_page-0001.jpg)
Teil on seljataga pikk kontserttegevus, neljateist aasta jooksul Venemaal antud kontsertide esinemispaikade loetelu lööb silme eest kirjuks, aga ülesastumisi on olnud ka Eestis ja mujal. Seetõttu oleks huvitav teada, kui palju on selle aja jooksul muutunud enese mõttemaailm? Millises suunas on arenenud eesmärgid, eneseanalüüs, muusikalised tõekspidamised ja nende realiseerimise oskused?
See on mulle ootamatu küsimus ja nõuaks süvenenumat käsitlust. Minu peamine eesmärk on olnud luua kontserdil sarnane side kuulajate ja heliloojate hingede vahel, nagu ma seda tunnen oma hinges, kui ma neid partituure loen. See eesmärk pole muutunud. Muusikateoses on mingi tuum, mida tajun ja mille ümber ehitan mänguruumi, kus võimalikult spontaanselt elada. Realiseerimise osas on kindlasti muutusi. Ühest küljest järjest paranev klaveritunnetus, oskused oma keha kasutada, teisest küljest viiekümnele lähenedes ka paratamatult halvenenud mälu ja nägemine, millega peab õppima elama.
Mulle tundub, et olen paljuski oma klaverikäsitluse ise üles ehitanud, on olnud mingid kõlalised ideaalid, mille poole püüeldes olen leidnud oma tehnika. Teisalt, akadeemilistes sfäärides liikudes, kolleegidega õpilaste esinemisi arutades olen tasapisi ka järjest enam kursis mingite üleüldiste tõekspidamistega, mis ju ka ei jäta mõju avaldamata. Mul on olnud selles mõttes erakordsed õpetajad, nii Anu Antzon kui Valdur Roots, et meie tundides polnud üldse juttu, kuidas on üldiselt õige või mida peetakse traditsiooniliselt heaks. Sellel olid oma head ja vead, olen pidanud suures osas kõik ise avastama. Ja nüüd, paarkümmend aastat hiljem, olles ise mingitest probleemidest jagu saanud, avastan tasapisi, et mingeid kasulikke asju leidub maailmas juba ka valmis kujul.
Selles mõttes oli minu jaoks väga värskendav viimase hooaja projekt koos Novosibirski noore pianisti Polina Tontšukiga. Mängisime kahel klaveril Rahmaninovi ja Tšaikovski klaverikontserte, vaheldumisi üks solisti-, teine orkestripartiid. Tegime selle kavaga Venemaal seitse kontserti. Tema on selline väga tugevate traditsioonide seest võrsunud perfektsionist, nagu mina ei ole. Õppisin temalt mitmeid asju, nagu ka tema minult. Ma sain mingi tõuke täpsema enesevalitsuse poole. Ma ei taha öelda, et ma sellest varem ei huvitunud, aga mingi l e e g i t s e v t u u m minu sees on vist olnud ülekaalus.
Selles valguses küsiksin, kuidas nüüd enesele tundub, kas mõttetegevus ja tundemaailm on interpreteerides tasakaalus või üks valitseb teise üle?
Muusika on üks eriline keel, kus tunded ja mõtted on tihedalt läbi põimunud, me peame mõistusega analüüsima oma tundeid, arhitektuur sünnib tunnetuslikke kujundeid struktureerides. Hea keskendumine on see, kui häälestan oma aju muusika keeles mõtlema, seda võib nimetada nii tasakaaluks kui ka erutusseisundiks ühekorraga. Lihtsaks näiteks võib tuua ühe intervalli intoneerimise meloodia sees, kas see on mõtte või tunde küsimus – see on ju mõlemat korraga! Samamoodi saab läheneda tämbrile, rütmile, dünaamikale jne.
Kas on piisavalt osavust viia end esinemiseks vajalikku konditsiooni? Mõtlen siin eeltööd enesega vahetult enne lavale astumist, või kujuneb see õige olemine laval esinemise jooksul? Eks kindlasti hakka laval mõjutama pill, millel tuleb mängida, saali akustika, publiku iseloom ja muud ettearvamatud tegurid.
Oskust saavutada õigeks hetkeks vajalikku keskendatust hindan ise vahest oma kõige tugevamaks küljeks üldse. See ei sõltu pilli kvaliteedist, akustikast, reisiväsimusest. Kontserdi käigus haarab see keskendumine kuulajad kaasa ja nad hakkavad tagasi andma oma kuulamise energiat, nii tekib üha kasvav ringlus, ja kontserdi lõpuks saabub eriline seisund; igal hooajal on olnud kontserte, kus on tulnud 30–40 minutit lisalugusid mängida. Muidugi tuleb ette ka olukordi, kus kõik ei suju nii ladusalt, piisab mõnest üksikust müraallikast saalis või õhukesevõitu seina taga, mis hajutab kuulaja tähelepanu – klaveri heli on väga haavatav. Kui ehitad oma muusika üles kõlavärvide arhitektuurina, on vaikus väga oluline. Selles mõttes olen muutunud väga professionaalseks, et püüan enne kontserti igas paigas kõik segavad faktorid miinimumini viia, ja teinekord isegi kontserdi käigus, lugude vahel, noomin mõnd rahutut last või hoolimatut fotograafi.
