_page-0001.jpg)
Vaatamata pillide kuninga aunimele võime orelit sageli kuulda hoopis teenija rollis: koraali laulmisel kogudusi saatmas või kooride intonatsiooni tugitalana. Vaid erandlikel juhtudel põimitakse kaks suurt kõlaaparaati – orel ja sümfooniaorkester – ühes teoses kokku. Veelgi ainulisemalt satub see võluv hiiglane solistlikku juhtrolli. Just viimane juhtus Eesti Kontserdi hooaja avakontserdil 29. septembril, mil Berliini kontserdimaja sümfooniaorkestri ees soleeris Lätist pärit organist Iveta Apkalna.
Tõsise õhkkonnaga õhtule tegi lustilise avangu Otto Nicolai uvertüür ooperile “Windsori lõbusad naised”. Orkestri esimese külalisdirigendi Juraj Valčuha käe all kõlas avamäng mahlakalt ja toredalt, jäädes faktuurilt klaariks. Rõõmustas ka terve kollektiivi nõtke fraseerimine ja keelpillide mahukas kõla. Ka Beethoveni 3. sümfoonia esitati kaunilt, kuigi mõnevõrra harjumuslikus maneeris. Haarava elamuse ja kõrge kullaprooviga ettekanne jõudis vastuvõtlike kuulajaini kindlasti.
Monumentaalse “Sinfonia concertante” kirjutas belglane Joseph Jongen (1873–1953) jõuka kaupmehe Rodman Wanamakeri tellimusel, kelle eestvedamisel püstitati Philadephias asuvasse hiiglaslikku kaubamajja maailma suurima registrite arvuga vileorel. Ostukeskus võiks esmapilgul näida oreli jaoks lausa põrpivalt profaanse asupaigana, ent miks peaks pillide kuningas tundma ennast koduselt vaid kirikus? Ka kontserdisaalidele üle maailma on oreli ehitamisega suursugusust lisatud. Seejuures ei kandnud XIX ja XX sajandi oreliehitajad kirikupille lihtsalt ilmalikku ruumi üle, vaid lõid täiesti uue liigi – kontserdisaali oreli. Liturgilisest funktsioonist lahti haagituna sai oluliseks kõlaline paindlikkus, mis võimaldaks esitada orelimuusika väga mitmekesist valikut.
Kuulnud Jongeni teose peatsest ettekandest Eestis, tabas mind naiivne lootuspuhang, et tunnustatud organisti külaskäik annab ehk põhjust kohendada meie kontserdisaali oreli seisukorda. Ent Estonia orelil ei kõlanud õhtu jooksul ainuski vile! Iveta Apkalna mängis hoopis Lätist laenatud elektroonilisel orelil. Milliseid sajatusi lausuks seepeale Rudolf Tobias, kes ligemale sajandi eest (sama saali silmas pidades) kirjutas: “Viled paneme püsti! Pagana pihta! Las hüüavad! Las maksab, mis maksab. Komplektne modern kontsertorel annab meile võimaluse ühest tähtsast kunstiharust täielikku pilti ja esteetilist maitsmist saada. Orelisümfoonia olgu lipukiri! Las kärisevad deemonlikud algjõulised bassid! Las värisevad heledad keelteviisid!”.1 Pill tõesti püsti pandi, aga saatus ei soosinud selle säilimist. Aastal 1961 valmis uus orel, mille avamise järel kirjutas esiorganist Hugo Lepnurm uhkelt: “Kõlarikkuselt ja mängutehnilistelt võimalustelt ületab uus orel kaugelt kõik meie senised pillid.”2 Põgus järelepärimine paljastas, et täna selle pilli kohta enam “komplektne” ega “modern” öelda ei saa: tarvis olevat täielikku lahtivõtmist, põhjalikku puhastamist ja mitmete mehhanismide uutmist. Ei teagi öelda, kelle suunas süüdistavalt näppu viibutada.
Jongeni “Sinfonia concertante” erandlikkus väärib siiski põgusat avamist. Harvaesineva esituskoosseisu ja põneva orkestratsiooni kõrval lummab oopus ka stiilikireva koetisega: hilisromantiline helikeel vaheldub impressionistlike episoodidega, peenelt flirditakse atonaalsusegagi. Neljaosaline teos on justkui sümfoonia kahele orkestrile, kus osade vahel puuduvad temaatilised ja rütmilised seosed, rõhk on iga osa stiiliühtsusel. Erandlik paistab seegi, et Jongen alustab teost fuugaga, millega tavatsetaks sageli lõpetada. Tervik evib küllaga mõtlikult laiu episoode, mille raamiks on hädasti tarvis energilist ja artikulatsiooniliselt ergast algust ning masajalgsusest hoiduvat finaali. Avaosa suutis need ootused täita, ent finaal Toccata moto perpetuo kannatas pisut tempolise tukkumise all. Ilmselt seab just moto perpetuo juhis esitajad silmitsi raske ülesandega: valida ja käivitada tuleb tempo, mis jõuaks viimaste taktideni mahakäimise tundeta. Faktuuri tihenedes muutub katsumus üha keerulisemaks. Artikulatsiooni erksus ja puutekergus, millega toccata mõistet üldiselt seostaks, kostus kaunis veenvalt orelipartiist, aga vähem orkestrist.
Apkalna valis lisapalaks Thierry Escaich’i teose “Evocation II”, mille peamine võlu seisneb ostinaatsetes kaheksandikes kulgeva pedaaliosa ja muusikalistest üllatustest tulvil manuaalipartii vastanduses. Haarava helikoega pala kandis Apkalna ette hea mängumõnuga ja veenvalt. Teiste nüüdisheliloojate kõrval kõlavad sama autori teosed ka organisti värskel helikettal “Light & Dark” (“Valgus ja pimedus”), mis salvestatud Hamburgi Elbphilharmonie grandioossel kontsertorelil (maineka Klaisi orelitöökoja looming).
Soleeriva oreliga orkestriteoseid on napilt, toodagu aga publiku ette. (Jah, neid leidub ka kodumaises muusikas!) Pole ju orel teiste pillide kõrval mingi “nigelam vennike”, kelle puhul solistlik sära ja tähelepanu end ei õigustaks! Ja kui juba vaevaks võetud kontserdisaali orel ehitada, siis pakutagu sellele väärilist koormust ühes vastava hooldusega.
1 Päevaleht 9.06.1912, nr 130.
2 Sirp ja Vasar 6.10.1961.