_page-0001.jpg)
Tänavuste Eesti muusika päevade teema on “Roheline heli?” ning märksõnadeks “keskkond”, “looduslähedus”, “uuskasutus”, “taaskasutus” ja “märkamine”. Enamasti seostuvad sellised mõisted millegi käega katsutava, materiaalsega, nüüd on aga toodud need välja muusikafestivalil. Kas selliseid teemasid on juba varemgi muusikaga seostatud?
Ma ei pea seda teemat üldse materiaalsega seonduvaks. Ma arvan, et ökoloogia on maailmatunnetus ja see puudutab nii inimese keha kui vaimu. Kõik saab alguse sellest, kuidas me mõtleme ja seejärel kuidas me teeme, kuidas me suhtume maailma enda ümber, kuidas me seda mõtestame. Arusaam, et inimene on looduse lahutamatu osa on selles suhtes esmane. Ökoloogia on meie probleem number üks, sellega on seotud või sellest tulenevad kõik muud ühiskondlikud probleemid – agressioonid, võimuküsimused jne.
Muusika või kunst on alati olnud kõige olulisemate küsimuste juures, kunsti ülesanne ongi reageerida. Inimestel on erinevad vahendid, kas minna tänavale ja vehkida plakatitega, kasvatada oma tagaaias kompostihunnikut või mõtiskleda nende asjade üle ja väljendada seda kuidagi helides, helidega tegelemise viisis. Võib olla kontseptuaalne või, vastupidi, väga praktiline, kasutades näiteks ainult looduslikke või taaskasutatud materjale – siin võib olla sada erinevat lähenemist. Meile tundus sellele teemale kõikvõimalike vahenditega tähelepanu juhtida väga oluline, sellepärast me selle teema valisimegi. Ma arvan, et uus kunst peab olema ühel või teisel moel kontaktis sellega, mis toimub. Kunstnikud on ju oma tundlikkusega sellest mõjutatud ja seotud kõigi nende sotsiaalsete protsessidega, mis meie ümber toimuvad, kriisidega, millesse oleme tõmmatud ja milles paljuski triivime kontrollimatuse piiril. Minu meelest on siin palju asju, mille üle mõtiskleda ja mida väljendada.
Kuidas sulle tundub, kas inimkond võib ähvardavast ökokatastroofist veel pääseda või on inimeste hulk ja rahvastiku juurdekasv praeguseks maakeral lihtsalt liiga suur, et protsesse radikaalselt tagasi pöörata?
Ma arvan, et kõik saab alguse sellest, kuidas me mõtleme oma südames. Välised protsessid, mis väljendavad võimuiha, kasuahnust, tõukavad looduse hävitamisele. Seda toetab mõtteviis, et loodus on produkt, mida me võime kasutada oma suva järgi, arvestamata sellega, et loodus on elus võrgustik, et maakera on elusorganism, millel on oma aeg, loogika, protsessid, süsteemid, kihistused ning et selles on inimtunnetusele kättesaamatu komplekssus. Senikaua kuni me oma mõtlemisviisi ja suhet ümbritsevasse ei teadvusta ega süvene sellesse, missugused olendid me tegelikult oleme või mis on meie elamise ja olemise eesmärk lisaks tarbimisele, senikaua ei muutu midagi. Need protsessid võivad olla üpris pikad. Inimesed võivad kaduda, maakera muidugi niipea ei kao. Ma ise ülemäära lootusrikas ei ole, aga isegi selles teatud lootusetuses tuleb leida positiivne moment. Ma arvan, et väga oluline on teadvustada, mis toimub ja vaadelda asju nii lähedalt, kui sa suudad, teha pingutusi protsesside teadvustamiseks: mis toimub inimeste vahel, meie suhetes loodusega, kogu elavaga. Alati on võimalikud pöörded ja muutused. Aga maal on oma mehhanismid ja vahendid, selleks, et inimesekujulist “haigust” pärssida, ja neid ta vajadusel ka kasutab.
Rääkides näiteks vihmametsade hävitamisest – need asendatakse küll plantatsioonidega, kuid elurikkus, mis seal oli varem, ei taastu, see lihtsalt kaob. Me elame praegu ülikiirel liikide väljasuremise ajastul, alates mikroobidest ja bakteritest, mis on osa sellest elurikkusest, kuni suurte loomade, maastike ja looduslike kooslusteni. Ma arvan, et see, kuidas meie suhtume loodusese, tuleb meile pärast tagasi. Me järjest rohkem vaesestume. Meie sisemised maastikud ei saa välimistest maastikest enam tuge. Me muutume järjest primitiivsemaks, kui me ei tee seda teadvustamise pingutust, kui me ei anna endale aru, et just seda on praegu vaja.
