muusikamaailmas mingisugused postid ja seal otsas istuvad kuulsad heliloojad. See ei käi niimoodi. Kogu aeg on vool ja pole üldse enam meie mure, kes tulevikus meie ajast meelde jääb.
Vambola: See on juba biograafide küsimus.
Taavi: Meie mure on küsida küsimusi, rääkida, vestelda, vaielda. See on see, kuidas me oleme päriselt elus. Me ei tegele mingite monumentide püstitamisega, me tegeleme siin kirglike diskussioonidega.
Tarmo: Mõnikord võtame mingi teose, millest me ei saa üldse aru, mis see on, kas see on üldse muusika, või mis mõttega ta on. See võib selguda alles pärast esitust, aga vahel vaidleme ka siis edasi. Ma arvan, et küsimuste küsimine on hästi oluline, tundub, et teistel kunstialadel on n-ö uurivat kunsti palju rohkem. Väga olulisel kohal meie tegevusest on uurida, miks on mingid teosed loodud, mis on üleüldse inimeste suhe muusika või kuulamisega laiemalt.
Loe edasi Muusikast 11/2018