“Joonase lähetamise” suurusest

Eesti muusika suurejooneliste välisesituste kõrval, neist viimane menukas Pärdi kontsert Berliini Konzerthausis president Toomas Hendrik Ilvese riigivisiidi osana, toimus 7. juunil Saksamaal veelgi üks tähelepanuväärne ettekanne. Kui Eesti on tihti end esitlenud alati tähelepanu ja tunnustust pälviva Pärdi muusikaga, siis seekord oli fookus varasema aja eesti muusikal, meie rahvusklassikal. MDRi (Kesk-Saksa Ringhäälingu) sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi, koorid ja solistid kandsid sel päeval Leipzigi Gewandhausis ette Rudolf Tobiase oratooriumi “Joonase lähetamine”. Sellele eelnes ka päev varem menukas kontsert lähilinnas Suhlis.

Pärast rahvustundelist uusesiettekannet 1989. aastal on “Joonase lähetamist” mängitud mitmel korral Eestis ja mujal maailmas. Praegune oli juba selle teose kahekümne teine esitus, millel oli ka seos mitme sündmuse ja tähtpäevaga.1909. aastal kanti just Leipzigis teos esimest korda osaliselt ette, kuid seda ettekannet ei saatnud ei edu ega mõistmine. Maestro Neeme Järvi ütles kontserdijärgsel vastuvõtul: “Küll oleks soovinud, et autor oleks oma teost nüüd siin kuulnud. Usun, et ta oleks rahule jäänud.” Suure projekti teostumisest kõneles MDRi orkestri mänežer dr Karen Kopp, et idee tuli orkestri peadirigendilt Kristjan Järvilt, kui hakati planeerima linna suurejoonelisi pidustusi, tähistamaks 1000 aasta möödumist Leipzigi asutamisest. MDRi orkestril on ka põnevust pakkuv kontserdisari “Go North!”, kus tutvustatakse tähelepanuväärseid ja mitte nii sageli kõlavaid põhjamaade heliteoseid. Nii langesid mõtted ja võimalused viljakalt kokku. Kontsertide järgsel päeval pidas Vardo Rumessen, tänu kellele see teos omal ajal üldse “elule tõusis” ka vastavateemalise ettekande Leipzigi ülikoolis. Kontserdil oli kohal ka Rudolf Tobiase tütretütar Maaja Roos.

Olen teost eelnevalt kuulnud kahel korral: 1989. aasta ajaloolisel hetkel, kui seda dirigeeris Peeter Lilje ning 2008. aastal, dirigendiks Neeme Järvi. See esitus ka salvestati ning VAI firma andis sellest välja DVD. Gewandhausi ettekandel oli kohal ka MI võttegrupp ning samuti salvestas ettekande ARTE. Siin teost kuuldes üllatas mind, kui palju andis ettekandele juurde Estonia kontserdisaalist tunduvalt suurem saal. Teose topeltkoosseisu kohatine ülivõimas kõlajõud mahtus saali, Estonias kontserdisalis on tunne, et kogu see suurus kipub saalist välja plahvatama. Teiseks andsid uued akustilised tingimused võimaluse hoomata paremini teose ülesehitust.

Autor on “Joonase lähetamise” jaganud kolme ossa, mis omakorda jagunevad alaosadeks. Esimese osa proloogis antakse teose sümbol, prohvet Joonase märk patusele ja sõnakuulmatule rahvale. Tobiase geniaalne lisand, väike koor chorus mysticus, mis on teoses kõrgema vaimu objektiivseks hääleks, lisab, et see saab omal ajal ka kogu inimkonna lunastaja märgiks. Objektiivselt vaimutasandilt laskutakse seejärel maa peale, kus prohvet Joonas kaebleb, kõhkleb ja püüab ülesandest pääseda. Koor ja objektiivse häälena tenorisolist toovad teateid Jumala suurusest ja kõrvalekaldumatusest, mille vastu Joonase kaebed kui vastu seina põrkuvad. Järgneb süžeeline pilt, kus Jumala eest põgenev Joonas on laevas tormisel merel, kuni laevamehed ta lõpuks merehädast pääsemiseks viskavad ohvrina merre. Teine pilt “Jumalast hüljatud öö” on meisterlik kannatusi ja siseheitlusi edasi andev episood, mille lõpetab imeline koorifuuga, mis toob meelde Bachi motetid. Teose teises osas kujutab Tobias usklike ekleesiat, kus ilmutatakse Jumala suurust ja meenutatakse karistuse kohutavust. Objektiivse taevaliku häälena ilmub taas chorus mysticus ning esmakordselt ka lastekoor, kes oma ebamaiste puhaste häältega on kui kommenteerivad inglid. Siia paigutas Tobias majesteetliku “Sanctuse”. Erakordselt mõjuv on selles osas Joonase aaria, kes läbi kannatuste puhastunult leiab nüüd kindlust Jumala hääleks olla. Järgmises pildis on kõlamaalingulise detailsusega edasi antud Niinive linna liiderlikku, sarkastilist ja ennasthävitavat miljööd, mille asukad soovivad vaid “süüa ja juua, sest homme oleme surnud” ja kordavad, et Jumalat ei ole. Neile langeb Jumala karistus, osa lõpeb leinalise Kyrie’ga. Kolmandas osas, teost filosoofiliselt kokku võtvas “Inimese poja märgis”, jõutakse müstilistes üldistustes tõdemuseni, et Jumal on alati inimese juures ning temale kuulub kogu tänu ja kiitus. Nii väljenduvad selles teoses Tobiase kunstilised otsingud ja vaimsete üldistuste poole püüdlemine, teisalt inimlik kõhkluste ja kannatuste maailm, millest igaüks justkui puhastustulest peab läbi tulema.

