_page-0001.jpg)
Intervjuu helilooja, Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio juhi, Eesti muusika päevade kontserdi “Varioola taassünd” kuraatori Margo Kõlariga
Kamaluga Nõukogude Liidu sõjatööstuse rohmakaid detaile, tahmunud metalli kõverdumised, sõjaeelse tehnoloogiaga vaakumlambid, määrdeõli ja metalli lõhn. Nagu oleks sattunud tanki juhtimisruumi. Oleme EMTA elektronmuusika stuudios ja nii näeb välja eemaldatud tagapaneeliga elektriorel Varioola – tõeline Eesti kultuuriloo monument, hämmastav kultuurilooline artefakt, nutika insenerimõtte kehastus, millelt on õnneks pühitud tolm. 1955. aastal toimunud kihlveost ajendatuna ühendasid leidur Anatol Sügis ja helirežissöör Heino Pedusaar jõud ja ehitasid kümnendi lõpuks pilli valmis. Aastakümneid muuseumieksponaadi staatuses olnud pill teeb hiilgavat come back’i.
Milline on olnud Varioola lugu, ja selle taastuleku lugu, teie jaoks?
Mina kohtusin selle pilliga tõenäoliselt 1979. Aastal, kui tulin Tartust Tallinna muusikakeskkooli ja sattusin üsna varsti pärast seda teatri- ja muusikamuuseumi. Varioola oli ekspositsioonis, pandi isegi käima. Selline kohtumine väga eriskummalise pilliga. Tol ajal olin ma noor poiss ja oli aeg igasuguste asjade üle hämmastuda. Muidugi oli pill juba päevi näinud, tema hiilgeajad olid kuuekümnendad eesti levimuusikas. Enne muuseumi jõudmist oli see umbes viisteist aastat aktiivses kasutuses: raadiomajas, hiljem Tallinna varietees, mingil ajal vist ka Moskva kohvikus. Minu helimälestus Varioolast pärineb aga juba kuuekümnendate lastesaadetest, mis olid kujundatud elektrioreli huvitava tämbriga. Ja telelavastus “Rops”, see oli ka hämmastav.
Huvitav, kui palju selliseid pille liikus? Kas see võiski olla mingil hetkel ainus? Läänest ju pille ei tulnud.
Ei tulnud jah, alguses oligi ainus! Ma ei tea, mis siis oleks saanud, kui Varioolat poleks olnud. Vermona oreleid küll kohtas. Aga Varioola on tagantjärele vaadates väga eriline pill, väga leidlik, väga musikaalne, suurte võimalustega. Võimas asi. Muuseumis tõsteti ta hiljem trepikotta, kuni sattus lõpuks Suur-Sõjamäe hoidlasse.
Kelle idee oli Varioola taasavastamine?
Mõni aasta tagasi tuli Eesti muusika päevade toimkonnalt ettepanek, et ma korraldaksin elektronmuusika kontserdi. Mõte rändas sinna, et võiks heita elektroonilistele pillidele ajaloolise vaate. See on nii põnev aeg. 1970. ja 1980. aastatel ehitati Eestis mõned süntesaatorid. Näiteks Sven Grünberg kasutas Härmo Härmi valmistatud süntesaatorit, Erkki-Sven Tüür töötas Koit Saarmäe konstrueeritud pilliga. Pakkusin, et otsiks nad välja, koguks kokku, vaataks seda asja retrospektiivis ja äkki ka telliks teoseid nendele vanadele pillidele. Vanamuusikapillid. (Naerab.) Korraldajatele tundus mõte huvitav, nad oleks tahtnud seda rohkem arendada, kui toona oleks jõudnud. Nõnda võtsime aega, et teemasse süveneda. Ja selle aja jooksul õnnestuski leida Suur-Sõjamäe laost Varioola ning deponeerida see meie elektronmuusika stuudiosse. Muuseum oli nõus. Palusime ühe Varioola autori, Anatol Sügise abi pilli korrastamisel. Ta on käinud siin stuudios palju ja kõvasti vaeva näinud. Lambid ja Nõukogude elektroonikatööstuse esimesed transistorid – need olid enamjaolt vastu pidanud. Ja pill hüüab jälle! Need hetked Anatol Sügisega on olnud nii armsad. Ta kehastab tõeliselt möödunud sajandi loovat insenerivaimu -- lahendab olukorra, leiutab parima lahenduse, ei karda tööd. Aga Varioola endaga seostub hulk põnevaid lugusid, näiteks tööstusspionaaži episood.
Saabusid haisu ninna saanud külalised Moskvast. Nõuti näha skeeme, millest pillimeistrid keeldusid. Külalistel oli suur huvi teada saada, mis nipiga oli saavutatud noodiataki ja heli hääbumise variaablus. Pika ninaga mindi koju tagasi. Sellega kaasnesid hilisemad kiusud ja näitustele mittelubamised.
