_page-0001.jpg)
Saaremaa ooperipäevad on kümne aasta jooksul rikastanud nii Saaremaa kui ka kogu Eesti kultuurisuve. Ühest küljest on see aeg olnud täis kindlat veendumust selles, millist festivali teha tahetakse, teisalt on otsitud täpset vormi, milline üks täiuslik ooperipidu olema peaks. Festival on kujundanud oma nägu, riskinud, katsetanud ja leidnud. On olnud aastaid, kui programm on olnud kompaktsem, ja neid, mil ka parema tahtmise juures ei jõua kõiki üritusi külastada. Eredalt on meeles 2014. aasta, kui üle terve saare toimusid kammerkontserdid, katsetati festivali raames peetava lauljate meistrikursusega ja Vanemuine esitas Dmitri Bertmani lavastatud Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”. Vokaalsümfoonilise suurvormi ettekandmisega testiti tookord Laurentiuse kirikut, mis osutus siiski Mozarti reekviemi jaoks liiga ahtaks. Eriti populaarseks on saanud kuurortlinna öösse ideaalselt sobiv, ooperigurmaanidele ahvatleva lisaboonusena pakutav “kesköösalong” Opera Royal. Galakontsertidel on esinenud mitmed maailmanimed nagu José Cura, Karita Mattila ja Jaakko Ryhänen, aga ka meie oma staarid Ain Anger, Annely Peebo ja Monika-Evelin Liiv. Isiklikuks superelamuseks pean 2015. aastal kuuldud Soile Isokoskit, kelle meisterlikkus ning suur sisemine väärikus jätsid kustumatu mulje.
Saaremaa ooperipäevadel on esinenud sellised tunnustatud ooperiteatrid nagu Läti rahvusooper, Moskva Helikon, Black American Opera jt. Külaliste arvu poolest oli eriti suurejooneline 2013. aasta, kui Gruusiast lennutati Saaremaale suisa kolme ooperiteatri trupid. Aastad ei ole vennad, oleme näinud erineva kunstilise tasemega teatreid. Seni on minu vaieldamatu lemmik 2016. aastal etendusi andnud Wrocławi ooperiteater Poolast, eriti meeldis nende Bizet’ “Pärlipüüdja”. Tookordsed festivalietendused jäid viimasteks vapustavale Poola naisdirigendile Ewa Michnikule, kelle vitaalsus, täpsus ja karismaatilisus tegid hoolimata tema kõrgest vanusest silmad ette nii mõnelegi noorele (ja ka natuke kogenenumale) dirigendile.
Tänavune peaesineja oli Krefeld-Mönchengladbachi teater Saksamaalt – kahe linna mitme-žanri-teater, mis etendab nii suurejoonelisi muusikateoseid kui ka intiimsemaid draamalavastusi. Teatri peadirigent on eestlane Mihkel Kütson. Kuressaares pakutud kava oli heas mõttes traditsiooniline: Wagneri “Lohengrin”, Mascagni “Talupoja au” ja Puccini “Gianni Schicci” ning Verdi “Maskiball”. Just see, mida iga ooperisõber ootab. Minul õnnestus osa saada Mascagni ja Puccini õhtust, mis imponeeris eriti lavastusega (François de Carpentries). Kaks ooperit olid delikaatsete pisidetailidega kujundatud üheks tervikuks, samas aga ka vastandatud – Mascagni traagiline armastuslugu mustvalges värvigammas, Puccini naljatlev jant värvikirevas detailirikkas kujunduses ja groteskini väljatöötatud karakterites. Vokaalselt olid meeldejäävaimad Michael Wade Lee (Turiddu), Johannes Schwärsky (Alfio ja Gianni Schicchi) ning Sophie Witte (Lauretta), kes säras solistina ka järgmisel õhtul Orffi “Carmina Buranas”, mille ohjatud energia ja ülitäpne, kontrastiderohke esitus jättis suurepärase mulje.
Selle õhtu teise poole täitis eksperimentaalprojekt “Carmen Loves Jazz”, kus Bizet’ kuulsad aariad kõlasid mänglevalt kergetes jazziseadetes (muusikajuht ja arranžeerija Siim Aimla). Enamik seadeid olid suurepärased, aga helitehniliste ebaõnnestumiste tõttu mõjus osa neist lihtsalt mürana. Peamikrofoni suutis kvaliteetselt laulda ainult Sofia Rubina, kelle esituse kohta leian vaid kiidusõnu. Kui kavas lubati, et lisaks muusika sünteesimisele mõtestatakse ümber kogu loo dramatiseering, siis lavastusest seda välja lugeda ei õnnestunud. Koreograafiline pool (lavastaja Marina Kesler) jäi üksluiseks ja igavaks. Toimus lihtsalt liikumine, mis polnud õieti ei hispaanialik ega ka piisavalt uudne, et olla huvitav. Jäi mulje, et lavastajal oli visioon ja teatav ambitsioon, mille realiseerimiseks ei jätkunud sisukaid ideid. Kokkuvõtvalt ütleksin, et see kergemas žanris etendus lihtsalt ei täitnud küllaldaselt suurt ooperitelki ja oleks ehk paremini sobinud Opera Royali programmi.
