_page-0001.jpg)
Festivalisuve üks avaüritusi on “PromFest” Pärnus. Festivali fännid on ootel, kuid leidub neidki, kes kiire elu ja tiheda töögraafiku tõttu veel Pärnusse pole jõudnud. Aga tasuks, sest tegu on põneva ja omapärase muusikasündmusega. Iga kahe aasta tagant toimub siin nüüd juba väga laia ulatusega rahvusvaheline lauljate konkurss, mis kannab legendaarse Pärnu lauluõpetaja Klaudia Taevi nime ning lavastatakse uus ooper. Konkursi algusest ja Klaudia Taevist räägib festivali peakorraldaja dirigent Erki Pehk: “1996. aastal tuli Pärnu väljapaistval kultuuritegelasel Toomas Kuteril, kes ka oli Taevi õpilane, luua oma lauluõpetaja mälestuse jäädvustamiseks konkurss. Klaudia Taev oli väga markantne daam Pärnus, Leo Normeti suur sõber, kes on siin tõesti sadu noori inimesi laulma õpetanud. Tunde võtsid näiteks ka Pärnu suvitajate lapsed, kes tollal kõikjalt Nõukogude Liidust siia sõitsid. Kohtusin kord juhuslikult Saksamaal üht venelannaga, kes oli suved Pärnus veetnud ja ta jutustas vaimustusega Taevi laulutundidest. Taevi juures on õppinud mitmed tuntud lauljad, nagu Urve Tauts, Viktor Gurjev, Asta Vihandi...”
Esimene konkurss toimuski 1996. aastal, siis oli see veel Eesti-keskne. Erki Pehk tuli konkursi juurde 2001. aastal, mil Toomas Kuter soovis muuta konkurssi suuremaks ja rahvusvaheliseks, kus lõppvoorus saaksid lauljad võimaluse ka orkestriga esineda. Erki Pehk oli sel ajal tegev Tallinna linnahallis muusikaliprojektidega ning oli komplekteerinud oma projektorkestri. Nii tuli ta oma orkestriga konkursi juurde ja jäigi. “Üks minu põhiklausleid oli, et kui teeme, siis korraliku, tõsiseltvõetava konkursi,” meenutab ta.
2001. aastal osales 14 lauljat. Tase oli juba siis lootustandev, võitjaks tuli suurepärane vene sopran Anna Samuil ja žürii esimeheks oli legendaarne Irina Arhipova. “Nüüd on osavõtt kasvanud peaaegu kümnekordseks,” nendib Erki Pehk. “Meie tuntus suureneb ja tänavune, üheksas konkurss on tõesti seni kõige suurema osavõtjate arvuga. Registreerus 132 inimest ning esmakordselt pidime tegema eelvoorud: kuulasime taotlejaid Moskva Novaja Operas, Kaunase Muusikaliteatris, Berliini Koomilises ooperis ja Kopenhaageni ooperimajas.” Suurem osa võistlejaid tuleb lähimaadest, Lätist, Leedust, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Soomest. Erki Pehki sõnul on see loomulik. “Eks aja jooksul leiavad konkursi üles ka näiteks itaalia või hispaania lauljad, seda enam, et osavõtjaid tuleb ka kaugematest maadest, nagu Mehhikost, Kanadast, Lõuna-Koreast, Küproselt ja Uus-Meremaalt.”
