Minu esimene tuttav Jüri peres oli hoopis tema noorem vend Peeter, kellega sõbrunesin arvatavasti aastal 1950 Karepa pioneerilaagris. Jüri elas siis Tõnismäe tänaval ja mina teispool siis veel nn saatkonna hoovi Erbe (Lõkke) tänaval. Kokku saime just selles pigem pargis kui hoovis, kus Jüri jalutas endaga sama suurt bernhardiini ja mina ajasin jalgupidi palli taga. Loomulikult liitus ta pallitagujatega ja unustas koera. Sedasorti hasartsus-kirglikkus oli üks püsivamaid iseloomuomadusi Jüri karakteris. Tema muusikategemistest ei teadnud ma midagi ja tema minustki sama vähe. Millegipärast ei mäleta ma teda ka lastemuusikakoolist ei Kaarli puiesteelt ega Narva maanteelt.
Kokkupuuted algasid Tallinna muusikakoolis (Otsa kool), seal oli ühiseid aineid-loenguid. Sageli läksime koos koju ja tänaseni mäletan tema ootamatult tõsist küsimust: “Kuhu lähed pärast lõpetamist – Moskva, Leningrad? ” Minu vastus oli Leningrad, sest nii oli minu õpetaja Leichter mulle soovitanud. Tema kindel otsus oli Moskva ja sinna ta ka läks. Järgmised seitse aastat kohtusime vaid Jüri kontsertidel Tallinnas, Pärnus jm. Eredamana neist on meeles, kui ta tõi Tallinna Kammerorkestri ette noorukese Gidon Kremeri, kelle Mozart siiani kõrvus.
Tihedaks, ütleks vägagi tihedaks, läks suhtlus 1968. aastast, kui mina siiski Moskva konservatooriumi aspirantuuri pääsesin. Siit teine Jürile omane iseloomuomadus – abivalmidus – ja mitte sõnades, vaid otse tegudes. Ma ei ole kiirelt kohaneja tüüp, seda enam võõras ja mitte eriti sõbralikus keskkonnas, ega oleks Jürita arvatavasti hakkama saanudki. Esimesel aastal oli mul probleemiks elamine ja mind tervitas Jüri Moskvas korteri võtmetega. “Siin saad elada esimesed paar nädalat, mind ja Irat (Irina Botškova) ei ole, selle ajaga leiad elamise, mine esindusse (tänane saatkond) Orlova juurde, ta aitab.” Kõik läkski nii nagu Jüri ütles, lisaks tuhandeid soovitusi-õpetusi kuni selleni, kuidas taksofonist ilma rahata helistada või et ärgu ma hakaku bussis-trollis piletit ostma. Ei hakanud ja lisasin sinna ka nn elektritška, kuna kontsertmeistri juurde harjutama pidi selle riistaga sõitma. Jüri oskused ja harjumused Venemaal asju ajada olid hindamatud ka hiljem, traavides Tallinna Trioga u 15 aastat mööda seda kuuendikku maakerast.
Samal 1968. aastal algas meie partnerlus muusikas. Esimene oli juba 1968/1969 aastavahetusel – kontsert Tartu ülikooli aulas 31. detsembril kl 22. Seltskond oli fantastiline, rahvusvaheline, kuigi kõik Moskvast, nende hulgas Irina Botškova, Eri Klas, Peter Guth (Austria), Fern Rašković (Jugoslaavia), Isidora Švartsberg (Austria), Boris Belkin (Iisrael); tõsi, kahel viimasel said need uueks kodumaaks. Kuidas Arbo Valdmal (Moskva) õnnestus nad suletud linna Tartusse (Raadi lennuväli) tuua, on siiani mõistatuseks, kuid mitte see pole tähtis, vaid muusikaline tulemus. Mängisime 60 minutit nonstop ilma aplausita (aplausi asemel sidus teoseid korduv nn refrään), puupüsti aula rõkkas aplausist kl 23. See tegevus jätkus järgneva kümnendi jooksul katkematult, jäävad tegelased olime Jüri ja mina. Uskumatu. Unustamatu.
