_page-0001.jpg)
Prantsuse pianisti Nicolas Horvàthi (s 1977) nimi on meie tähelepanelikumale muusikahuvilisele kindlasti juba silma jäänud. Tegemist on väga omanäolise ja ehk pisut ebatavalise pianistiga, kelle kontsertide formaadid ja repertuaar on haruldased.
Horvàth on õppinud Pariisi muusikakõrgkoolis École Normale de Musique ja on paljude rahvusvaheliste konkursside laureaat, nt Luigi Nono konkurss (Torino), Franz Liszti konkurss (Jaapan) ja Aleksandr Skrjabini konkurss (Pariis). Oma kiires ja sisutihedas elus peab Horvàth kõige muu kõrvalt tähtsaks eesti muusika tutvustamist maailmas. Ta on ka tänavuste Eesti muusika päevade külaline ja toob 9. aprillil kell 13 Eesti Raadio 1. stuudios kuulajate ette kava “Hommage: Jaan Rääts”. Pianist on kokku pannud põneva läbilõike sel aastal 85. sünnipäeva tähistava maestro klaveriloomingust, sekka kõlab pühendusteoseid Räätsa käe all kompositsiooni õppinud heliloojailt.
Palun rääkige oma hiljutisest debüüdist Pariisi filharmoonia suures saalis.
Nicolas Horvàth: See on pisut hullumeelne projekt, mille ideed olin juba kaua mõttes kandnud. Kontserdil oli kavas kogu Philip Glassi klaverilooming – 12 tundi muusikat kella seitsmest õhtul seitsmeni hommikul, täiesti ilma pausideta. See tähendab, et mängin ühe teose teise järel ja pole aplause lugude vahel. Lõpetuseks, nagu igal kontserdil, võib mängida lisapalu. Pariisi filharmoonia on kõige tähtsam kontserdisaal Prantsusmaal ja üks tähtsamaid Euroopas. Publik aplodeeris mulle püsti seistes. Mängisin üheksa lisapala. Esimeseks esitasin Jaan Räätsa “Raadio 4”, mida mängisin kaks korda kiiremas tempos, nii et sellest sai tõeliselt virtuoosne pala. Publiku reaktsioon Räätsa palale oli hämmastavalt soe. Lisaks juhtus midagi väga imelist: kaheksanda lisapala järel ei teadnud ma enam, mida mängida (olin tegelikult ette valmistanud ainult ühe lisapala) ja küsisin publikult, mida nad tahaksid kuulda. Ja saalist kostis, et veel seda eesti lugu. Nii esitasingi uuesti lõppu Räätsa “Raadio 4”. Publik aplodeeris vaimustunult. Arvan, et niisugune reaktsioon saab tulla ainult siis, kui esitada seda teost vähem akadeemiliselt.
Siit justkui järelduks, et Pariisi filharmoonias võiks samasugune kontsert toimuda Jaan Räätsa klaverimuusikast ... Kas tema muusika vääriks teie meelest rohkem tähelepanu?
Leian tõesti, et Räätsa muusika väärib palju suuremat tähelepanu! Üks põhilisi probleeme Räätsa klaverimuusikaga on seotud tema n-ö ametliku staatusega. Me kõik teame, et kui meilt soovitakse mõne austatud ja ametliku tähelepanu all oleva helilooja teost, mängime seda aukartuses ja väga akadeemiliselt – ehk väga igavalt. Tempo ei liigu terve osa jooksul kübetki ja kõik noodid on võrdsed, kui kuskil on kirjas forte, mängitakse ühesuguses forte’s poolteist lehekülge jne. Selline esitusmaneer ei tööta ning muudab Räätsa muusika kahvatuks ja igavaks. On ainult üks pianist, kelle Räätsa esitust ma väga hindan ja selleks on Kalle Randalu.
Kuidas üldse jõudsite Eesti muusikani?
Mäletan väga eredalt päeva, mil puutusin esmakordselt kokku Eesti muusikaga. See oli ilmselt aastal 1999, kui kõndisin sisse FNAC plaadipoodi Salle Pleyeli lähistel. Poes käis juhuslikult klassikaplaadi esitlus, milleks oli Arvo Pärdi “Tabula rasa”. See teos on nii ilus, et tundsin seda kuulates, kuidas aeg peatus. Istusin maha ja kuulasin ära terve plaadi, samal ajal oma elu üle mediteerides. Sellest ajast olen suur Pärdi muusika austaja. Kurb, et ta pole klaverile kuigi palju kirjutanud. Sealt algas ka minu suur uudishimu Eesti muusika vastu.