Konkursi reglemendis on mitmeid häid ja õigeid põhimõtteid. Kas näiteks teadsite, et võistluse arvukas ja prominentsetest nimedest koosnev žürii töötab tasuta? Bukletti lehitsedes hakkavad peale kopsakate auhinnarahade (I koht – 4000, II koht – 3200 ja III koht 2400 eurot) silma arvukad lisapreemiad, nagu võimalus osaleda järgmisel korral “PromFesti” ooperiprojektis, olla angažeeritud Estoniasse, Vanemuise teatrisse, Soome ja Läti Rahvusooperisse, Berliini Koomilisse Ooperisse, Nürnbergi ja Erfurdi muusikateatrisse, Rennes’i ooperiteatrisse ja Gergijevi festivalile Mikkelis. Parim Eesti laulja saab osaleda 2015/16 aastal Montrealis toimuval galakontserdil Ameerika ja Euroopa produtsentidele. Erki Pehk selgitab: “Žüriid komplekteerides mõtleme alati selle peale, et seal neid, kes saavad noorte talentide karjäärile kaasa aidata.” Žürii esimehe Karan Armstrongi ja tuntud laulja Sergei Leiferkusi kõrval olid nendeks Berliini Koomilise Ooperi peadirektor Philip Bröking, Nürnbergi linnateatri mänedžer Thomas Hermann, Opera-Connection Alste&Möderheim juhtErkki Alste, Erfurdi teatri peadirektor ja lavastaja Guy Montavon, Malmö ooperi mänedžer Clas Sköld, Mikkeli Gergijevi festivali kunstiline nõustaja Peter Schünemann, Vanemuise teatri muusikajuht Paul Mägi ja Orfeo Foundationi juht lavastaja Hans Nieuwenhuis, kes pidas festivalil ka asjakohase ettekande teemal “Audition: the Magical Five Minutes” (“Ettelaulmise maagilised viis minutit”).
Tänavusel konkursil oli üks põhivoor rohkem, Erki Pehki sõnul puhtpraktilisetel põhjustel: nii saab suur osa I voorus esinenuid veel ühe šansi ennast näidata ja ei pea kohale tulema vaid ühe vooru pärast. “Konkursi kava on nii koostatud, et saaksime näha lauljate erinevaid külgi. Kas suudetakse ooperi kõrval laulda ka kammermuusikat, Mozartit, vanamuusikat, kaasaegset muusikat? Teiseks meie põhimõtteks on voorude lühidus. Ei pea laulma pool tundi, et saaks lauljast ettekujutuse. Sellel on ka praktiline taust: nii ei pea konkursil veetma päevi, iga voor kestab ühe päeva. Noortel pole nii palju raha, et olla konkursil kuu aega. Püüame kõik päevad ka võimalikult ära sisustada, et osalejad saaksid igakülgset kasu: toimuvad meistriklassid, kohtumisõhtud, žüriiliikmete kontserdid.”
Minuni jõuab järsku tõdemus, et Taevi-nimeline konkurss on ju tegelikult üks meie kõige ulatuslikumaid ja suurema osalejate arvuga rahvusvaheline konkurss. Soliidsed on ka rahvusvaheline koorifestival “Tallinn” ja pianistide konkurss “Tallinn”, kuid osalejate arvult siiski väiksem.
Uurin, miks on konkursi ja festivaliga jäädud pidama just Pärnusse, kas pealinnas poleks üritusel rohkem kõlapinda? Erki Pehk: “Pärnu on just väga sobiv koht! Tallinnas väsiks se kõige toimuva vahel ära. Tallinn on juba nii suur, et ühest kohast teise liikumiseks on transporti vaja, Pärnus on teater, kontserdimaja, Kuninga tänava põhikool kõik 500 meetri raadiuses. Siin on loodus, meri, saab lõdvestuda ja keskenduda.”
