Davosi festival – inspiratsioon võlumägedelt

6. – 20. augustini toimus Šveitsis Davosis kammermuusika festival, kus esinesid noored andekad muusikud üle maailma. Davosi linna erilisus peitub selle “võlumägedes” ja maailma kõige värskemas õhus. Linna tegi kuulsaks saksa arst Alexander Spengler (1827–1901), kes avastas, et mitte ükski Davosi elanik ei põdenud tuberkuloosi. Sellest ajast peale on käidud seal imettegevalt tervisliku õhu käes nii tuberkuloosi kui teisi hingamisteede haigusi ravimas. Ka Thomas Manni naine Katia läks aastal 1912 Waldi sanatooriumi oma kopsuhaigust ravima. Nii kirjavahetusest kui külaskäikudest oma naise juurde on inspireeritud Manni romaan “Võlumägi”.

Mõistagi on tegemist inspireeriva kohaga, mistõttu on see Šveitsi linn saanud koduks igasuvisele tuntud muusikafestivalile, mis toimub juba aastast 1986. Festivali asutaja on praegune Luzerni festivali juht Michael Haefliger. Alates 2013. aastast on Davosi festivali kunstiline juht klarnetist Reto Bieri.

Võrreldes teiste Šveitsi tuntud suvefestivalidega, mis on suurejoonelisemad (Verbier’ või Luzerni, kus on kohal isegi mitu sümfooniaorkestrit), on Davosi festival täielikult keskendunud kammermuusikale ning just noortele muusikutele, kes on oma muusikukarjääri alustamas või endale juba nime teinud. Igal aastal on festivalil ka resideeriv helilooja, kelleks sel korral oli Valentin Silvestrov. Tänavustest esinejatest olid kaalukamad kolm tuntud keelpillikvartetti – Ardeo (Prantsusmaa), Van Kuijk (Prantsusmaa) ja Asasello (Saksamaa), lisaks veel kammerorkester Davos Camerata ja Davosi festivali kammerkoor. Peale nende oli veel ansambleid, näiteks rahvamuusikaansambel Alma, õed Birringerid (viiuli ja klaveri duo) ja mitmeid noori konkursside laureaate, kes musitseerisid kõrvuti juba nimekate muusikutega, luues nii kontakte teiste maade muusikutega. Niisugune õppimisvorm on noorele muusikule väga inspireeriv ja edasiviiv.

Davosi festivali eristab teistest ehk see, et kunstilise juhi Reto Bieri eesmärk on tuua muusika kontserdisaalist ja üldlevinud raamidest välja. Tema idee on luua kontserdist tervik, mis näeb ka visuaalselt välja nagu teatrietendus, nõudes instrumentalistidelt näitlemist. Nii toimusid kontserdid peale tavapärase kontserdisaali ka raudteejaamas, kohvikutes, järve ääres või mägedes. Kontserdi eri ajastutest teosed olid mõnikord ühendatud attacca justkui ooperis. Igal kontserdil oli mitmekülgne kava, kus järjest kõlanud teosed olid valitud sihilikult väga kontrastsed. Nii võis näiteks ühel kontserdil kuulda John Cage’i “Imaginary Landscape’i” nr 4 12-le raadiole ja 24-mängijale (pole just tavapärane kuulda kirikus raadiojaamade kruttimist!), millele järgnes attacca Silvestrovi 1. keelpillikvartett. Igal kontserdil oli läbiv teema, sellest lähtuvalt olid valitud ka teosed. Ühel luges noor näitleja Julian Lehr enne esitatavaid teoseid ette lõike heliloojate kirjadest, mida nad olid teoste komponeerimise ajal saatnud. Teisel laulis koor venekeelset rahvalaulu, mille teemat on Beethoven kasutanud oma keelpillikvarteti op. 59 viimases osas. Koorilaulule järgnes kvartett.

Bieri idee oli muuta ka kontserdi tavapärast lava ja see oli mõnikord dekoreeritud nagu teatris. Seal võis hääletu tegevus toimuda ka mängu ajal või eelnes muusikale midagi teatraalset. Pianist Frank Dupree näiteks tuli enne Mozarti klaveripala “La Tartine Beurrée” esitamist lavale ettekandjana, et laval istuvatele kuulajatele (osa neist koorilauljad, kes olid seal valmis järgmist teost esitama) veini serveerida. Klaveripala järel laulis publiku ümber kogunenud koor Dieter Schnebeli vokaalteost “Aus Maulwerke”. See mõjus Mozarti järel väga kontrastselt, kuna põhines häälikutel ja häälitsustel. Selliste võtetega üles ehitatud kontsertidel tekkis publikuga eriline kontakt ja tundus, et kuulajaskond süvenes esitatavasse muusikasse ka paremini.

