Tallinna pianistide konkurss liigub kõrgema rahvusvahelise taseme poole

KONKURSI ŽÜRII

Ian Fountain (Londoni Kuninglik Muusikaakadeemia), Roland Krüger (Hannoveri Muusika-, Teatri- ja Meediaülikool), Staffan Scheja (Stockholmi Kuninglik Muusikakolledž), Ming Yang (Hiina Muusikakeskkonservatoorium), Zbignevas Ibelgauptas (Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia), Yuri Gildiuk (Valgevene Muusikaakadeemia), Peep Lassmann (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)

TULEMUSED

I preemia, Eesti Kontserdi preemia (esinemine Eesti Kontserdi hooaja 2016/2017 klaverisarjas), Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri preemia (esinemine ERSOga lähema kahe hooaja jooksul), Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi eripreemia Heino Elleri kohustusliku teose (Kellad) esituse eest – Anna Szałucka II preemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia eripreemia - soolokontsert EMTA kontserdihooajal 2017/2018 – Boqiang Jiang

III preemia – Daria Parkhomenko

Eesti Klaveriõpetajate Ühingu eripreemia kõige nooremale II vooru jõudnud mängijale – Karl Johan Nutt

Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss hoiab järjepidevust ja toimus tänavu juba kolmandat korda. Konkursi maine ja tuntus on aasta-aastalt kasvanud, selle tõestuseks oli osavõtjate arvukus ning osavõtvate maade hulk. Konkurssi alustas 51 mängijat Eestist, Lätist, Leedust, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Soomest, Serbiast, Hiinast, Jaapanist, Lõuna-Koreast, Mehhikost ja Saksamaalt. Loodetavasti tuleb neljandale konkursile osalema juba ka mängijaid näiteks Inglismaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast ja Ameerika Ühendriikidest.

Kavanõuded olid parajalt rasked ja spetsiifilised: I voorus pidi esitama Bachi, Šostakovitši või Hindemithi polüfoonilise teose, klassikalise sonaadi, kolm etüüdi erinevatelt heliloojatelt ning ühe Elleri prelüüdi (valikud olid ette antud). II voorus oli vaba kava, mis pidi sisaldama ühe Elleri teose etteantud valikust (“Tokaata”, “Kellad”, “Eesti tants” või “Meditatsioon”). Lõppvoor oli traditsiooniliselt klaverikontsert orkestriga.

Eesti pianiste oli I voorus 16. II vooru jõudis neist neli: Auli Lonks, Maria Mikulitš, Karl Johan Nutt ja Johan Randvere. Kõik esinesid paljulubavalt: Auli Lonks võlus isiksusega, Karl Johan Nutt värskuse ja avaneva andega, Maria Mikulitš arengu ja haardega. Johan Randvere oleks oma taseme ja võimete poolest võinud kindlasti finaaliesineja olla. Paraku läks seekord nii, et žürii ühtegi eestlast kuue finalisti hulka ei hääletanud. Finaali pääsesid Anna Szałucka Poolast, Boqiang Jiang Hiinast, Risa Ohkubo Jaapanist, Daria Parkhomenko Venemaalt, Justas Stasevskij Soomest ja Adrian Brendle Saksamaalt.

Konkursi kohta sai avaldada ka arvamust nii kirjalikult kui ka interneti kaudu. Neis vaimustuti hiinlasest Boqiang Jiangist (loominguline laviin!) ja Lõuna-Korea mängijast Garam Chost, kelle puhul avaldati kahetsust ja üllatust, et ta ei saanud isegi II vooru, ning Johan Randverest, kelle puhul ei mõistetud, et žürii teda finaali vääriliseks ei pidanud. Mainiti Anna Szałucka kõrgetasemelist mängu, Auli Lonksi ja Mariin Gilli kunstiliselt elamuslikku esitust. Meeldis Leedu esindaja Rokas Valuntonis, kelle mängu iseloomustati nii: “tõeline pianistlik üleolek, nagu vana kooli pianistidel. Kaalutletud, maitsekas mäng, faktuurid eristatud, vormiline selgus. Ei pressi oma isiksust peale, vaid see tuleb loomulikult teoste tõlgendamise käigus esile.” Konkursi pettumuseks oli žürii. Elleri muusika tõlgendusest öeldi, et meil on selle mängimises omad traditsioonid, kuid seda huvitavam oli jälgida tõlgendusi mujalt ning oldi seisukohal, et väärt eesti muusika konkursi kavas aitab meid maailmas veel nähtavamale tuua. Leiti ka, et esitused avavad teinekord hoopis ootamatu mõttemaailma, mis ei tarvitse Elleriga sarnaneda ja et Elleri muusika on nii keerulise ja iseäraliku olemusega, et seal võib eelkõige jälgida pianisti loogilist mõtlemist.

