_page-0001.jpg)
Millised sõnad – ja kas üldse – võiksid tänastele lugejatele edasi anda lähimineviku ühe uhkema bassihäälega laulja Jevgeni Nesterenko tähendust ja olemust maailma ooperimaastiku taustal?
Aastatel 1971–2002 oli ta Moskva Suure Teatri solist, külalisena aga laulnud kõikides tuntuimates ooperiteatrites nagu Metropolitan Opera, La Scala, Viini riigiooper, Londoni Covent Garden jmt. Kõige selle kõrval sai Nesterenkost Estonia teatrile üks kõige ustavamaid külaliskolleege.
Tutvusime põgusalt minu enesetäiendamise ajal Suures Teatris hooajal 1974/75. Kui ta oli 1979. aastal Tallinnas Glinka-nimelise lauluvõistluse žüriis ja kuulis, et Estonia teater kavatseb lavale tuua Mussorgski “Boriss Godunovi” algversiooni, avaldas ta soovi selles protsessis kindlasti osaleda. Kui 1980. aasta 21. aprillil esietendunud lavastuses laulsid nimiosa kordamööda Teo Maiste ja Mati Palm, siis juba juuni alguses oli Borissina meie laval Nesterenko, Mati Palm täitmas siis Pimeni ja Teo Maiste Varlaami rolli.
Soe loominguline sõprus nii Estonia teatri kui meie bassidega kestis just “Boriss Godunovi” kaudu täpselt üheksa aastat. Lisaks Tallinnale oli Nesterenko koos Estoniaga Borissina laval Stockholmis, Pariisis ja isegi oma kodulinnas – Moskva Suures Teatris! Pierre Petit kirjutas ajalehes Le Figaro, et “Nesterenko tuleb paigutada nende väheste suurte Borisside ritta, kes on pärast Šaljapinit suutnud selle rolli suureks laulda”. Kui talle 1982. aastal anti Lenini preemia, oli Suure Teatri lavastuse Ivan Sussanini kõrval aluseks võetud ka “Boriss Godunovi” lavastus Estonias.
Nesterenko repertuaari kuulusid kõik bassihäälele kirjutatud suurrollid, arvukad vokaalsümfoonilised teosed ja paljude heliloojate sooloteosed. Ent kõige tihedamalt oli tema veregrupp seotud ikkagi Modest Mussorgski loominguga. Just siin sai ta kõige nüansirikkamalt ühendada sõna ja vokaali, kujundada värvirikkaid karaktereid nii ooperis kui kontserdilaval.
Kohe pärast oma esimest etendust Tallinnas kutsus ta väikese seltskonna estoonlasi kaasa helilooja sünniradadele, tutvustas vaimustusega kujunevat Mussorgski muuseumi ja näitas mäenõlval seistes tulevase ausamba paika. Unistuste päeva lõpetas suur kontsert, kus Jelena Obraztsova, Jevgeni Nesterenko ja Minini kammerkoori kõrval astus üles ka Mati Palm Helju Taugi klaverisaatel. Ausamba eest võitles Nesterenko visalt edasi ning üheksa aastat hiljem, Mussorgski 150. sünniaastapäevaks sai see lõpuks paika!
Tänu Nesterenkole ja inglise dirigendile David Lloyd-Jonesile, kes oli esimesena maailmas suutnud trükis avaldada “Boriss Godunovi” algversiooni partituuri, jõudis kevadel 1989 Tallinnasse ka BBC võttegrupp sooviga lülitada Mussorgski juubelisaatesse katkendid Estonia “Boriss Godunovist”. Selle saateosa juhatas sisse Toompealt võetud Tallinna panoraam ja lisaks lavastuse katkenditele jõudsid inglise televaatajani mõlema suurmehe kommentaarid. Nesterenkole jäi see viimaseks esinemiseks meie lavastuses, aga Lloyd-Jones sai esimest korda enda redigeeritud versiooni ise dirigeerida.
1984. aastal laulis Nesterenko Estonia laval kahel korral Verdi “Attila” nimiosa, partneriks Tiit Kuusik, keda ta kõrgelt hindas. Kui Estonia esines 1987. aastal Savonlinna festivalil, tegi Nesterenko ühel meie “Hovanštšina” etendusel kaasa Ivan Hovanskina. Lisaks andis seal soolokontserdi Kalle Randalu klaverisaatel.