Olles seal nüüd ise käinud ja oma silmaga näinud, võin tunnistada, et konkurss oli tõepoolest suurejooneline ning heade häälte rohke. Jälgisin II vooru Pärnu Endla teatri saalis. Eestlastest võtsid konkursist osa Danna Malyshko, Arete Teemets, Tamar Nugis, Elina Netšajeva, Maari Ernits ja Dara Savinova. Neist Maari Ernits ja Dara Savinova on juba pikka aega õppinud ja tegutsenud väljaspool Eestit, Ernits Hollandis, Savinova Austrias ja Šveitsis (õppinud Salzburgi Mozarteumis, praegu tegutseb Zürichi ooperis). Eesti parimatena jõudsid IV vooru Arete Teemets ja Dara Savinova. Arete Teemets on sisukas, väga hea laulukooliga noor lauljatar (õppinud EMTAs Nadia Kuremi juures ja aastaid Itaalias). Tema esitustest paistab alati välja sisukus ja süvenemine. Suur ja meeldiv üllatus oli Dara Savinova, kes jättis väga hea mulje oma stiilse esituse ja hästi paigas häälega. Siia juurde ka veel kaunis lavavälimus. Danna Malyshko tegi tubli esituse, kuid võistluse väga tugevas konkurentsis oli kahtlemata raske mõjule pääseda. Tamar Nugis on paljutõotav noor bariton, kuid võibolla ei õnnestunud tal kõige paremini kavva valitud aaria Händeli “Messiast”. Elina Netšajeva kavas oli kõik väga lihvitud, kuid ilmselt miski tema kontseptsioonis ei sobinud žüriile. Kõrge tase oli mitmel osaleval läti lauljal, enamik neist Vītolsi-nimelise Läti muusikaakadeemia kasvandikud, kel mitmel õpetajaks Krišjānis Norvelis ja Anita Garanča (maailmanime Elina Garanča ema). Neist parimana pälviski III koha Rihards Millers. Ka Venemaal leidub alati andeid, neist oli ehk huvitavam bariton Misha Gavriloff ja hiljem III koha pälvinud tenor Juri Rostotskii, kes II voorus võibolla veel nii ei säranud, kuid kellel on suurepärane hääl ja hea välimus. Põnevad olid n-ö eksootiliste maade esindajad Zayra Fernanda Ruis BernejoMehhikost, IV vooru jõudnud Lauren Margison Kanadast ja finalist Margrethe Fredheim Norrast. Väga tugeva ja sisuka lauljana jäi juba siis meelde hiljem II preemia pälvinud poolatar Ewa Tracz. Pean tunnistama, et selles voorus ei osanud ma veel ennustada hilisemat võitjat, korealast Sunghyun Kimi, kes jäi küll meelde oma kauni ja vabalt voolava tenorihäälega, kuid tõlgenduste poolest polnud ehk mitte nii huvitav ning hilisema finalisti ukrainlanna Elena Brazhnykikõrval oli veel teisigi huvitavaid lauljaid.
Minnes tänavuse lavastuse, Verdi “Aida” juurde, peab kõigepealt arvestama, et “PromFesti” ooper on ju põhimõtteliselt eksperimentaalteater, kus lavaseadeid ei tee tingimata just ooperilavastajad. Seda suurema vaimustusega selle põneva ülesande kallale asutakse. Erki Pehk on mitmes oma intervjuus maininud, et ooperite lavastamise traditsioon sai alguse Anna Samuilist. “Kui see mõte idanema hakkas, meenus, kuidas Andrus Kallastu tegi Endla teatris omal ajal toreda “Figaro pulma”. Endla teatril on ju ka orkestriauk olemas. Tuli siis mõte, et miks meie ei võiks lavastada Samuilile “Rigolettot”. Nii algaski traditsioon, et konkursi võitja saab peaosa oma lemmikooperis ja see on ka üks meie konkursi originaalseid preemiaid.”
“Aida” oli eelmise konkursi võitja, leedu lauljatari Jomante Šležaite üks valikuid. “Aida” lavastajaks ja paralleelselt ka kunstnikuks sai seekord festivali kunstnik, mitmele varasemale produktsioonile fantaasiarohkeid kujundusi teinud Madis Nurms. “Aida” lavastamine on mitmes mõttes väga keeruline, sest see on ehk rohkem kui nii mõnigi teine ooper kinni oma ajastus ja temaatikas, samuti oli Šležaite oma kahekümne kuue eluaastaga väga noor Aida osatäitja.
