“Festival on mulle otsekui muusikateose kirjutamine – üks suur sümfoonia” Intervjuu Andres Uiboga

Organist, pedagoog, helilooja produtsent ütleb leksikon Andres Uibo kohta. Tema 60 aasta eest Kivi-Vigalas alguse saanud elutee on oluliselt kujundanud Eesti muusikamaastikku, mille paljudest aspektidest on ta tihti ka kirglikult sõna võtnud. Kuna Uibo vanim, aastast 1987 korraldatav-juhitav Tallinna rahvusvaheline orelifestival jõudis sel suvel ümmarguse 30. toimumiskorrani, sai seekordse jutuajamise teljeks mitmekülgse muusiku kui festivalide ja laiemalt kui muusikaelu initsiaatori ja korraldaja tegevus.

Andres Uibo: Muusikaelu korraldaja positsioonilt taandan ennast kohe ära, sellepärast et muusikaelu korraldajad on Eestis ikka seatud ametisse. Kultuuriministeeriumi muusikanõunik, vot tema peaks olema see, kes suunab kogu seda suurt muusikaelu. Muidugi öeldakse mulle kohe vastu, et keegi ei tohi juhtida, peab olema vabadus ja liberaalsus ja igaühel õigus teha, mida ta tahab. Kui keegi maksab kogu ettevõtmise oma taskust kinni, siis tõepoolest ei saa vabas ühiskonnas keegi talle öelda, et ära nii tee või tee naa. Aga kõik need üritused, kus on mingi osa kanda kultuurkapitalil või kultuuriministeeriumil, ühesõnaga riiklikul rahastamisel, peaksid mingilgi määral alluma kultuuriministeeriumile, kes on ju kutsutud janseatud kultuurielu juhtima. Kui sel oleks ainult rahajagamise funktsioon, siis see etapp võiks ka vahelt ära olla: meil on ju näiteid nagu rahvusooper, kes saab raha otse riigieelarve realt.

Küll on probleem, et meil satub palju häid üritusi ühele ajale: Eestis on kultuurikalender – ma ei taha öelda kange sõnaga – tõesti paigast ära. Juba palju aastaid tagasi, kui ma veel ministeeriumis koosolekutel ja festivaliaruteludel käisin, üritasin ikka rääkida, et nad võiksid natukenegi üritada korrigeerida Eesti festivalikalendrit, aga sain alati vastuseks, et “kas sa tahad siis nõukogude korda tagasi!”. Mina ei saa küll aru, mis on festivalikalendri korrastamisel tegemist nõukogude korraga ... On terve rida festivale, kes on sisse töötanud täpse toimumisaja, ja siis hulk teisi, kes proovivad kord siit, kord sealt. Kord tehakse augustis, siis juulis, mis natuke meenutab mulle Krõlovi valmi “Pärdik ja prillid”, kus pärdik võttis prillid, proovis neid kord saba peale, kord kukla taha, oskamata panna sinna, kus nende õige koht. See segab ka kõigi teiste festivalikorraldajate elu ja tegevust. Võiks jääda ühe kindla aja juurde, see oleks kõigile selgem ja vähendaks oluliselt ka reklaamikulu. Minul näiteks on auto tagaklaasil juba kuuendat aastat kleeps “Suure-Jaani muusikafestival 17. – 23. juunil”, ma ei pea isegi lisama aastanumbrit, sest alati on täpselt needsamad päevad.

Aga vabadust teha just seda, mida tahad, oled ikkagi nautinud?

Päris niimoodi ikka ei ole: kui kirjutame toetuse taotluse, nõutakse meilt kava ikka väga täpselt. Nii et ringi mõelda, et teen orelifestivali ajal hoopis keelpillifestivali, sellest tekiks ikka pahandus. Pean tegema seda, milleks olen toetust saanud.

Olgu, spontaansus võib ju piiratud olla, ent kavad oled ju ikka ise koostanud. Orelifestivalile juba kolm aastakümmet augustist augustisse. Kas ei teki tunnet, et kõik on juba olnud?

Ei-ei, muusika ei lõpe kunagi ära. Ja kui see peaks kuidagi kahtlasel kombel hakkama otsa saama, siis saab ju alati juurde kirjutada. Viimasel orelifestivalil oli kolm suurt maailmaesiettekannet: uudisteos Peeter Vähilt, Jean Pierre Leguaylt ja Valeri Petrovilt. Häid lugusid leidub ja uusi interpreete tuleb juurde. Ideid on ka siiamaale jätkunud, mõned neist ootavad juba järgmisi festivale, nii et kordust karta ei ole.

Küll on viimasel ajal probleemiks meediakajastus. Sa pead ikka ise olema üliaktiivne ja omama tutvusi kuskil ajalehtedes, et meist üldse kirjutataks. Öeldakse, et ei ületa uudiskünnist... Aga mõned head asjad on ka, mida mujalt maailmast vaadatakse suure kadedusega. Näiteks et meil ETVs jooksevad kultuuriteated, ka festivalide reklaamklipid. See on tõesti väga suur ja erakordselt tähtis asi! Või et Tallinna TV võtab alati hea meelega festivalijutte ja -intervjuusid teha. Aga meie suured ajalehed, nagu Eesti Ekspress, on ikka täiesti tuimaks tehtud. Kui EE ilmuma hakkas, tuli enne esimest numbrit proovinumber nr 0 ja seal ilmus orelifestivalist väga pikk ja põhjalik artikkel, mille kirjutas Madis Kolk. Nii et sel ajal oli huvi nii suur, et pandi kohe uue väljaande avanumbrisse, aga kui nüüd nende poole pöördud, siis ei tule sealt mitte mingit vastust.

Loe edasi Muusikast 10/2016