Tänavune EMP oma fookusega võiks olla üks võimalus seda protsessi toetada. Mulle tundub, et nende teemadega ei tegelda piisavalt, neist ei räägita piisavalt. Me oleme võibolla natuke hellitatud, meile tundub, et meil on veel metsa; ja meil on Valdur Mikita nimeline ravitseja, kes positiivsusega üritab olukorda tervendada. On väga oluline lootust üleval hoida, aga see protsess ei ole tegelikult lõpuni teadlik. Läänemeri on ju üks saastatumaid meresid, selle saastatus on alles avanemas. Veekriis on ka Süüria sõja vallandanud kriisi taga. Loomulikult on seal nafta, poliitilised jõud, aga kõige taga on sealne kuivus. Sellest hakkab asi kerima – põlumajandus, rahulolematus, võitlus ellujäämise eest jne.
Kui roheline või teadlik nendest teemadest on Eesti heliloojaskond? Kui lihtne või keeruline oli kava kokku panna?
Kava kujuneb alati väga erinevate mõjude koostoimes, loojate endi soovidest millegagi tegelda, kellegagi koostööd teha jne. Protsessis osaleb palju inimesi, organisatsioone, kollektiive. Meie ülesanne on seda koostööd koordineerida, loomulikult tekib ka jooksvalt hästi palju ideid. Kõigi osalejate panus on märgatav.
Oluline on, et inimesed saaksid luua vabaduses. Meil on küll loomevabadus, aga see, kuidas eesti kultuuris liigub igasugune loometegevus selle poole, et igapäevasest aktsepteeritud tegevusest saab järjest enam hobitegevus, on väga ärevaks tegev tendents. Üritame seda tasakaalustada, anda inimestele vabaduse teha seda, mida nad tahavad, ja teha seda oma parema äranägemise järgi.
Mida konkreetset saab üks helilooja maailma rohelisemaks muutmise heaks ära teha?
Ta saab alustada sellest, et vaatab, kuidas tema igapäevaelu toimib – pakendid jne. Aga ka oma mõtlemisviisis – palju ta arvestab teiste inimestega, või loomingus – mis on need teemad, mida ta tahab esile tuua. Muusika taga on alati teatud energia, see on see energia, mille kaudu helilooja end väljendab.
Ma arvan, et heliloojad on oma olemuselt üsna ökoloogilised. Nad ei reisi ringi, nagu näiteks rahvusvahelise karjääriga interpreedid on sunnitud tegema, vaid istuvad oma kambris ja keskenduvad. Ma arvan, et see on üsna ökoloogiline olemisviis.
Aga kas sa kujutad ette analoogilise teemaga festivali näiteks Pariisi keskkonnas, on see üldse võimalik?
Ma arvan küll. Pariisis toimus kliimakohtumine ja sellega seoses korraldati igasugu kunstiaktsioone. Taani-Islandi päritolu kunstnik Olafur Eliasson (kes on disaininud näiteks Islandi Harpa kontserdimaja) tegi installatsiooni, mille käigus lõigati lahti hiiglaslik tükk jäämäge, transporditi Pariisi, kus see siis sulas. Puhkes suur arutelu, et kui palju kulus energiat ja kütust, et see üldse lahti saagida ja kohale vedada. See ettevõtmine juhtis väga mitmel moel sellele teemale tähelepanu, sealhulgas ka ise energiat kulutades. Seda intrigeerivam see teos oli. Ma arvan, et see teema on aktuaalne kõikjal ja seetõttu on selline festival võimalik igal pool, kuna nende küsimustega tegeldakse üle maailma.
Eelmisel aastal tulite esimest korda välja mini-EMPiga. Mida see festivalile juurde andis?
Noored tulevad peale, nad ei ole uue muusikaga kokku puutunud, neil ei ole olnud ka seda võimalust, mis aga ei tähenda, et neil ei oleks asja vastu huvi. Nii et ma pean noorte kaasamist ülioluliseks. Noored ise mõtlesid oma projektid välja. Neil on olnud ettevalmistuse käigus kokkupuuteid väga paljude inimestega erinevatelt elualadelt, nii et kokku tuleb omamoodi koolitusprogramm.