Tõsisemalt ja järjepidevalt olen Eesti muusikat oma kontsertidel mänginud aastast 2011. Kui nägin esmakordselt Räätsa käsikirju, sattusin kohe vaimustusse – sain aru, et see on väga kõrge
kvaliteediga muusika. Tundsin, et hoian käes aaret ega suutnud aru saada, miks seda muusikat
ei mängita. Justkui üks minusugune pianist oleks avastanud Prokofjevi ... Minu Jaan Räätsa
muusikaga seonduvad tunded on alati olnud väga intensiivsed ja vaimustavad. Ma isegi ei vääri au mängida nii kõrgetasemelist muusikat! Selline au peaks osaks saama hoopis Jevgeni Kissinile, Arkadi Volodosile või Maurizio Pollinile, mitte Nicolas Horvàthile.
Põhjus, miks ma mängin palju Eesti muusikat, on puhtalt selles, et olen sellega saavutanud suurt edu. Positiivset vastukaja on tulnud nii publikult kui ka kriitikutelt. Tahan Eesti muusikat propageerida, kuna leian, et see on geniaalne, ja loodan, et nii mängitakse seda ehk rohkem ka mujal maailmas.
Olete eriti palju mänginud just Räätsa teoseid, plaanis on salvestada kogu tema klaverilooming. Kuidas on Räätsa muusika puhul teie esitusstiili mõjutanud otsene koostöö heliloojaga ja varasemate salvestuste kuulamine?
Kui minna Jaan Räätsa kui üsna vaikse inimese juurde küsima, mis inspireeris teda üht või teist teost looma, võib saada lihtsa vastuse, et lood ei tule inspiratsioonist, vaid selline ongi helilooja elukutse – kirjutada muusikat. Mul õnnestus heliloojale ette mängida. Demonstreerisin talle, kuidas tema teos salvestustel enam-vähem kõlab ja kuidas seda minu arvates võiks mängida. Ma lasin tal valida erinevate variantide vahel, et näha, milline on autorile meelepärasem. Räätsale meelepärased esitusversioonid erinesid oluliselt meile tuntud salvestustel kõlavast.
Räätsa komponeerimismeetod tundub teatud mõttes olevat kaleidoskoopiline. Selline tehnika võis tuleneda tema raadiotööst helirežissöörina. Kui vaadata tema noodipilti, siis mõjub see isegi visuaalselt kollaažina. Üritan siit mängides alati leida loogikat. Liialt motoorne esitus muudab kollaaži liiga nähtavaks ja nii muutub lugu kahvatuks. Aga kui näha kollaaži arengut suuremas plaanis, üritada leida loogikat, teada täpselt “kleepekohti” ja mängida muusikaliselt väljendusrikkalt, kujuneb sellest midagi väga suursugust ja võimast. Nii jõuab muusika oma tähenduses hoopis uuele tasandile!
Olete vist ainus pianist maailmas, kes on mänginud üle ööpäeva kestvaid kontserte. Milline neist on siiani pikim?
Esialgu mängisin viie tunni jagu Philip Glassi muusikat, misjärel õppisin tema helitöid üha juurde. Nii see idee arenes ja lõpuks hakkasin sama põhimõtet rakendama ka teiste heliloojate puhul. Oma pikimal kontserdil mängisin 35 tundi järjest Satie’ teost “Vexations”. Ilma pisimagi pausita!
Selle teose kohta on palju väga huvitavat kirjutatud, et see on elu muutev kogemus jne. Esialgu mõtled, et see on mingi jama. Kuid tegelikult pean nõustuma, et see ongi väga eriline kogemus. Esiteks pidin täielikult muutma oma mängutehnikat, sest peale viit tundi hakkad tundma valu ja pinget, väsimust lihastes. Esimene selline kogemus oli väga raske, seepärast pidingi oma tehnikat muutma, et suuta end kuidagi mängu ajal lõdvestada.
Kas see vajab väga erilist ettevalmistust?
Jah, kui ees on näiteks Satie’ “Vexationsi” esitus, siis ei söö ega joo ma kolm päeva enne kontserti. Mitte tilkagi vedelikku! Mu sisemus peab olema puhas. Juba siis, kui ma lavale kõnnin, näen välja nagu zombie. (Naerab.)
