_page-0001.jpg)
2015. aasta oli suurte tähtpäevade aasta kogu Eesti kultuurielus. Üks juubilare oli ka eesti džäss. Nimelt täitus juunis seitsekümmend aastat päevast, mil Tallinnas Marcelle’i kohvikus alustas tööd esimene professionaalne džässansambel The Murphy Band. Sellest tähisest on otsustatud arvata meie džässi ajalugu. Eesti Jazzliit tähistas väärikat tähtpäeva kogumiku “Eesti jazz noodis” ehk “Estonian Jazz Real Booki” väljaandmisega. Nagu eessõna ütleb, on kogumik mõeldud nii muusikutele, muusikaõppuritele kui ka asjaarmastajale eesmärgiga soodustada kodumaise muusika kasutamist musitseerimisel ja harjutamisel. Igati tunnustust vääriv ettevõtmine! Kui lähtuda faktist, et üllitise ja sissejuhatav tekst on ka inglise keeles, on ilmselt loodetud ka kogumiku levimisele väljapoole Eesti piire, mis on samuti tänuväärt. Kiidusõnu saab öelda ka tehnilise teostuse kohta – noodigraafika on selge ja hästi mõistetav, kujundus asjakohane, kaaned ja köide on mõeldud pikemaks kasutamiseks. Arvestatud on isegi pisiasja, et kasutajal võib ootamatult tekkida vajadus paari tühja noodilehe järele. Kui midagi soovida, siis oleks võinud lähtuda ühtlaselt sarnasest stiilist terve kogumiku ulatuses. Näiteks on tavaks kirjutada ameerika süsteemist üle võetud suurt septakordi (maj) tähistav märk akordi tähistava tähe järele alla, kuid mitmetes nootides (“Tühjus”, “Kinnisilmi” ja mõni veel) on see sümbol üpris väiksena paremale üles viidud ning mõnes loos (“Ühel talvisel päeval”, “Kogutud rikkus”) vaheldumisi nii üleval kui ka all. Valgre “Õiges valikus” on kasutatud sama akordi tähistamiseks euroopalikku tähist Maj, paaris loos (näiteks “Changes”) aga koguni mõlemat ... Tühiasi? Võibolla tõesti, sest üldiselt on ju arusaadav, mida on mõeldud, kuid esimese esindusväljaande puhul, millele see real book juba oma nime poolest pretendeerib, oodanuks sellise “pisiasjaga” arvestamist. Tõsi, maailma noodikirjastustes kasutatav sümbolite valik ongi üpris kirju ja suurel määral sõltuv konkreetse toimetaja maitsest ja harjumustest, kuid tavaliselt järgitakse siiski ühe kirjastuse piires ühtset stiili (vähemalt suuremate tegijate puhul, rääkimata ühest väljaandest).
Loe edasi Muusikast 4/2016