Meil on vähe inimesi ja need vähesed, kes on asjast huvitatud, tuleb üles leida, neid informeerida ja anda neile võimalus. Kogu infomassi all lähevad asjad kaotsi, noortel on ka väga palju valikuid. Kui neil ei ole asja sellele “põrandale”, siis nad ei tule. Selleks, et tegelda muusikaga, panustada sellesse, peab olema mingisugune perspektiiv. Ma ei saa öelda, et ma näen seda perspektiivi väga roosilisena. Minu arust on siin süvenev seisak. Uue muusika elu Eestis on soikumas, on toimunud suur “rahunemine”.
Ometi oli möödunud korral märgata erakordselt suurt publikuhuvi.
Kogu meeskond tegi väga head tööd, eesotsas Madli-Liis Partsiga, kes on peakorraldaja. Töö on selles mõttes uutel alustel, et see käib tõesti aasta läbi, meil on regulaarsed kokkusaamised. Ka järgmine festival on visioonina juba enam-vähem planeeritud, samuti tegeleme juba 2018. aasta festivaliga.
Möödunud aastal oli kohal ka palju välisajakirjanikke. Missugust tagasisidet nendelt saite? Kas kuulsite enda jaoks ka midagi üllatavat?
Me kujutame ette, et kõik tunnevad meie vastu huvi, aga tegelikult tänapäeva ajakirjandus toimib suuresti niimoodi, et sa saad ajakirjaniku asjast huvituma panna sellega, et pakud talle elamust, midagi erilist. Siis on lootust, et ta seda ka teistega jagab. Rahvusvahelist ajakirjanike kogukonda ligi tõmmata ei ole lihtne ülesanne, aga me tegime sellega algust. Tagasiside oli väga positiivne, ilmus mitmesuguseid artikleid, tehti intervjuusid ja raadiosaateid.
Alati on hea näha asju teisest perspektiivist. Oled ise oma asjaga harjunud, saad aru, milline ta on, aga uus pilk asetab ta uude valgusse, andes teistsuguse lähenemise, vaatenurga. Teiste maade ajakirjanikud esitavad teistsuguseid küsimusi. Siin olid ka näiteks Soome ajakirjanikud, kes arutlesid selle üle, milles seisneb eesti ja soome muusika erinevus. Eesti muusika on tunduvalt irratsionaalsem ja mitte nii konstruktivistlik.
Oskad sa panna EMPi laiemasse konteksti, kui palju ta erineb naabermaadel tehtavast?
EMPi iseärasus on see, et seal mängitakse põhiliselt eesti muusikat. Mõnevõrra on see olukord kummaline, kuna meil puudub regulaarne ja selge uue muusika skeene. Meil on mõned regulaarselt tegutsevad nüüdismuusika ansamblid, nagu U: ja Resonabilis; on meie põhikollektiivid, kes aeg-ajalt mõne nüüdisteose ette kannavad; on EMTA “Sügisfestival” ja veel mõned kontsentratsioonipunktid. Aga EMP saab suure koormuse ja on selles mõttes väga oluline, et see on üks väheseid uue muusika väljundeid üldse. Kõigis meie lähiriikides on olemas suured nüüdismuusika festivalid, mis meil NYYD-festivaliga välja suri. Seetõttu me ei saa end nendega võrrelda, meil ei ole päris sama tüüpi festival, ehkki natukene püüame täita ka seda funktsiooni, aga see pole päris see. Alati on meil ka külalisi, sellel korral isegi mitu.
EMPi iseärasus on, et ta püüab anda võimalusi eesti heliloojatele. Kõigilt ei saa igal aastal tellida. Heliloojaks pürgijaid on EMTAs päris rohkesti, praegu on neid erinevatel suundadel üsna palju, alates elektronmuusikast, alternatiivsest elektronmuusikast või isegi intelligentsest tantsumuusikast kuni klassikalises mõttes süva-eksperimentaalse lähenemiseni. Aga ühest festivalist ei piisa, vaja on ka kõike muud, sealhulgas rahvusvahelist nüüdismuusika festivali, mis loodetavasti Monika Mattieseni initsiatiivil saab senisest suurema väljundi. Aga see on tulevikumuusika. Lootused on igatahes hästi suured.