On imetlusväärne, kuidas Tobias on selle keerulise alusplaani koos alltekstidega põiminud kokku mitmekihiliseks, paralleelhoovustega suurvormiks. Siin on vaheldatud mitmesuguseid oratoriaalseid võtteid: erinevat tüüpi koorid, soololõigud, duetid ja tertsetid, varieeritud koraalid, polüfoonilised, fugeeritud faktuurid, rikkalik ja värvikas orkester ning aeg-ajalt ka teatud ooperipärasus.

MDRi sümfooniaorkester paistis silma kui väga võimekas ja paindlik kollektiiv. Erilist kiitust väärivad koorid: MDRi koor, Läti riiklik koor Latvija ja MDRi lastekoor. Nendega oli tehtud väga täpset ja hoolikat tööd, mis esitusel sulas suurepäraselt maestro Neeme Järvi loodud tervikusse. Solistidest tõusis esile Ain Anger Joonasena. See polnud lihtsalt üks soolo oratooriumis, vaid kannatava ja otsiva inimese elav hääl, mis andis esitusele väga olulise lisamõõtme. Ka teised solistid (Susanne Bernhard, Iris Vermillion, Dominik Wortig, Thorsten Grümbel) olid soliidsed, kuid sellist isiklikku sidet esitatavaga ei õnnestunud neil saavutada. Sellise tavapärasest suurema suurvormi ettekandeks on vaja kogemust, haaret ja erakordset tervikutaju, mida pole kaugeltki igal dirigendil. Neeme Järvi on üks neist, kelle suurus just selliste hiigelteoste puhul eriliselt avaldub. Ta vormib neist muusikalistest katedraalidest mõjuva terviku, mis võimaldab kuulajal teost nagu panoraamvaatena haarata.

Vestlesin pärast kontserti MDRi orkestri mänedžeri dr Karen Koppiga, et kuulda muljeid teosest ja esitusest. Ta ütles: ““Joonase lähetamine” on sügav, omapärase muusikalise keelega teos, kus on tunda väga suuri püüdlusi. See on julge eksperiment, teos on elav ja kaasahaarav. Paralleelide mõttes meenuvad kindlasti sel ajajärgul loodud Schönbergi “Gurre-Lieder” või Mahleri sümfoonia nr 8 – kuigi Neeme Järvi on öelnud, et need heliloojad üksteist ei tundnud. “Joonase lähetamine” on žanrilt oratoorium, kuid siin on väga palju ka ooperlikkust, peaaegu teatraalset suurust. Koor näiteks ei ole kunagi kommenteeriv hääl, vaid alati dramaatiline, osalev.

Leipzigi publik oli teosest ja esitusest väga positiivselt puudutatud. Selles on teeneid ka meie peadirigendil Kristjan Järvil, kes on õpetanud publikut hindama ja mõistma uut repertuaari. Tooksin ka esile Suhli publiku reaktsiooni, seal ei ole selliseid kontserdikuulamise võimalusi nagu Leipzigis, kuid ka seal oli väga tormiline ja entusiastlik vastuvõtt. Ma arvan, et “Joonase lähetamises” on midagi sellist, mis klassikalise muusika publikut väga tugevalt kõnetab.”