_page-0001.jpg)
Ian Bostridge (s 1964) on laulja – tenor – aga mitte ainult. Tema eluloost selgub, et enne lauljakarjääri tüüris ta ajaloo ja filosoofia valdkonnas ja 1990. aastal Oxfordi ülikoolis kaitstud doktoritöös käsitles ta nõidusega seonduvat Inglismaal aastatel 1650–1750 (see uurimus ilmus raamatuna 1997). Laulmist hakkas ta õppima alles 27-aastaselt ja esimesed olulised esinemised olid 1993. 40 aasta jooksul on ta jõudnud esitada palju ja mitmesugust muusikat: eeskätt soololaule, aga ka olla suurvormide solist ning kehastada ooperitegelasi, barokist üle klassikute tänapäeva heliloojateni välja.
Aga on üks teos, mille interpreedina on Ian Bostridge vaieldamatult klass omaette, suveräänne staar, sest on teinud oma interpretatsiooniga sõna otseses mõttes ajalugu. See on Schuberti laulutsükkel “Talvine teekond” ehk “Winterreise”. Ta ei ole mitte ainult seda meistriteost mitusada korda ette kandnud, vaid kirjutanud sellest oopusest ka raamatu: “Schubert’s Winter Journey. Anatomy of an Obsession” (1. tr Faber & Faber, 2015). Praeguseks on Bostridge juba nelja raamatu autor (mõlemad veel nimetamata teosed tegelevad laulmisega seonduvaga), ent “Talvise teekonna” käsitlus on tõeline bestseller, niivõrd-kuivõrd nõnda ühte klassikalise muusika raamatut tituleerida võib: see on saanud mitu auhinda, tõlgitud mitmesse keelde (goodreads.com toob ära 24 väljaannet, sh ingliskeelsed kordustrükid ja tõlked saksa, itaalia, vene, hollandi, hispaania, poola, soome ja jaapani keelde) ning pälvinud lugejailt siiraid ja sooje tänusõnu. Bostridge’i ülevaadet on nimetatud valgustuslikuks, tõeliselt silmi avavaks jne, ehkki autor tunnistab raamatu eessõnas, et muusikateoreetilist uurimust ta kirjutanud ei ole. Milles siis on tema meelest selle Schuberti üheks viimaseks teoseks jäänud oopuse fenomen, kuidas ta interpreedina selle tsüklini jõudis ja mida kirjutajana silmas pidas – seda kõike saab lugeda raamatu sissejuhatusest, mis on siinkohal pisut lühendatult eesti keelde ümber pandud. Ehk saab keegi ärgitust see põnev käsitlus pihku võtta ning põhjalikumalt läbi uurida. V.J.
“Winterreise” – “Talvine teekond” – selle tsükli 24 laulust häälele ja klaverile kirjutas Franz Schubert oma lühikese elu lõpu eel. Ta suri Viinis 1828. aastal vaid 31-aastasena.
Schubert oli juba oma eluajal tunnustatud ületamatult viljaka laululooja ja võrgutavate meloodiate meistrina; aga “Talvine teekond” ajas tema sõbrad ilmselt täiesti segadusse. Üks lähimaid sõpru Joseph von Spaun meenutas 30 aastat hiljem, kuidas Schuberti sõprade ring oli selle tsükli vastu võtnud: “Schubert paistis mõnda aega väga tujust ära ja surve all olevat. Minu küsimuse peale, mis viga on, vastas ta üksnes: “Noh, küllap saate sellest peagi kuulda ja mõistate.” Ühel päeval ütles ta mulle: “Tule täna Schoberi poole, laulan teile ühe jubedatest lauludest koosneva tsükli. Mind huvitab, mida te selle kohta ütlete. Need on mind kurnanud rohkem kui ühedki teised.” Ta laulis meile siis liigutava häälega terve “Talvise teekonna” ette. Olime nende laulude süngest meeleolust sootuks rabatud ja Schober sõnas, et talle oli meeldinud ainult üks laul – “Pärnapuu”. Selle peale vastas Schubert: “Mulle meeldivad need laulud rohkem kui kõik ülejäänud, ja teile hakkavad need samuti meeldima …”
Teine lähedane sõber, kellega Schubert oli mõne aasta eest elamist jaganud, oli Johann Mayrhofer, riigiametnik ja poeet (Schubert viisistas 47 tema luuletust). Mayrhoferi meelest oli “Talvine teekond” isikliku trauma väljendus:
“Ta oli olnud pikka aega ja raskelt haige (1822. aasta lõpus oli ta nakatunud süüfilisse – I.B.), tal oli olnud masendavaid üleelamisi ja elu oli kaotanud oma roosilisuse; tema jaoks oli saabunud talv. Teda oli köitnud luuletaja iroonia, mis oli juuripidi meeleheites; ta andis seda edasi lõikavates toonides.”