Kui on hea esinemismeeleolu, kui palju tekib siis inspiratsiooni ajel vajadust üht-teist käigu pealt muuta, midagi teha hoopis isemoodi, lihtsalt kasvõi “minna lasta”, või on sisemine stabiilsus selleks küllalt tugev?
Ütleksin oma esitusviisi kohta – kvaasiimprovisatsiooniline. See tähendab, et mängin sellise tundega, nagu kõik sünniks kohapeal, aga tegelikult on suures osas kõik paigas. See on omalaadne tehnika, illusiooni loomise kunst, selle tunde tekkimiseks piisab mikrovabadustest ja neisse uskumisest. Huvitaval kombel mida parem keskendumine laval, mida enam “minna lastes”, seda vähem on esituses ülearust, sisemine vabadus realiseerub muusikaliste “vabaduste” taandumises!
Missugune muusika on mõtte- ja tundemaailmale lähim? Millised autorid või ajastud?
Tunnen end kõige lähedasem Debussyga, tema on mul juba pikemat aega fookuses. Aga muidugi ka Skrjabin. Viimasel ajal järjest enam Grieg. Rahmaninovi ja Mozartit mängin samuti pidevalt, aga nende puhul pean ületama suuremaid takistusi. Eriline lemmik on mul ka Tubin, unistan, et suudan maailmas tema nime tuntumaks muuta.
Kas võlub Skrjabinile omane udune kaugus või ahvatleb ekstaas kui tegevuse kõrgeim saavutus, see tundeelamuse suurim õndsus? Skrjabini plaan viia inimkond oma muusikaga kõrgemasse dimensiooni oli ju midagi pöörast, kui rääkida “Müsteeriumist”. Mis oleks olnud, kui see oleks teoks saanud? Skrjabini faktuuri valdamine nõuab väga peent kõrva. Mis on repertuaaris peale tema prelüüdide ja poeemide?
Skrjabinist olen mänginud kõiki sonaate peale kuuenda ja kaheksanda, päris palju prelüüde, poeeme, etüüde. Skrjabiniga ühendab mind mingi loomulik sobivus, käed sobituvad tema faktuuriga kergemini kui paljude teistega, ja ka hing läheb alati lahti, kui laval Skrjabini ette võtan. Teisest küljest Skrjabin on klaveri ja akustika suhtes eriliselt nõudlik, on olnud kohti, kus on äärmiselt ebamugav mängida. Udune kaugus ja ekstaas on ühesama asja kaks otsa, õhkõrna puudutuse sügavalt kontsentreeritud tuumakesest kasvab välja suurte ekstaaside plahvatus.
Kas seal Venemaa linnades esinedes on tekkinud veendumus, et teete õiget asja õiges kohas, või tundub vahetevahel, et on vale asi vales kohas? Kas publik võtab pakutavat hästi vastu? Ons sealne publik vilunud kontserdikülastaja või tuleb ta uudistama nagu mingit imenähtust? Milline muusika läheb vene publikule rohkem korda? Ja kuidas seal suhtutakse eesti muusikasse?
Enamasti on ikka vägagi tunne, et teen õiget asja õiges kohas, ütleksin lausa enamgi – see ongi see, mis mind muusikuna elus on hoidnud! Olulisemateks kontserdipaikadeks on olnud suuremate linnade filharmooniate saalid, nagu Ufaa, Jekaterinburg, Omsk, Tomsk, Novosibirsk, Kemerovo, Barnaul, Irkutsk, Habarovsk, Jaroslavl, Vologda. Väga meeldivad on mitmete filharmooniate juures väikesed 200-kohalised orelisaalid, kus on mõnus esineda. Viimastel aastatel olen suuremate linnade vahel põiminud graafikusse ka väiksemaid linnu muusikakoolidega, veidi on tulnud oma kavu kohandada, kui saalis on palju lapsi. Keskmised linnad, kus vastuvõtjaks keskastme muusikakoolid, on võibolla isegi parimad kohad, kus publik on korraga nii haritud kui ka soe.
Vene publik tuleb kontserdile kui jumalateenistusele, nad on ette valmis muusikat teenima, hingega esinejat toetama, teda endast kõrgemale seadma. Lääne pool olen tajunud pigem hoiakut – vaatame, mis saama hakkab, kas tasub kaasa elada või mitte, aga kontserdi lõpuks see erinevus üsna taandub. Kahjuks mulle tundub, et Venemaa on hakanud viimastel aastatel selles mõttes tasapisi läänelikumaks muutuma. Eriliseks teeb vene publiku veel see, kui tänulikult nad Skrjabinit ja Rahmaninovi vastu võtavad.
Peaaegu igal kontserdil leidub ka inimesi, kes on esimest korda klaveriõhtul (või üldse klassikalise muusika kontserdil) ja mõni neist on tulnud pärast ütlema, et nüüd tuleks hakata edaspidi ka kontsertidel käima!
Eesti muusikast olen esitanud Tubina ballaadi ja “Virmaliste sonaati”, samuti Sumera mõlemat pala aastast 1981. Need teosed on enamasti mu kontsertide sisuliseks kulminatsiooniks, nad on sedavõrd suure mõjuga.
Loe edasi Muusikast 8-9/2015