_page-0001.jpg)
ERSO kontsert 22. XII Estonia kontserdisaalis, dirigent Robert Trevino, solist Irina Zahharenkova. Kavas Schumann, Bruckner.
Ma naudin väga Maia Lilje kirjutatud annotatsioonide lugemist, mis ERSO kavalehti rikastavad – see justkui ankurdab mõtteviisi, mis tundub olevat juba minevik. Professionaalne kirjatöö, millesse on panustatud rohkelt aega, kogemusi, pieteeditunnet ja süvenemist tundub tänapäeval olevat pigem erand kui reegel. Kuid et ERSO seda väärtustab, annab lootust; järelikult on veel tähtsust helilooja elul ja loomeviisil ning see võiks meid muusika mõistmisel aidata. Kohtab ju ka muusikuid, kes ütlevad end muusika tõlgendamisel ajaloost lahti ning avavad teoseid vaid enda intuitsioonist lähtuvalt. Mida andekam interpreet, seda põnevam on ilmselt tulemus, kuid kui jätkusuutlik lõppkokkuvõttes?
Sellega haakub püüe publiku maitset tabada, mis meenutab kobamist pimeduses. Mul oli möödunud sügisel võimalus kõrvutada kahte kontserti – üks toimus Berliinis, teine Riias, esitajad samad. Kontsert Berliini filharmoonias kuulajaile väga nõudliku ja harva kuuldava muusikaga kõlas haudvaikuses ning pälvis kuuma vastuvõtu, publikule palju “söödavam” kava Riias kulges aga vilkuvate telefonide ja jutukõmina taustal. Kahtlemata võib põhjuseks olla erinevate rahvuste kultuurikihtide “paksus”, kuid kas ainult? Esituste kvaliteedis ja energialaengus suurt vahet polnud. Klassikalise muusika kriisist tundub siinkohal kohatu rääkida – piisab, kui uurida, kui keeruline on saada pileteid maailma kuulsamatesse kontserdisaalidesse ja ooperimajadesse.
22. detsembril ERSO kontserdil kõlanud Bruckneri 6. sümfoonia on imekaunis ja pikk teos, kulinaarseid võrdlusi appi võttes kindlasti mitmekäiguline restoraniõhtusöök, mitte kiirtoit. Tunnustatud kirjastuse poolt välja antud partituuris on teose orienteeruvaks kestvuseks märgitud 65 minutit ning nii kaua kestab ka minu lemmikversioon antud teosest Müncheni filharmoonikute esituses Sergiu Celibidache’i dirigeerimisel. Paradoksaalsel kombel tundub teose vorm lagunevat seda enam, mida kiiremad on tempod; see arvamus põhineb küll vaid viie tõlgenduse kõrvutamisel. Tundub, et see muusika väga vajab oma aega, et jõutaks välja kuulata kogu seda rikkust, mis partituurikihtides leidub. Bruckneri enda viited tempodele (majesteetlikult, väga pidulikult, mitte kiiresti) kõnelevad sama keelt ning tema suur nõudlikkus enda teoste suhtes, mida ta korduvalt ümber tegi, väärib imetlust.
ERSO püstitas dirigent Robert Trevino juhatusel mulle kättesaadavate andmete põhjal kiirusrekordi, edestades Celibidache’i versiooni ligi veerand tunniga. Kas tingis niivõrd kiired tempod dirigendi maitse või pidas ta antud lahendust ERSO-le sobivamaks? Aeglasemates tempodes pääseb rohkem mõjule heli kvaliteet – mitte niivõrd see, m i s kõlab, vaid k u i d a s tehakse, ning selles on kahtlemata ERSO-l arenguruumi. Mina eelistan pigem muusika sisusse tungivat tõlgendust kui tehnilise teostuse laitmatust. ERSO esitus oli üsna korrektne ja ladus, kuid kahjuks ei liigutanud.
Dirigendi kiiruslembust oli tunda ka kontserdi esimeses pooles, kui tekkisid õrnad käärid tema ja pianist Irina Zahharenkova kontseptsioonide vahel. Schumanni klaverikontserdi rohked kordused kipuvad kuulaja kontsentratsiooni hajutama, kuid Zahharenkova poeetiline ja muusikale aega andev tõlgendus tekitas imetlust. Ta on erakordse fantaasiamaailmaga muusik, kes alati värske lähenemisnurgaga üllatab ning kelle kõlameel ja nüansirohkus vaimustasid ka sel õhtul. Zahharenkova ei karda ei pikki fermaate, suuri ritenuto’sid ega aeglast tempot, ta usub, et publikul jätkub aega ja kannatust tema tempos kulgeda. Ehkki tema tehniline meisterlikkus võimaldaks oluliselt kiiremat mängu, valib ta võimaluse olla hulljulgelt aega andev. Sain tema mängust tol õhtul suure elamuse.
Lõpetuseks üks väike teadaanne toimetajatele. Bruckner suri siiski aastal 1896, mitte 1869, nagu väidab kavaleht. Nõnda sai ta ka rahulikult kirjutada oma 6. sümfoonia aastal 1883 ega pidanud ajas rändama.