Saaremaa ooperipäevade tarbeks on Eesti Kontsert tellinud ka uusi teoseid. 2010. aastal valmis Olav Ehala lasteooper “Käsikivi kosmosest”, mis hiljem etendus pikalt Estonias. Mullu toodi publiku ette Ülo Kriguli ooper “Luigeluulinn” ja tänavu, juubelifestivalil Rein Rannapi (nimetagem seda teoseks) “Nurjatu saar”. Tõsiasi, et Rannap ei tulnud oma tükiga välja aasta tagasi, nagu esialgu lubatud, töötas kahtlemata selle kasuks. Ka Kriguli ooperis oli suurepäraseid ideid, häid lavastuslikke leide ja muusikalisi õnnestumisi, aga tervikuna jäi häirima nõrk, lõpuni viimistlemata libreto. Rannapi tekstikirjutajad Andrus Kivirähk ja Wimberg oleksid ükskõik millise lavatüki edu pandiks, aga muusikateose kirjutamisel on süžee pingestamise õige rütm eriti oluline. “Luigeluulinnas” esitleti vaatajale tegelaste erinevaid muusikalisi väljenduslaade, kuid nende ühistest läbielamistest ei tekkinud enam sümbioosi, mis oleks dramaturgiliselt pinget hoidnud ja kasvatanud. Rannapi teoses jäi loo lahendus praktiliselt lõpuni saladuseks. See hoidis publikut lõa otsas kuni dramaatilise kulminatsioonini, millele järgnes veel natuke nalja. Ma ei laskuks siinkohal enam arutlusse Rannapi “Nurjatu saare” täpse žanrimääratluse osas – laul oli, lavastus ja muusikud samuti ning publik võttis asja innuga vastu. Sündmuste kulg oli vaimukas ja haarav, võrdlemisi lihtsa lavakujunduse ning suurepäraste video- ja valgusefektidega (Taavi Varm ja Margus Vaigur). Erakordselt mõjuv oli purjetamise stseen, kus laes heljuvad kangad ja lainetusevideo tekitasid tõelise merel seilamise tunde koos kerge õõtsumisega kõhusopis. Muinasjutuline süžee inspireeris nukuteatri taustaga lavastajat (Vahur Keller) – uhkeid etteasteid tegid nii hülged kui ka jänesed – nii et kohati tekkis küsimus, kas teos on kirjutatud lastele või täiskasvanutele. Muusika on heakõlaline, selles on palju Rannapile omaseid kauneid meloodiaid. Tervikule oleks ehk kasuks tulnud, kui tükk oleks olnud mõnevõrra lühem – poplauludele omast salmide kordamist ei olnud kuigi huvitav jälgida. Samuti tundus rockbänd valdavalt kammerorkestrist üle mängivat, kuigi mitmes ballaadilikus stseenis oleks võinud olla vastupidi. Solistide valik oli täistabamus, kõik lauljad – Tõnis Mägi, Lenna Kuurmaa, Ott Lepland, Andrus Albrecht ja saarlanna Kristel Aaslaid – tegid just endale sobiva rolli. Tõstaksin esile Marko Matvere (viikingipealik Rullo), kes laulis mind oma sisseastumisega kohe imestusest pikali – bariton oma parimas eheduses, lisaks veel suurepärane näitlemine –, ja Markus Teeääre, kelle tulehaldjas Lauritsa roll oli nagu rusikas silmaauku. Sugestiivne, orgaaniline, üdini karakteris sees. Teos tervikuna oli suurepärane meelelahutus. Esimesest hetkest läks tuju heaks ja ka lahkudes oli naeratus kõrvuni. Uus omaproduktsioon Saaremaa ooperipäevade tarbeks on tellitud juba järgmiseks suveks, siis etendub Tauno Aintsi lühiooper “Guugelmuugelpunktkomm”.
On tervitatav, et tugeva missioonitundega festival on pööranud tähelepanu ka lastele ja noortele. Lastegalat saaks veelgi lastepärasemalt teha, valides kavva ainult tuntud ja lühemaid numbreid. Lisaks tuleviku-uksi avavatele noortekontsertidele (näiteks sel aastal said võimaluse festivalil esineda lastekonkursi “Võluhääl 2016” laureaadid) on ooperipäevad regulaarselt kutsunud esinema Eestist mujale läinud ja seal juba läbi löönud lauljaid (Arete Teemets, Koit Soasepp, Kai Rüütel). Kõik, nii turundus, korraldus kui ka kajastus on peensusteni läbi mõeldud.
Tänavune festival oli läbi aegade edukaim – kaheksast õhtust kuus olid välja müüdud. Kui millegi üle nuriseda, siis vaid selle üle, et piletid on kallid, ehkki hea õnne korral on võimalik ooperikohvikust vabade kohtade olemasolul soodsaid pileteid saada. Ent on arusaadav, et kui soovime tulevikus Saaremaal kuulda Anna Netrebkot või Jonas Kaufmanni, siis superstaaride Eestisse toomine ei ole odav. Praegu on problemaatiline see, et me ei tunne esinema kutsutud teatrite soliste ja kalli galapileti soetamine on põhimõtteliselt “kotis põrsa” ostmine. Järgmisel suvel on Saaremaale oodata Ungari rahvusooperit ja Shanghai ooperiteatrit kaugelt Hiinast.