Maailm, mis selle helialbumi lehekülgedele kokku on pandud, on nagu vaade läbi Kaarli värava – ajad jalad harki ja kummargil kiikad nende vahelt läbi. Alguses on ajul veidi imelik, aga siis hakkab ta pisitasa harjuma ja on võimalik hakata uues pildis ringi vaatama. Rohkem naturaalsete kõladega kokku puutunud kuulaja maailm lootusetult kummuli siiski ei kuku. Kuigi viiul tundub olevat rohkem peitu jäetud, on mõndagi ka tuttavat – omatahtsi uitava Maarja sugestiivne hääl ja Hendrik Kaljujärve pluginate rütmid, krõbinad, klõbinad, plaginad, sahinad-sahinad. Elektritehtud helide ja nende kombinatsioonide uudsuse või traditsioonilisuse kohta ei ole siinarvajal õigust palju öelda – see eeldaks palju-palju pikemat elamist nende keskel –, ent tunded ja pildid, mida albumi kord mini-, kord maksimalistlikud kõlajoad esile kutsuvad, ei ole vist päris igapäevased-triviaalsed elektroonilise muusika kontekstis, aga kindlasti mitte tundemõju poolest: tulevad kõlarist ja haaravad kuulajal märkamatult, aga kõvasti käest ning viivad ta võngutades senitundmatutele teedele.
Sõnad saavad sel albumil justkui osaks helilagendikest – ingliskeelne mõte jõudis peas enne tähenduse külge saamist linnulauluks muutuda ja pildi sisse sulanduda. Tõenäoliselt ei olnud see muusikute eesmärk, ent säärane võõrkeele intuitiivseks muusikakihiks teisenemine võib olla erakordselt võluv, vahel mõjuvam ja tähendusrikkam kui sõnarida. Nagu saab olla laul puha väljamõeldud sõnadel. Emakeelsetelt oleks mõju olnud ilmselt teistsugune – igatahes ei tea ma siiani, millest Maarja sel albumil laulab. Ja hetkel arvan, et ei tahagi teada, on põnevam rännata. Veel enam, ühel hetkel juhtus see, et hääl teisenes, Maarja hääl kostis teiseks hääleks allaarvutatuna ise pillina – maheda saksofonina.
Kuulates seda kummuli maailma pildirida, leiab ehk mõni varemgi Maarja Nuudi muusikat (nii üksi kui koos Kaljujärvega) nautinud kuulaja end küsimas, kuhu žanri või stiili see siis nüüd liigitada, st missuguselt riiulilt plaadipoes või mis märksõnaga muusikaportaalis seda võib kohata. Lihtsat vastust ei ole ja see ongi suurepärane.
Võib olla, et ülal öeldut on mõjutanud nähtud videod, mis albumi kahele loole on salvestatud, aga samas on need pildiread ka täiesti eri maailmast – “Underneath There Is” nagu reaalne, aga “World Inverted” nagu unenäoline unenägu – ka mõlemat näinuna ei saa kätte võtit, kuhu ja kuidas muusikud ise tahaksid kuulajat juhatada, vaid nad jätavad selle tänuväärselt helide hooleks.