Küsitlesime konkursil nelja žürii liiget. Millised muljed on teil meie konkursist? Mille poole võiks konkurss areneda? IAN FOUNTAIN (Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia klaveriprofessor): Teil on nõudlik ja ulatusliku kavaga konkurss. Esimese vooru kava pidime isegi paluma vahetult enne konkurss lühendada, iga osavõtja sai omal valikul ära jätta kolmest etüüdist ühe. Osavõtjate suure hulga tõttu poleks me muidu suutnud I vooru mahutada ettenähtud neljale päevale. Finalistide hääletamisel arvestasime oma hinnangutes nii I kui II vooru. Mida edasi, seda tähtsamaks osutus konkursiolukorras vastupidavus, jaks ja ettevalmistus. Sageli juhtus nii, et kuulad üht või teist osalejat, kellel paar teost on väga head. Suurepärane prelüüd ja fuuga, väga hea pala ... aga siis mida edasi, seda rohkem selgub, et pikka aega kõrgel tasemel mängida on nii mõnegi jaoks liiga raske. Kontsentratsioon nõrgeneb, sisse tuleb tehnilisi viperusi ... Muidugi kuuleb kohe ära mängija hetketaseme, kuid alati on ka neid, kellest tervikpildi saamiseks on vaja rohkem aega. Nii et kõigile neile aspektidele toetudes oleme väga rahul meie kuue finalistiga. Sellel konkursil teostasid nemad end kõige paremini, olid kõige professionaalsemad ja kõige parema ettevalmistusega.

Konkursil osales palju üliõpilasi, kellest oli näha, et nad töötavad hoolega, annavad oma parima, kuid neil jäi siiski puudu vastupidavusest või ei olnud ettevalmistus piisav, et olla võrdselt hea kogu kavas. Osalejate seas oli ka neid, kelle kava ei olnud veel päris valmis.

MING YANG (Hiina Muusikakeskkonservatooriumi klaveriprofessor):

Olen olnud selle konkursi žüriis kolmel korral. Konkurss muutub järjest rahvusvahelisemaks ja selle tase on juba väga kõrge. Mängijaid oli tulnud maadest, kus klaverimäng on väga populaarne, nagu Venemaa, Jaapan, Hiina, Lõuna-Korea. Finalistid olid tugevad mängijad, neil on suurepärane baas, väga head oskused, väga hea tehnika. Neil kõigil on ees suurepärane tulevik. Pean finalistidest siiski esile tõstma Boqiang Jiangi – tema on eriline muusik.

ROLAND KRÜGER (Hannoveri Muusika-, Teatri ja Meediaülikooli klaveriprofessor): See on väga hea traditsioon ja areneb edasi. Kui midagi edaspidiseks soovitada, siis hea oleks, kui saaks ühe orkestriproovi juurde. Ja siis – reklaam. Kuulajaid oli konkursil vähevõitu ja saalid tühjad. Ma ei tea, kuidas Tallinnas üldiselt on kontsertide kuulatavusega – nägin linnas küll plakateid, kuid ehk oleks võinud kaasata ka televisiooni, mõne ajalehe. Konkursil oli väga hea ülekanne reaalajas, kuid siin pole ma jälle kindel, kas see pigem ei vähendanud kuulajate hulka saalis. Samas Moskva Tšaikovski konkursil oli samuti suurepärane ülekanne, kuid ka saal olid rahvast täis. Muidugi pole Tallinna konkurss Tšaikovski konkurss, kuid Tallinn on pika kultuuritraditsiooniga linn, nii et usun, et siin peaks olema võimalik reklaami pisut rohkem teha. Ja veel üks asjaolu, mis silma hakkas. Konkursi I ja II voor toimus muusikaakadeemias, aga saalis peaaegu ei olnud üliõpilasi kuulamas. Oleksin eeldanud, et huvi on suur ja tullakse rahvusvahelisi pianiste kuulama, et ennast arendada. Võimalik, et kuulati kodus arvutist, kuid helikvaliteet ja kogu ürituse atmosfäär ei ole arvuti kaudu kaugeltki see, mis koha peal. Kuulajad saalis on olulised ka osalejatele, see loob mängijatele hoopis teise atmosfääri.

Loe edasi Muusikast 1/2017