Nesterenko sooloesinemistest Eestis tahan eraldi välja tuua Mart Saare kolme laulu ettekande helilooja 100. sünniaastapäeva tähistamisel Estonia kontserdisaalis 26. septembril 1982. Ta laulis neid suurepärases eesti keeles. Klaveril Helju Tauk. Et Saare looming tema südamesse jäi, seda kinnitab fakt, et tema aasta hiljem Tallinnas antud kontserdil olid Saare laulud taas kavas – I osa lõpetuseks peale Béla Bartókit. Õhtu teises pooles kõlamas muidugi Mussorgski.
Aastatel 1975–1993 oli Nesterenko Moskva konservatooriumis laulueriala professor, mitmed aastad ka kateedrijuhataja.1985. aastal andis ta välja raamatu “Mõtisklusi elukutsest” ja tegi hiljem Tallinnas Georg Otsa muusikapäevade ajal seminari. Kui suur laulja pärjati kodumaal kõigi Nõukogude Liidu kõrgemate aunimetuste ja preemiatega, siis aastal 1992 andis Austria valitsus talle auväärse Kammersänger’i tiitli; nagu teame, sai esimese eesti lauljana mullu Kammersänger’iks Ain Anger.
1993. aastal asus Nesterenko koos abikaasaga elama Viini ja oli kümme aastat ka sealse konservatooriumi professor. Austria-Vene kodakondsusega Nesterenkoga taastusid meie loomingulised kontaktid 2005. aastal, kui kutsusime koos Eri Klasiga teda osalema Georg Otsa mälestuskontsertidele Moskva Novaja Operas. 2007. aasta suvel oli ta Pärnus Klaudia Taevi lauluvõistluse žüriis ning andis ka soolokontserdi. Pärast Nesterenko 70 aasta juubeli kontserti 2008. aastal Moskvas tähistati tema sünnipäeva suvel ka Tartu Jaani kirikus. Selleks tähtpäevaks välja antud bukletis on kirjas, et Nesterenko repertuaari kuulub 80 ooperiosa ning 500 romanssi või laulu. 2008. aastaks oli ta laval olnud 3500 korda, andnud 1800 kontserti ja 1700 etendust.
Õnneks oli meil tänapäeval võimalus vabalt vaadata etendusi ka Viinis ning nende kõrval külastada sageli Nesterenkot. 2005. aastal sain temalt kingiks varem ilmunud albumi “Jevgeni Nesterenko” (saksa- ja venekeelse tekstiga) koos pühendusega ning 2014. aastal mälestusraamatu “Vene bassi märkmed” kaks mahukat köidet. Mõlemas väljaandes on ära toodud kõik kokkupuuted Eesti ja Estoniaga, “... märkmetes” lausa täpsete kuupäevade ja asjakohaste selgitustega. Südamlik pühendus lõpeb sõnadega: “Suur tänu, Arne, nende Estonia kuldsete aastate eest!”
Olles need raamatud aegamisi läbi lugenud, leidsin sealt kirjelduse BBC 1989. aasta salvestuse kohta Estonias. Tollal lubati küll Londonist mullegi koopia saata, kuid sinnapaika kõik jäi. Meie viimase silmast-silma kohtumise ajal Viinis eelmise aasta 11. jaanuaril ei tulnud BBC teema meelde, kuid viimaste jõulude ajal uurisin Nesterenkolt telefoni teel selle saate saatust juba konkreetselt. Ja tänavu veebruari keskel ta helistas, et plaat on leitud, koopia tehtud ning Tallinna poole teele pandud. Kui märtsi keskel see kiri koos DVD ja tervituskaardiga kohale jõudis, püüdsin teda kohe telefonitsi tänada, ent automaatvastaja ütles nagu ikka, et “jätke peale helisignaali oma teade”. Kui kõik samamoodi kordus paaril järgneval päeval, hakkas süda aimama halba, mis 20. märtsil osutuski tõeks.
Loen seda kaarti ja vaatan seda saadet “Towards New Shores” aastast 1989 ning olen südamest kurb, et ei saanud aastal 2021 talle enam öelda tänusõnu “meie sõpruse ja koostöö kuldsete aastate eest” … Õnneks ei kao miski maailmast jäljetult. Mälestused ja mälestuste mälestused võivad paratamatult tuhmuda, kuid Jevgeni Nesterenko karismaatiline lauljaisiksus koos tema raamatute, heliplaatide ja videovõtetega jääb alatiseks ooperikunsti säravasse ajalukku.