Festivali helilooja Valentin Silvestrovi teoseid mängiti peaaegu igal kontserdil mitu. Helilooja käis proovides ka muusikuid juhendamas. Ise osalesin festivalil Davos Camerata koosseisus, kes astus üles üheksal kontserdil, ning mängisime koostöös Ardeo kvartetiga Silvestrovi teoseid “Zwei Dialoge mit Nachwort” keelpilliorkestrile ja klaverile (klaveril Frank Dupree) ja “Abschiedsserenade” keelpilliorkestrile. Silvestrovi teoseid iseloomustab lihtsus, õrnus, ilu püüdlus ja vaikuse taotlus. Tema noodipildis kohtab harva forte’t, pigem paelub heliloojat piano ja selle variatiivsus. Justkui kõik oleks meenutus ja mälestus. Ta nõudis interpreetidelt kõla, mis oleks hõljuv, justkui teeskleksime mängimist – tuli mängida nii vaikselt, et pidi hoolega kuulama, et midagi kuulda. Vaikselt ilusa kõlaga mängimisoskus näitab tegelikult, kui hea muusikuga on tegu. Ka pillimänguõpetuses ei tohiks unustada, kuivõrd tähtis on pöörata tähelepanu ka väga vaikselt mängimise kvaliteedile. Heliloojaga töötasimegi tema soovitud kõla otsimisel. Kontsertmeister Carole Petitdemange, Ardeo kvarteti viiuldaja, ütles orkestrile, et ta teab, et nii vaikne, praktiliselt poogen õhus mäng, käib vastu üldlevinud õpetusele ilusast kõlast. Sellise kõla leidmiseks ei tohikski enam mõelda tehniliselt, vaid seda peaks otsima kunstilise püüdlusega. Nii võib leida palju erilisemat kõla, mis ongi Silvestrovi esteetiline taotlus.

Meeldejäävamatest elamustest võiks meenutada Mendelssohni oktetti Ardeo ja Van Kuijki kvarteti esituses. See oli väga heal tasemel solistide ansambel, kelle koosmäng oli kuulajale tõeline nauding. Väga hästi hoitud kiired tempod, ülim virtuoossus, fantastiline kõla ja intonatsioon – paremat esitust annab otsida! Viiuldaja Mi-Sa Yang (Ardeo kvarteti viiuldaja, 2000. aasta Menuhini konkursi võitja) mängis selles ansamblis esimest viiulit tõeliselt muljetavaldavalt ja juba järgmisel õhtul esitas ta sama heal tasemel Tšaikovski “Mälestusi Firenzest”! Avastuseks oli Joseph Weigli (1766–1846) kammerooper “Die Schweizer Familie” noore komponisti Philip Bartelsi seades, mida esitas festivali ooperiansambel Riccardo Bovino juhatusel, lavastajaks Mathias Behrends. See singspiel oli näiteks 15-aastase Schuberti esimene ooperielamus, selle muusika avaldas tema loomingule väga suurt mõju. Mõne aaria puhul olekski nagu hoopis Schubertit kuulanud. Esituse poole pealt tõstaksin eriti esile kontsertmeister Jiří Němečeki (maineka Tšehhi kvarteti Bennewitz endine 1. viiul) väga peenelt artikuleeritud ja maitsekat musitseerimist. Just selline võiks olla ideaalne mäng vararomantilises stiilis!

Festivali kõige viimase etteaste tegi mitmekesise koosseisuga salongimuusika ansambel (keelpillisekstett, klarnet, flööt, akordion ja klaver), kus festivali parimad muusikud esitasid 20. sajandi alguse kõige tuntumaid salongipalu. See kontsert toimus Davosi Schweizerhofi hotelli salongiruumis, kus kontserdikülalised ka tantsisid. Ühtlasi oli see ka festivali lõpetav pidu, mis kestis hiliste tundideni. Hea oli kuulda nii suure kire ja rõõmuga musitseerimist ja tõepoolest kandusid samad emotsioonid ka kõigini, kes kohal viibisid.

Oli rõõm sellest festivalist nii mängija kui kuulajana osa võtta. Tekkis ideid, kuidas oma kontserte veelgi huvitavamaks teha. Festivalil, kus on kohal nii head muusikud, õpib nendega koostööd tehes väga palju.

Ilmunud Muusikas 10/2016