Tuleviku mälestus

Sarja “i nagu interpreet” avakontsert: Valle-Rasmus Roots (tšello) ja Sten Lassmann (klaver). 18. septembril Estonia kontserdisaalis.

Rohkem kui veerand sajandi eest ütles keegi kusagil, et kellele neid sonaate vaja on: tänapäeva inimesel pole aega pikkadele suurvormis teostele kulutada, hea kui publik viitsib kolm minutit kuulata. Veelgi enam, sonaatide õhtu Estonia kontserdisaalis olevat raiskamine, mille korraldamise eest võib ka karistada saada.

Igal ajal on oma standardid. XX sajandi esimesel poolel oli levinud standardkavaga viiuliõhtu, mis algas Corelli või heal juhul Bach sonaadiga, mida siis mängiti ainult klaveri saatega. Järgneda võis Mozarti sonaat, misjärel teises pooles näiteks de Falla süit ja kamaluga palu nii meilt kui mujalt. 1960-ndad tõid muutuse: endast ja publikust lugupidavad muusikud hakkasid esitama ka monograafilisi sonaadiõhtuid. Üks niisugune on minu mällu talletunud kui eredaim mälestus: see toimus sügisel 1964 Vilniuses, kui Svjatoslav Richter esitas filharmoonia saalis Schuberti sonaatidest koosnenud kava. Edu oli vapustav! Ka viiuldajad ja tšellistid läksid seda rada ning hakkasid ilmuma kavad, kus pianist ei olnud enam klaverisaatja rollis, vaid võrdne partner, nagu sonaadi partituur ju eeldabki.

18. septembril olid sonaatide õhtu tegelasteks Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann. Aitäh, produtsent Neeme Punder. Ülieduka kontserdi põhjal on alust loota, et see ei olnud minevikumälestus, vaid pigem tulevikku ennustav mälestus. Kava oli koostatud vene muusika tippteostest, st sonaadid tšellole ja klaverile Prokofjevilt, Šostakovitšilt ja Rahmaninovilt. Teosed esitati eeltoodud järjekorras ehk teoste sünniaegu arvestades suunaga minevikku. Roots ja Lassmann – noored mehed oma võimete tipul – esitasid kõik kolm teost täiesti erilise süvenemise ja haruldase ansamblitunnetusega, seda eriti kõlalises plaanis. Selles mõttes oli tegemist võrdsete “vastastega”, sest Rootsi käsutuses olev Eesti pillifondi tšello (Celeste Farotti, 1904) on igast aspektist absoluutselt võrdne Steinway klaveriga, mis seisis nn suurel pulgal avatud kaanega.

Prokofjevi sonaat C-duur op. 119 valmis pärast seda, kui helilooja oli kuulnud noore tšellisti Mstislav Rostropovitši esituses Mjaskovski sonaati. Ka sündis see tihedas koostöös Rostropovitšiga, mis kindlasti lisas teosele virtuositeeti ja mõndagi väljendusvahenditest, mida tšellist hiilgavalt valdas. Nende kahe tihedas koostöös valmis veel rida tänaseni esitatavaid suurvorme, kusjuures mitu jäi ka pooleli seoses Prokofjevi surmaga 5. märtsil 1953 (neid lõpetas Rostropovitš üksi). Roots ja Lassmann võtsid publiku oma haardesse Prokofjevi sonaadi esimestest taktidest ega vabastanud enne, kui lõppes Rahmaninovi sonaat g-moll. Kolmest teosest sain suurima laengu Šostakovitši sonaadist d-moll op. 40 ning erakordse elamuse selle kolmanda osa Largo ülisüvenenud esitusest. Rahmaninovi op. 19 sonaat kuulub kindlasti tema loomingu tippude hulka, kuid ei kõla ometi liiga sageli. Põhjusi on vaid üks – raske on leida pianiste, kes nõustuks seda esitama. Teos on sedavõrd pianistlik, et oli esimestel Rahmaninovi-nimelistel pianistide konkurssidel teise vooru kavas. Võin eksida, kuid Sten Lassmann oli vist teine eesti pianist, kes sellega avalikult välja tuli. Ja ikka kammitseb pianisti selle esitusel teadmine, et tšello näol on tal partneriks tagasihoidliku kõlaga instrument. Kõnesolevas koosluses sai see olla vaid alateadlik, sest tšello ei andnud selleks põhjust ei I, III ega IV osas. Vaid teises osas sealse skertsoliku materjali puhul oleksid partnerid võinud teineteist nii kõlaliselt kui štrihhiliselt paremini tajuda. Seda enam, et kogu õhtu jooksul oli koostöö sujunud lausa hiilgavalt. Mulle ootamatult, aga see on minu probleem, ei jäänud mällu kõlama mitte Rahmaninovi Andante, vaid hoopis Šostakovitši Largo. Igatahes publik oli vaimustuses ja lisagi tuli Rahmaninovilt tema hiti “Vokaliis” näol. Edu ja jätkuvat indu noortele meestele, sest inimkonna väärtuslikum osa võtab kindlasti endale aega, et nautida ja sonaatidest rahuldust tunda.