Armastatud oratoorium kirevas kuues

Tänavuse Birgitta festivali avaetendus Joseph Haydni "Loomine" valmis seitsme riigi loominguliste jõudude koostöös. FOTO HEITI KRUUSMAA

Joseph Haydni oratoorium “Loomine” “Birgitta festivalil” 7. augustil 2015. Osades: Rafael, Aadam – Marcin Bronikowski (Poola), Uriel – Juhan Tralla (Mannheimi Rahvuslik Teater, Saksamaa), Gabriel, Eeva – Alfia Kamalova (Gelsenkircheni muusikateater, Saksamaa), Tallinna Kammerorkester, segakoor Latvija. Dirigent: Risto Joost. Lavastaja: Ran Arthur Braun (Iisrael). Kunstnik: Justin Arienti (Suurbritannia). Lavakaskadöörid: Stunt 360 (Taani).

Augustikuine “Birgitta festival” tervitas oma külastajaid kauaoodatud suvesoojaga ja pakkus seekord avalöögiks Joseph Haydni oratooriumi “Loomine”. Publiku meelitas lisaks heale ilmale ja traditsiooniks kujunenud heale tasemele kohale tavapärasest kontsertettekandest erinev interaktiivne lavastatud esitus. Idee tundus põnev ja pole ülemäärane lisada, et ootused olid õhus.

Alates 1799. aastast, mil oratoorium esmakordselt Viinis kuulajateni jõudis, on “Loomise” tee kulgenud õnnetähe all. Seda teost armastatakse ning mängitakse ikka ja jälle. Helilooja, kel maailma loomist kujutava muusika komponeerimisega üksjagu peamurdmist oli, sai vaevatasuks tunnustuse, mis ületas kõik eelneva. “Loomine” põhineb piiblitekstil ja psalmidel, samuti osaliselt John Miltoni poeemil “Kaotatud paradiis” (“Paradise lost”, 1667).

Jutustus algab hetkest, mil Maa on tühi ja paljas, vaid Jumala vaim hõljub vete kohal, ning lõpeb inimese loomisega kuuenda päeva lõpul. Lugu jõuab meieni kolme peaingli Rafaeli, Urieli ja Gabrieli suu kaudu, sündmustikku antakse edasi retsitatiividega, aariad ja koorid on kaunistuseks ning Jumala ülistuseks. Koor on ka kommenteerija rollis, kuid III osas, kui sünnivad Aadam ja Eeva, jääb inglitest kommenteerijaks vaid Uriel.

Suurim koormus muusikalises teostuses langes kahtlemata koorile ja orkestrile, mõneti jäi orkester isegi tagaplaanile, kuna laval toimus pidev “sagimine”, siis võrdväärset tähelepanu orkestrile ei jagunud. Võib öelda, et orkestrandid, jäädes varju, täitsid oma saatjarolli ideaalselt. Etendusse oli kaasatud tuntud Taani kaskadöörigrupp Stunt 360, lavastaja Ran Arthur Brauni visiooni toetasid erinevad valguslahendused, Justin Arienti kunstnikutöö ja kõikvõimalikud kaskadööritrikid. Viimased tekitasid publikus hulganisti elevust ja aitasid ehk mõnegi jaoks muusikat “elavdada”, kuid probleem oli selles, et kogu sellel trikitamisel ei olnud paraku peaaegu mitte mingit seost muusikaga. Ainuke hetk, mil muusika ja liikumine “ühinesid”, oli inimese loomine. Seda protsessi kujutas üks Stunti liige visuaalselt väga täpselt, detailselt ja mustale rassile omase plastikaga. Ilmselgelt oli tegu oma ala professionaalidega, kelle tegevus aga enamjaolt ei haakunud Haydni muusikaga ja kivi lendab siin küll eelkõige lavastaja kapsaaeda

Loe edasi Muusikast 8-9/2015