Kui mina Moskvast 1971. aastal koju saabusin, oli Valdur Rootsil tekkinud mõte meiega triot mängida – hea mõte, mis küll algul üldse kergelt ei kulgenud. Kolm väga erinevat väljakujunenud karakterit, mida tuli suurte kompromisside hinnaga lihvida, aga mis kindlasti rikastasid lõpptulemust. Partnerlusest tekkis sõpruskond, mille on nüüdseks lahutanud vaid paratamatult lõplik lõpp. Meie töö erines tavalisest, sest kokkuleppeliselt ei tulnud me proovi ettevalmistatud-omandatud partiidega, vaid alustasime koos uue teose prima vista lugemisega. See oli keerukas protsess, kuid õigustas ennast. Raskusi me ei peljanud, esimene nii omandatud teos oli Schuberti B-duur trio D 898, üks keerulisemaid omas žanris. Kohe taipasime, et Jürile on Schubert stiihia, kus ta tunneb ennast valitsejana talle omase kirglikkuse ja hasardiga. Siit ka meie karjääri arvatavasti kõrghetk, kus seoses Schuberti tähtpäevadega (180 sünnist ja 150 surmast) esitasime ta triod B-duur, Es-duur D 929 ja imelise “Nokturni” D 897 Es-duur ning lõpuks muidugi ka kvinteti A-duur “Forell” D 667, kus lisandusid edukalt altviiul Svjatoslav Zavjalov ja bassist Meeme Saareväli. Veel tegi kavades kaasa Leili Tammel Schuberti lauludega.
Jüri Schuberti-armastuse kirjelduseks seik tööprotsessist, mis ei ole nali. Kui tutvusime Es-duur trioga ja jõudsime teise osani, oli Jüri Schuberti peale pisarateni solvunud, kes oli imelise ja läbiva teema usaldanud tšellole, nii et viiul saab seda esitada vaid korra ja ka siis koos tšelloga. Toonitan, ta oli autori peale surmtõsiselt solvunud. See oli Jüri. Kuid just selle osa tempovalikul, mis Schuberti muusikas olulisim, oli Jüri alati ülitäpne, mis selles teoses ei ole lihtne – Andante, aga con moto.
Olime 1982. aastal tuuril Siberis ning parajasti Krasnojarskis, kui suri Leonid Brežnev ja viiepäevase leina ajaks keelati seal kõik kontserdid. Kuid meie kontserte ei keelatud, vaid vastupidi, paluti meil sisustada kõik viis õhtut suurepärase akustikaga kontserdisaalis. Selleks ajaks oli meil juba sedavõrd mahukas repertuaar, et me ei korranud ühtegi kava. See oli tegelikult unistuste viispäevak. Suurepärane saal kahe uue Bechsteini kontsertklaveriga 24 tundi meie käsutuses. Ajasime ennast tippvormi ja õppisime ka repertuaarile lisa.
Teine meie autor, kelle omandasime täielikult, oli Beethoven. Tsüklit me ei esitanud, aga korraldasime sarja, kus Beethoveni kõik triod tulid ettekandele nelja ansambli esituses – need olid Tallinna, Läti, Moskva ja Pohjola Trio. Beethoveniga ei olnud meil kõige paremad suhted. Raudrepertuaaris olid vaid op. 1 Es-duur, “Geistertrio” op. 70 D-duur ja variatsioonid “Rätsepmeister Kakaduu” op. 121a ning igavese lisapalana lõpetamata trio B-duur “Allegretto” WoO 39. Kaua, kaua võttis aega, kuni meie repertuaari jõudis žanri gigant – Pjotr Tšaikovski trio. Kuid selle teosega olid meil keerulised suhted: esiteks on ta pigem klaverikontsert ja teiseks on teose teine osa “Variatsioonid” vormiliselt äärmiselt riskantne. Meie vist lausa viimasel Tallinna kontserdil jõudsime esituseni, millele kõik “alla kirjutasime” ja selle salvestus peaks olema ERRi fonoteegis.
