Kirglikult ja hasardiga

Armeenia juurtega Viinis sündinud (1995) ja õppinud viiuldaja Emmanuel Tjeknavoriani kontsert 10. septembri Kadriorus “Lossimuusika” sarjas oli välja müüdud. Ei mäletagi kontserti, millel oleks meedias olnud nii põhjalik eelreklaam pillimängija arvukatest konkursisaavutustest infoni tema haruldasest, 1698. aastal Cremonas valminud Stradivariuse viiulist. Muusikuid tõi muidugi saali varasem tutvus Tjeknavoriani mänguga – on ta ju siin esinenud nii Tšaikovski viiulikontserdiga rahvusooperi sümfooniaorkestri ees (dirigent Vello Pähn) kui koos soome-saksa muusikutega samas “Lossimuusika” sarjas. Nüüdne kava koosnes eranditult sooloviiulile kirjutatud teostest: Ysaÿe sonaat nr 5, Bachi partiita nr 2 d-moll, Ehrenfellneri “Alpide süit” ning Bartóki sonaat Sz 117.

Tundub, et Tjeknavoriani eelmiselt Kadrioru kontserdilt saadud kogemus andis talle idee tulla Tallinna seda ülirasket, terviklikku soolokava n-ö sisse mängima enne suuremat turneed Euroopa esindussaalides. Seal kombineerib ta eelloetletud teoseid meil mullu mängituga, nagu Enescu “Ménétrie” ja Prokofjevi soolosonaat D-duur. Turneel lisanduvad veel Ernsti “Suve viimne roos” ja J. S. Bachi sonaat g-moll BWV 1001. Tjeknavorian mängib viiulit suurepäraselt, kirglikult ja hasardiga, haarates publikut end kuulama. Ta väljub julgelt traditsiooni raamidest, kasutades nii äärmuslikke kõlavärve kui ka temposid. Sellisena mõjus Ysaÿe soolosonaat kohe esiloona värske ja uudsena. Natuke segasemalt, n-ö poolbarokilikult tõlgitses viiuldaja Bachi partiita esimest nelja osa, mis eraldusid esitusstiililt tugevasti teost lõpetava Ciaccona kujundusest, mis lähtus kaasaegse instrumentaariumi kõlavõimalustest, põimides polüfoonilistesse lahendustesse uudseid momente. Cristoph Ehrenfellneri neljaosaline “Alpide süit” on loodud Tjeknavorianile eelseisvaks turneeks ja sai sel kontserdil maailmaesiettekande. Rahvamuusika intonatsioonidele toetuvas tsüklis on nii ehtsat virtuoosset materjali kui ka eksperimentaalseid mänguvõtteid, mida viiuldaja kandis ette suure lustiga. Kontserdi lõpetanud Bartóki soolosonaat on seevastu üks keerulisemaid ja sügavamaid viiuliteoseid üldse. Kirjutatud helilooja viimastel eluaastatel on selles palju valusat elutarkust ja sisekaemust, ajas peatumise tahet. Noore viiulikunstniku tõlgitsus oli jõuline, kandes äärmistes osades ja fuugas edasiviivat pinget ning lähenedes kolmandale osale pigem impressionistlikult. Lisapalaks mängitud Komitasi rahulikult kirglik “Kurg” andis kontserdile väärika lõpu. Jääb ainult öelda, et väga elamuslik kontsert pani ootama taaskohtumisi Tjeknavorianiga.