Üks mõte oli dokumenteerida Varioola helisid – luua virtuaalne, tarkvarapõhine Varioola. Need helid ongi nüüd salvestatud, sämplid olemas. Töö käigus aga selgus, et suur osa selle pilli mänguvõimalusest pole seotud algtämbritega, vaid sellega, kuidas tämbreid kontrollitakse, segustatakse ja moduleeritakse. Varioolal on kaks omaette tämbriplokki ja kolm manuaali. Esimesel manuaalil on kuuskümmend klahvi, teisel kakskümmend viis. Kolmas on liugur, kolmeoktavine puutetundlik liugriba – mängid nagu tšellot. See lisati pillile hiljem, et võimaldada “Ropsi” lavastuse muusikas vajalikke heliefekte.
Õhuke vaskriba põhimanuaali vasaku poole kohal on Varioola arvukatest nutikatest lahendustest üks markantsemaid. See töötab kolme oktavi ulatusega pillikeelena, millel saab sõrmega glisseerida, teha vibrato’t, tremolo’t ja muid vigureid. Kõlalt meenutab see 1928. aastal Prantsusmaal leiutatud instrumenti ondes Martenot, mida on kasutanud Olivier Messiaen. Varioola liugribal on sealjuures geniaalne optiline lahendus, mis annab manuaalile puutetundliku dünaamikaskaala. Kuna oli kiiresti tarvis, mõeldi välja lahendus ja kogu seade paigaldati ühe ööga.
Tolle aja kohta isegi maailma mastaabis harukordse omadusena saab Varioolal reguleerida heli tekkimise ja kustumise kiirust. See on nagu süntesaator. Varioola helivaru on kolme manuaali peale kokku seitse ja pool oktavit. Eraldi funktsioon lisab kõige alumisele vajutatud klahvile oktav madalamal kõlava bassiregistri. Madalad bassid on vaevu kuuldavad, nende võimendamiseks kasutame subwoofer’it. On vibrato- ja tremolo-plokk – kolm erinevat kiirust ja kolm eri intensiivsust. Meloodia väljatoomise nupp tõstab esile vastavalt kas manuaali ülemist või alumist osa. Kui midipillidel on sustain-pedaal, siis Varioolal on akordide legato’s ühendamiseks release-pedaal, mis pikendab kõla pärast klahvide vabastamist. Klahvide esiselt paneelilt saab pöidlaga mugavalt valida tämbrikombinatsioone ja vibrato’t.
Varioolamängus on palju orelipärast, rohkelt käte ja jalgadega lülitamist. Et tuua esile pilli rikkalikke võimalusi, jaotatakse mõnes uudisteoses kogu manipulatsioon mitme mängija vahel. Kontserdil esinevad pianistid Kirke Karja ja Kristjan Randalu, samuti organistikogemusega helilooja Mart Siimer. Tarvis läheb ka lisajõudu, kuna plaanis on kasutada pilliväliseid heliefekte. Live-elektroonilised lahendused võivad alghelile lisada täiesti kosmilisi võimalusi.
Kas tehnikahuvilised võiksid Varioola taasehitada, näiteks koolides? Selline instrument võiks mitmel pool olemas olla. Varioolal on ju ka väljundid, mille kaudu saab heli vajadusel lihtsalt võimendada.
Pilli skeemid on olemas, autorid lubavad neid vabalt kasutada, tööstusspionaaži küsimus on maas. Omal ajal see just nii tehtigi, lõbu pärast. Praegune ainus Varioola on siiski väga spetsiifiline ja keerukas, oma aja tehniliste võimaluste insenertehniline imelaps, mis pole mõeldud järeletegemiseks. Aga samas – kui Eestis on konstrueeritud ja ehitatud selline maailma mastaabis haruldane elektrooniline orel, siis miks mitte seda rõhuda ja pilli laiemalt teadvustada ning väärtustada.
Tore on see, et kui Normas hakati tootma klahvpilli Pille, nimetati see üldnimetusena varioolaks. Seegi näitab Varioola keskset positsiooni ühe ajajärgu elektroonilises muusikas. Ka tollases ajakirjanduses on ta leidnud päris palju kajastamist. Sakslased olid seeriatootmist arutanud, käisid siin autoritega rääkimas. Kuid eksperimentaalset ja mahukat meistripilli ei saa nii kergesti kopeerida ja paljundada. Ses suhtes oli edukas Heino Kalmo loodud hulga lihtsam Retakord, mis läks tootmisse. Et pill oleks mugavalt komplekteeritav ja hooldatav, tuleb paljustki loobuda. Varioolal seeriatootmise nõuet polnud, seetõttu on see väga rikas pill.
14. aprillil kuuleme Eesti muusika päevadel Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis Malle Maltise, Marianna Liigi, Mart Siimeri ja Margo Kõlari uudisteoseid Varioolale ja live-elektroonikale, mida esitavad Kristjan Randalu, Kirke Karja ja autorid.