Spaun ajas oma selle tsükli tekke kirjelduses isikliku ja esteetilise veelgi dramaatilisemalt segi. “Minu meelest ei ole kahtlust, et erutus, milles ta oma kõige ilusamad laulud lõi, ja eriti “Talvine teekond”, aitasid kaasa tema enneaegsele surmale,” kirjutas ta.
Nendes arvamustes on midagi sügavalt mütologiseerivat, eriti Spauni omas, mida iseloomustab midagi seesugust nagu oli Kristusega Ketsemani aias – masendus, sõbrad, kes ei saa asjast aru, tunne, et tegu on müsteeriumiga, mida mõistetakse alles pärast selle põhjustanu surma. Vastupidi visalt püsivale legendile “vaesest Schubertist”, kes olevat oma eluajal olnud tunnustamata, mittearmastatud ja edutu, on kasulik meenutada, et ta teenis oma muusikaga hästi, oli teretulnud jõukate inimeste (kui isegi mitte aristokraatide) salongidesse ning pälvis aplauside kõrval ka paraja jao karmi kriitikat. Schubert oli ilmselt esimene suur helilooja, kes tegutses vabakutselisena väljaspool kiriku või aadelkonna pakutavat turvalisust ja piiranguid ning vaatamata teatavale nooruslikule kergemeelsusele sai ta hästi hakkama. Tema muusika oli Viini kontserdikavades oma populaarsuselt Rossini järel teisel kohal; seda laulsid ja mängisid mõned kaasaja suurimad muusikud ja tema tasud olid märkimisväärsed. “Talvine teekond” ei jäänud ajakirjandusele märkamatuks. Siin on üks tollane arvustus, 1828. aasta 29. märtsi Theaterzeitungist: “Schuberti vaimul on kõikjal uljas hoog, millega ta igaühe, kes talle iganes läheneb, kaasa tõmbab ja mis neid läbi inimhinge mõõtmatu sügavuse piiritusse kaugusse kannab, kus neile avaldub lõpmatuse aimdus, mis igatsevalt tärkab puhkeva koidu roosas valguses, kuid kus samal ajal sõnulseletamatu eeltundmuse judisev õnnejoovastus ühineb raamidesse seatud oleviku magusa valuga, mis palistab inimeksistentsi piire.”
Hoolimata pisut paljusõnalisest romantilisest retoorikast on kirjutaja selgelt tajunud ja ära tabanud selle tsükli puhul praeguseks üldtunnustatud, kanooniliseks saanud ülevuse; selle transtsendentaalse kvaliteedi, mida on nii lihtne segi ajada pettunud armastusluule ekstravagantse eneseimetlusega. Algatuseks, “Talvine teekond” on üks muusikalise kalendri suurimaid pidupäevi: karm, kuid seesugune, mis peaaegu garanteeritult puudutab nii sõnulseletamatut kui ka südant. Viimase laulu, “Leierkastimehe” järel on vaikus käegakatsutav, see on sedasorti vaikus, nagu muidu üksnes Bachi passioon suudab esile kutsuda.
Kuid ainuüksi märge “algatuseks” paneb lööma häirekella. See on üks põhjusi, miks kirjutada selle teose kohta teistlaadi raamat: et selgitada, õigustada, anda taust, ilustada. Klaveri saatel laulmine ei ole enam igapäevase koduse elu osa ja on kaotanud oma kunagise ülemvõimu kontserdisaalis. Kunstlaul (art song), nagu ameeriklased ütlevad selle kohta, mida sakslased tunnevad Lied’ina, on nišitoode isegi seesuguses nišis nagu seda on klassikaline muusika; ent “Talvine teekond” on vastuvaidlematult suur kunstiteos, mis peaks olema samavõrd osa meie ühisest kogemusest nagu seda on Shakespeare’i ja Dante poeesia, van Goghi ja Pablo Picasso maalid, õdede Brontëde või Marcel Prousti romaanid. On kindlasti märkimisväärne, et see teos elab ja mõjub kontserdisaalides üle maailma, ka kultuurides, mis on väga kaugel sellest, millised olid tingimused 1820. aastate Viinis: kirjutan seda sissejuhatust Tokyos, kus “Talvine teekond” on sama kõnekas nagu ta on Berliinis, Londonis või New Yorgis.
