_page-0001.jpg)
Igal maal ja iga teatri ajaloos on olnud erilisi lauljaid, kes jätavad jääva jälje ja muutuvad legendiks. Ka Estonia on olnud üks neid õnnelikke ooperiteatreid, kust mõned sellised nimed välja kõrguvad. Üks neist on kahtlemata legendaarne koloratuursopran Margarita Voites, kes tähistas tänavu oktoobris oma 80. juubelit. Primadonna Margaritast on palju räägitud, temast on ka ilmunud 2010. aastal Peter Pedaku põhjalik ja kaunis, ammu välja müüdud raamat “Margarita Voites. Imet tabades”. Oma juubeli eel vestles endiselt kauni häälega ja endiselt kontserte andev lauljatar Marvi Taggoga.
Margarita Voites: “Ma pole kunagi läinud lavale nii, et vabandage, ma laulan teile nüüd natuke. Meeldib või mitte, aga mina annan alati oma parima. Tähe staatus ja sära on tegelikult igapäevane töö, proovid ja etendused.”
Kas primadonnad on nüüdsel ajal teatrist lahkunud?
“Mulle tundub, et teatris peab olema primadonna, esimene daam. Aga kui teatris hakkavad primadonnatsema dirigent või lavastaja, siis võib otsida, aga nagunii ei leia, mis on õige ja mis vale.”
Millesse sa usud?
“Iseendasse! Ma usun saatust ja allun sellele. Igaühel meist on oma tähtkuju. Miks mõned inimesed klapivad ja võivad kodu luua, aga teised ei sobi koos elama? Ma usun astroloogiat, tähtkujusid ja nende omavahelist sobivust.”
Kas publik on kunagi sinu pärast saalist lahkunud?
“Ei ole. Vastupidi – näiteks kui väikesed lapsed kontserdil tüdinevad ja tahavad ringi joosta, jäi minu kirikukontserdil üks laps magama, tähendab tundis, et on kaitstud.”
Mis on see, mida sa ei oska?
“Ma ei oska joonistada. Kuigi olen proovinud looduspilte teha.”
Kuidas käitud konfliktsituatsioonis?
“Üldiselt mulle ei meeldi konflikti minna. Ma olen püüdnud ebameeldivustest, kui vähegi võimalik, kõrvale hoida. Ja peenrahaks pole end kunagi vahetanud. Mu rahvakunstniku nimetused ei ole tulnud nii lihtsalt, nagu arvatakse.”
Koloratuursopran
Tallinna Keskhaigla arst Benno Margus on kontserdil Margarita Voitest klaveril saatnud. Tal on absoluutne kuulmine ja ta on, kui nii võib öelda – “koloratuuride hull”. Koloratuuriks peab sündima, kuid midagi on siin muidugi õpitav. Kuidas koloratuuri “meditsiiniliselt” seletada? On see mingi erand, kõrvalekalle? “Raske öelda, aga koloratuur võib olla anatoomiline iseärasus, biokeemiline protsess. Ja see on juba kaasasündinud omadus.”
Muusikateadlane Johannes Jürisson on öelnud poolnaljatades, et koloratuur on lihtsa asja keeruliseks tegemine.
Aga kui teatrist lahkub see looduse and – koloratuursopran? Rahvusooper Estonia endine etenduse juht Jüri Kruus ütles kujundlikult ja mõistu: “Imetled tähte öises taevas, aga päeval unustad tema sära. Ja kui järgmisel ööl tähte püüdma lähed, näed, et taevas on tumedad vesised pilved ja sajab lobjakat...”
Loe edasi Muusikast 12/2016