Segakoor HUIK esitas Rautavaara “Vigiliat”

Hämar novembrikuu hingedeaeg soodustab pilku pöörama sissepoole ning enesesse süvenema. Sagedamini esitatakse ka tõsist ja religioosset muusikat. Mitmed meie olulised koorid planeerisid novembrisse mõnegi oma huvitava projekti. Nii esitas segakoor HUIK! Ingrid Roose juhatusel Nigulistes soome helilooja Einojuhani Rautavaara suurt teost “Vigilia”.

Rautavaara, eelmisel aastal lahkunud üks soome suurimaid heliloojaid, on helikeeles liikunud serialismist postromantismi ning kirjutanud mitmeid naabermaa muusikaloos ikoonilisi teoseid. 1971. aastal valminud “Vigilia” järgib alusena ortodoksi õhtuteenistuse korda. Rautavaara soovis lähtuda mitte traditsioonilisest slaavi stiilist, vaid ammutada inspiratsiooni Bütsantsi algallikatest. Tulemuseks on väga originaalselt õigeusu jumalateenistuse varase traditsiooni muusikat ja nüüdishelikeelt ühendav teos, kus koori on põimitud soolod, nagu ülimadala bassi, basso profundo etteasted, mida esitas kontserdil suurepäraselt Allan Vurma, soolod kui diakoni vahelugemised omapärase tämbriga tenorilt Valter Soosalult ja bariton Andreas Väljamäelt, ning abstraktsema koega (või neitsi Maarjale viitavalt) naishäälte soolod Tuuri Dedelt ja Jaanika Kuusikult. Esitus oli innustunud ja inspireeritud, kuid tundsin pisut puudust naishäälte ühtlusest kõrges registris ning koorifaktuuri veel selgemast registreerimisest. Tahaksin väga tunnustada projekti eestvedaja ja dirigendi Ingrid Roose originaalset teose valikut ning hästi tehtud tööd, mida nii ulatusliku ja keeruka teose ettekandmine nõudis. Kirikusaal oli puupüsti kuulajaid täis, müstilise koega “Vigilia” sobis imehästi Niguliste kumisevasse akustikasse (kuigi võimaluse korral oleks olnud põnev teost ka mõnes õigeusu kirikus). See saigi teoks mõni päev hiljem Helsingis Uspenski õigeusu katedraalis, kus “Vigilia” tuli omal ajal esiettekandele.