Soovin selles raamatus kasutada iga laulu platvormina, et selgitada neid lähtekohti; asetada teose oma ajaloolisse konteksti, kuid ühtlasi leida uusi ja ootamatuid seoseid, nii praegusi kui ka ammu unustatuid – kirjanduslikke, visuaalseid, psühholoogilisi, teaduslikke ja poliitilisi. Ka muusikaline analüüs mängib paratamatult oma osa, kuid see ei ole siin midagi nii süstemaatilist, nagu on mõni analüütiline “Talvise teekonna” käsitlus, milliseid on juba piisavalt. Sellel, et mul ei ole tehnilist kvalifikatsiooni analüüsida muusikat traditsioonilisel, muusikateaduslikul viisil – ma ei ole õppinud muusikat ei ülikoolis ega ka kolledžis – on omad miinused, kuid võibolla ka plussid. [---]
Minu rada “Talvise teekonnani” hõlbustasid suurepärane koolitus ja minu eripära. Puutusin esimest korda Franz Schuberti muusika ja “Talvise teekonna” tekstide autori Wilhelm Mülleri luulega kokku koolis, 12-13-aastaselt. Imeline muusikaõpetaja Michael Spencer pani meid alailma tegema suurejooneliselt, lausa absurdselt ambitsioonikaid muusikaprojekte. Olles laulja ja mitte instrumentalist, olin end alati tundnud sellest võluvast ringist pigem välja jäetuna, ehkki laulsime alustuseks küllalt palju fantastilist muusikat – Brittenit, Bachi, Thomas Tallist ja Richard Rodney Bennettit. Kui Michael, mr Spencer, pani ette esitada tema (klaveril) ja ühe mu klassikaaslase Edward Osmondiga (klarnetil) mingit lugu pealkirjaga “Karjus kalju peal”, polnud mul aimugi, kui suurepäraselt pöörane see on. Minna laupäeva hommikul tema poole ja koos teiste muusikutega olla ja harjutada oli minu elu üks vaimustavamaid asju.
“Der Hirt auf dem Felsen” (“Karjus kalju peal”) oli Schuberti viimaseid teoseid; see on kirjutatud suurepärase ooperidiiva Anna Milder-Hauptmanni eritellimusel, kelle hääl oli kaasaja ime: “nagu maja” – iseloomustas üks, “puhas metall” – teine. Selle ava- ja lõpuvärsid on “Talvise teekonna” poeedilt Wilhelm Müllerilt, kuid mitte miski ei võinud olla Schuberti suurepärasest laulutsüklist kaugemal kui selle virtuoosse pastoraali kirev bukett. Karjus seisab kaljul ja laulab tema ees laiuvale Alpi maastikule. Tema hääl kajab ja kaigub vastu ning ta meenutab oma kaugel eemal viibivat armsamat. Leinavale keskmisele osale järgneb kevade erutatud kutsumine. Kevad saabub, karjus läheb rändama ning saab oma neiuga taas kokku. Nagu hiljem näeme, on see täiesti vastupidine “Talvisele teekonnale”.
Mul on pööningul kuskil kastis selle kooliaegse ettekande lint. Ma pole seda pikka aega kuulanud, kuid ma mäletan, kuidas minu õrn sopran selle teose kuulsate vokaalsete katsumusteni ei küündinud. Samal ajal oli selles midagi väga toredat, et õnnestus see püksiroll, naeruväärne karjuspoiss, hõivata tõelisele poisihäälele. Igatahes ma armusin sellesse muusikasse, kuid sealsamas selle oma esimese kohtumise Lied’i traditsiooniga ka unustasin.