Olen nende kontsertidega mitmeti katsetanud ja kõige paremini toimib selline ettevalmistus, et oled voodis ega tulegi sealt välja. Kui kolm päeva ei söö, on teisiti raske energiat säästa. Aga kui midagi ei söö ja püsid voodis, hakkad ühel hetkel nägema ka hallutsinatsioone.
Tundub kõhedalt põnev kogemus ...
“Vexationsi” puhul kordad sama asja 840 korda. Selles loos pole selget meloodiat, selget harmooniat, justkui hõljuksid ajas ja kosmoses. Kõik toimib nagu enesehüpnoos ja hakkadki laval nägemusi nägema ... Satie komponeeris selle teose, kui oli kaotanud ainsa naise, keda üldse iial armastanud – Suzanne Valadoni. “Vexationsi” tuum ongi see, kui kaotad kellegi, keda väga armastad, ja otsid vastust, mida pole olemas. Enamasti hakkan ma just lõpupoole, umbes 800. korduse aegu aeglasemaks jääma. Tajun lõpu lähenedes tohutut kurbust, sest tean, et pikka aega ma seda teost uuesti ei esita, kuna selleks on nii raske valmistuda.
Kui ma esimest korda selle loo lõpetasin, olid pisarad kohe-kohe tulemas, aga loomulikult ei saanud ma laval nutta. Lubasin publikule lisapala, kuid käisin enne tualetis just seepärast, et ei suutnud nuttu tagasi hoida.
Kui lahkud armastatust mõistes, et siin ongi lõpp – see ongi “Vexations”, üks imelisemaid teoseid, mis kunagi klaverile loodud.
Milline publik sellistel kontsertidel käib?
Huvi on olnud väga suur. Soovin, et publik saaks kontserdist osa just nii nagu tahab. Näiteks soovitan kuulajatel kaasa võtta padi või tulla, kaenlas magamiskott, söök ja jook – kõik, mida nad ise tahavad. Nad võivad ka teha, mis soovivad: tulla mulle lähemale, pildistada. Pole aplause, ei pea olema tasa, võib mängu ajal sisse-välja käia. Väga huvitav on see, et inimesed on isegi vaiksemad kui klassikakontserdil tavaliselt.
Teie nimi ei kõla väga prantsuspäraselt ...
Ma pean ennast “ehtsaks” prantslaseks. Kui minna läbi Prantsuse ajaloo, siis on näha, et selle piirkonnaga on seotud mitmed rahvused, impeeriumid, sõjad ... Kui inimesed räägivad rahvuslikkusest ja sellest, et nad on ehedad, patriootlikud prantslased, siis tegelikkuses seda ei eksisteeri. Mu isa on ungarlane, ema itaallane, mina ise olen sündinud Monacos ja ma olen prantslane! (Naerab.)
Olete päris palju konkursse võitnud, kuidas suhtute võistlemisse?
Hakkasin konkurssidel osalema väga vanalt. Nüüdseks olen üheteistkümne konkursi laureaat, seitsmel neist sain esikoha. Ja seda kõike pooleteise aasta jooksul! Seda on tõesti palju nii napi ajavahemiku kohta. Olengi selline, et teen palju asju korraga. Aeg lendab ju. Parem teha asju siis, kui need on reaalselt võimalikud.
Kui vanalt te siis spurtisite?
Kolmekümneselt, ja see on tõesti väga hilja. Kui osalesin rahvusvahelisel Skrjabini konkursil, oli vanusepiirang 30 ja ma olingi juba 30. Registreerisin viimasel võimalikul kuupäeval, kaks nädalat enne konkurssi. Ka kava valmistasin ette kahe nädalaga. Sel ajal arvati, et olen pianistiks kõlbmatu ega anna iial ainsatki kontserti. Kui mulle väga lähedane sugulane ühel päeval suri, oli see mulle tõeline šokk. Aga teadsin, et ta poleks tahtnud mind nutmas näha ja andsingi lubaduse, et ei nuta ta matustel. Ainus viis lubadust pidada oli panna end konkursipinge alla. Registreerisingi end Skrjabini konkursile, mille alguseni oli jäänud kaks nädalat. Harjutasin hommikust ööni nagu hull. Mu õpetaja hoiatas, et ma poleks liiga lootusrikas, ja oli kindel, et ma ei võida seal midagi. Aga läksin konkursile, mängisin ja võitsin esikoha!