Madis Nurmsi soov oli tuua teos lähemale meie ajale ja mitte kinni hoida pompoossust markeerivast butafooriast, mis tema sõnul varjutab teemasid, mis ooperis on tegelikult olulised. Kaasajastatud ooper pole muidugi ammugi enam midagi uut, kuid siin polnud see mitte lihtsalt kaasajastamine kaasajastamise pärast, vaid soov sel viisil tuua vaatajani mõtlemapanevaid teemasid, nagu totalitaarne võim ja selle hävitav mõju, vabadus ja inimliku väärikuse säilimine. Üht-teist sellest lavastajal õnnestus, kuigi oli ka seda, mis eriti ei veennud. Minu jaoks olid huvitavad ja haaravad kõik psühholoogilised, isikulised stseenid, kus väljendus Amnerise (Angelina Švatška) kirg ja selle lootusetus, Radamese (Eduard Martõnjuk) heitlus valest soost armastatu ja oma kohuse vahel totalitaarse riigi ustava sõdurina, Aida lõhestatus armastatu Radamese, oma kodumaa ja oma isa soovide vahel. Selle kõrval jäid stseenid Egiptuse kuninga ja tema kaaskonnaga, kelle iseloomustamiseks oli kasutatud kõikvõimalikke totalitaarse võimuga seotud atribuute (kogu lava täitvad diktaatori piltidega plakatid, tütarlapsed automaatidega, kaaskondlaste OMONi salklaste või “Star Warsi” tegelaste rõivastust meenutavad kostüümid jne) kuidagi pealiskaudseks ja õõnsaks. Omamoodi nutikas detail oli lavastusse lisatud diktaatori absurdsust rõhutav kääbus-abiline oma parodeeriva tegutsemisega.
Solistidest oli kõige mõjuvam peategelaste kolmik: Jomante Šležaite (Leedu) Aidana, Anželina Švatška (Ukraina) Amnerise ja Eduard Martõnjuk (Valgevene) Radamesena. Anželina Švatška Amnerises oli karakterilähedust tema paar aastat tagasi tehtud Ljubašaga “Tsaari mõrsjas”. Armastuses piinleva naise rollis on ta väga mõjuv ja ehe. Pean tunnistama, et mind Aida-Jomante Šležaite noorus ei häirinud. Ta tegi väga meeldejääva rolli ning vokaalselt olid mõned stseenid (duetid Radamesega, duett isaga) lihtsalt lummavad. Eduard Martõnjuk lõi kaasaegselt ihaldusväärse Radamese tegelaskuju, ka vokaalselt oli esitus väga nauditav. Aida isa, Etioopia kuninga kuju lõi usutavalt Samsons Izjumovs (Läti). Kuninga (Märt Jakobson, Vanemuine) ja ülempreestri Ramfise (Romans Polisadovs, Läti) osad olid lavastatud psühholoogiliselt üheplaanilisemalt, kuid vokaalselt esitasid nad oma osa hästi.
Kujundus oli seekord minu jaoks pisut liiga metsik ja vahel ka arusaamatu virvarr. Kahetsesin taga Madis Nurmsi eelmiste etenduste küll ka pööraseid ja ülimalt fantaasiarohkeid, kuid siiski teatraalselt esteetilisi kujundusi. Kokkuvõttes tekkiski lõpuks tunne, et lavastuses eksisteerisid kõrvuti kaks eraldi lugu: üks ooper-grotesk ja teine kammerlik psühhodraama. Minu poolehoid kuulus kammerlikule psühhodraamale.
Tahaksin lõpuks veel rõhutada, kui oluline on “PromFestil” selline eksperimentaalne ooperilavastus. See on seda huvitavam, et “PromFestil” on tihtipeale konkursi võitjate ja teiste seal osalenud silmapaistvate lauljate näol võimalus kasutada paremaidki soliste kui meie kutselistel teatritel Estonial ja Vanemuisel. Ooper on nii põnev žanr ja iga lavastus – millised head ja vead seal ka oleksid – on alati lisaväärtus, mis rikastab meie kultuuripilti.
TULEMUSED
I koht Sunghyun Kim (Korea)
II koht Ewa Tracz (Poola)
III koht Juri Rostotskii (Venemaa), Rihards Millers (Läti)
Parim kohustuslik laul (Schuberti “Ave Maria”) – Rihards Millers
Publikupreemia – Sunghyun Kim
Parim kontsertmeister – Erika Āpeine (Läti)