Liigume edasi järgmise suurepärase pedagoogi, nüüd juba vanema kooliastme saksa keele õpetaja Richard Stokesi juurde, kelle sügav, pakiline ja nakatav lauluarmastus imbus paljudesse, kui mitte enamikku tema tundidest. Kujutage ette umbes paarikümmet 14-15-aastast erinevas vokaalses konditsioonis last keeletunnis Schuberti “Metshaldjat” või Marlene Dietrichi “Kuhu küll kõik lilled jäid?” möirgamas, ja te taipate. Just “Metshaldjas” pani mind armuma Saksa laulu – Lied’i – kirega, mis valitses minu teismeliseaastaid. See oli üks konkreetne, meie kõige esimeses saksa keele tunnis mängitud salvestis, mis haaras minu fantaasia ja intellekti oma võimusse: Saksa baritonide vürst Dietrich Fischer-Dieskau ja tema saatja Inglise pianist Gerald Moore. Ma ei rääkinud siis veel saksa keelt, kuid selle kõla ja draama, mida klaver ja hääl – mõnikord mesiselt, mõnikord värisevalt, mõnikord kehastunud kurjusega – koos edasi andsid, oli mulle midagi täiesti uut. Hankisin omale nii palju Fischer-Dieskau lauldud laulude salvestisi kui võimalik ja laulsin nendega kaasa, ilmselt just minu hääle kujunemise ajal sopranist tenoriks, mis polnud minu alles algelise vokaaltehnika puhul kuigi hea, kuna Fischer-Dieskau oli ilmselgelt bariton.
Ka minu iseloomul oli oma osa minu Lied’idega seotud piinades, kuna kasutasin muusikat ja laulusõnu, et murda läbi noorukiea ohtudest ja valudest. Veel üks Wilhelm Mülleri tekstile kirjutatud laulutsükkel – esimesena valminud “Ilus möldrineiu” – oli justkui loodud ühele minu väga erilisele romantilisele kiindumusele. Arvasin, et olin armunud ühte minu tänava tüdrukusse, kuid mu kohmakad tähelepanuavaldused jäid esmalt märkamata ja seejärel põlati ära, ning minu kujutluses, võibolla ka tegelikkuses, semmis ta ühe sportliku tüübiga kohalikust tenniseklubist. Tundus üsna normaalne hulkuda Londoni lõunaosas tema maja ümbruskonna tänavail ja laulda oma hinges Schubertit, reetmisest ja vihasest ärapõlgamisest jutustavaid laule. Lõppude lõpuks läheb kaunis veskineiu matšoliku jahimehega, mitte tundliku laulva veskipoisiga.
“Talvise teekonnaga” sain tuttavaks veidi hiljem, kuid olin selle tarvis siis juba valmis. Kuulsin seda Londonis kahe suure sakslase, Peter Schreieri ja Hermann Prey esituses, kuid kuidagi õnnestus mul käest lasta ainus võimalus kuulda Fischer-Dieskaud esitamas seda koos Alfred Brendeliga Covent Gardenis, kuninglikus ooperimajas. Minu esimene “Talvise teekonna” ettekanne oli umbes 30 sõbrale, õpetajale ja kaasüliõpilasele 1985. aasta jaanuaris Oxfordi ülikooli St Johni kolledži presidendi villas. Inimesed küsivad minult pidevalt, kuidas mul kõik sõnad meeles on; vastus on, et tuleb noorelt alustada. Selle raamatu ilmudes [2015] olen seda tsüklit laulnud juba 30 aastat.
See raamat on paariaastase kirjutamise ja uurimistöö tulemus, kuid on ühtlasi tähendanud kolme aastakümmet peamurdmist “Talvise teekonna” üle, selle esitamist – tõenäoliselt rohkem kui ühtki teist minu repertuaaris olevat teost –, ja püüdu leida uusi viise, kuidas seda laulda, välja pakkuda ja mõista. [---] Isegi Schubert tunnistas 1825. aastal Salzburgis kontserdireisil olles kirjas vennale, et nii oma laulude kirjutamise kui ettekannetega oli ta loonud uue kunstivormi, mis nõudis väga erilist kooskõla laulja ja mängija vahel: “Viis, kuidas [Johann Michael] Vogl laulab ja mina teda saadan, justkui me oleksime sel hetkel üks, on midagi täiesti uut ja senikuulmatut.”
Tõlkinud Virge Joamets