Missugused on teie tulevikuplaanid Eesti muusikaga?
Mul on palju mõtteid, ideid ja juba teoksil projekte seoses Eesti muusikaga. Olen salvestanud pooled Jaan Räätsa sonaatidest – 1., 2., 3., 4. , 9. ja 10. – see plaat ilmub sel kuul, aprillis. 5., 6., 7. ja 8. sonaadi salvestus peaks toimuma tänavu oktoobris. Samuti on ootel Räätsa klaverikontsertide plaadistus. Kui kõik läheb hästi, peaks esimene plaat sellest sarjast ilmuma oktoobris 2017 firmas Naxos Classics. Samale firmale on järgmiseks aastaks kavandatud ka Tõnu Kõrvitsa klaveriloomingu plaadistus. Järgmise, 2018. aasta plaanis on veel salvestada Tüüri klaverikontsert, sihikul on ka Mihkel Keremi klaverimuusika plaadistus, album Lepo Sumera muusikast, Eespere klaveriloomingu album ning pühendusteosed, mille olen Jaan Räätsa 85. sünnipäevaks tellinud tema õpilastelt – Tüürilt, Kõrvitsalt ja Pozdejevilt.
Kuidas näete Eesti muusikat suuremas, maailma muusika plaanis?
Tegelikult ei tea enamik maailma üldse suurt midagi Eesti olemasolust. Selge see, et muusikute jaoks on Eesti Arvo Pärdi riik. Kui mängisin oma kontsertidel Eesti muusikat, öeldi mulle: “Aga see ei kõla ju üldse nagu Arvo Pärt!”.
Prantsusmaa muusikatraditsiooni mõõdetakse ligi tuhande aastaga. Milline areng on aga toimunud Eestis vaid saja aastaga! Eestis elab umbkaudu miljon inimest, mis viitaks justkui sellele, et igas peres peab olema vähemalt üks geenius! (Naerab.)
Mis mulle Eesti muusikasse süvenedes on veelgi enam meeldima hakanud, see on mitmekesisus. Nii palju isikupäraseid heliloojaid! Muidugi on näha mõjutusi, aga mitte selles mõttes nagu me Prantsusmaal räägime, nt serialismi või neoklassitsismi koolkonnast. Näiteks Räätsa koolkonda pole ju olemas, sest kõik tema õpilased on nii omamoodi ja erinevad. Minu arvates pole ka Elleri koolkonda, sest temagi õpilaste helikeel on selleks liiga erinev, et nimetada seda üheks koolkonnaks.
Olete iseenda mänedžer, lisaks õpetate ja annate kontserte. On teil mingi kindel rutiin, mida te igapäevases elus rakendate. Kuidas te kõike seda jõuate?
On üks asi, mida ma üldse ei armasta teha – magada. Kahju, et see raiskab mu aega. Kui on kiire ja kogu aeg midagi teoksil, siis ei tule ängistust peale ja pole aega üle mõelda.
Millist nõu annaksite noortele muusikutele? Mida pakub elu professionaalse muusikuna?
Tavainimesele on tihtipeale raske selgeks teha, et muusik ei ela tavalist elu. Muusiku elukutse ja elustiiliga kaasneb palju asju, millest ilma jääd. Kui oled üksinda, siis on lihtsam, aga kui kellegagi oma elu jagad, võib see partnerile olla väga raske.
Aga nõu, mida ma võiksin anda? Kuulata oma sisemist häält. Mitte kuulata inimesi, kes sind maha teevad. On ainult üks asi, mis sind teistest eristab, ja see oledki sina ise. Horowitz ütles karjääri kohta, et talent moodustab kaks ja töö 98 protsenti karjäärist. Kui mõni inimene on liiga andekas, ei saavuta ta kunagi edu, sest tal võib puudu jääda sellest 98% tööst. Ainus asi, mis asjad käima lükkab, on töö – harjutamine. Jätka tõsist tööd isegi siis, kui sul parasjagu pole palju kontserte. Usu endasse ja oma muusikasse, püüa inimesi oma muusikaga õnnelikuks teha, et näidata ilu muusikas. Meie, muusikud, oleme ikkagi publiku jaoks ja tõsine harjutamine ei saagi lõppeda ... Peame tegema kõik nii ilusaks kui suudame, et publikut rõõmustada, saades nii ka ise õnnelikuks!
Ilmunud Muusikas 4/2017