Brahmsi trio C-duur op. 87 oli Šostakovitši kõrval raudrepertuaari üks tippe. Brahmsi olime omandanud tervikuna, aga C-duur oli kõige lähedasem, see pääses ka heliplaadile. Šostakovitši nr 2 pole millegipärast isegi ERRis salvestatud, kuigi oleme seda ette kandnud vist rohkem kui ükskõik millist teost meie repertuaaris. Esituslikku haripunkti jõusime Soome tuuril Rovaniemis Lappitalo 400-kohalises saalis, kus kordasime publiku nõudmisel teose kolmandat ja neljandat osa. Autori esimest triot esitasime arvatavasti esimestena Eestis ja kindlasti tegime seda Šostakovitši “7 lauluga Aleksandr Bloki sõnadele” koos Moskva imelise kammerlaulja Ljudmilla Belobraginaga.
Ega eesti heliloojad ja eesti muusika meid ükskõikseks ei jätnud. Eelkõige Jaan Rääts, kes meile kirjutas oma triod nr 3 ja 4, kuna nr 2 oli meil kohe repertuaaris. Eugen Kapp seadis meile oma nn corno-trio nüüd juba trio nr 2 nime all, mida esitasime igal tema juubelil. Eesti muusika parimaks trioks pidasime Kapi esimest triot, mis kirjutatud 1930. Ester Mägi trio on väga hea teos ja kahjuks on uttu haihtunud selle teise osa autori poolt meile tehtud uusversioon Mart Saare teemale, mis tuleb üles otsida ilmtingimata. Sensatsiooniks kujunes Jüri tellitud Uno Naissoo “Tertzetto di varietá”, mille salvestist värvisime ja töötlesime eesti esimese süntesaatoriga ja mille film leidis üleliidulisel teleekraanil kõlavat vastukaja ning Peeter Saul tegi sellest ka orkestratsiooni, mida Jüriga Soomes esitasime.
Eraldi peatükk olid meie salvestused loomulikult Eesti Raadios, aga ka Moskva Helisalvestusmajas fantastilise helirežissööri Severin Pazuhhiniga ja ka Helsingi Yleisradios. Täiesti eriline oli meie heliplaadimaterjalide salvestusprotsess Sangaste lossi mitmekülgsete akustiliste võimalustega ruumides, olles keskendunud sellele tegevusele nädala jooksul koos terve brigaadi toimetajatega. Aitäh korraldajale ja helirežissöörile, meie heale sõbrale Hannes Valdmale. Üks plaat ilmus Melodijas ja teise plaadi jagu jäi ootama CD võimalusi ja jäigi mingite segaduste tõttu DanDisci tehasesse. Jüri aktiivsus, ideeküllus ja töövõime olid tõeliselt imetlusväärsed, sest protsess meeldis talle ja siis oli ta asja juures kogu armastuse ja kirega. Tallinna Trio perioodiga seoses küsis mu abikaasa üsna sageli, et kellega ma siis abielus olen, kas tema või Jüriga. Samasse aega (1980-ndad) langesid ka meie aktiivseim periood konservatooriumis, kus vaheldumisi juhatasime keelpillikateedrit ja nii mõndagi värsket sai õppetöösse toodud. Pedagoogilisest tööst, sealjuures ka meistrikursustest Soomes, kus Jüri oli ekstra nõutud, on head lugemist ESTA ajakirjas Keelpilliõpetaja (nr 23, märts 2023), kus Jüri Gerretzi 80 aasta juubeliks on tema kirjade põhjal suurepärase artikli teinud Airi Šleifer. Minu kontaktid Jüriga kahanesid telefonikõnedeks tema Soome perioodil, kuid need olid ikkagi regulaarsed. Ta hoidis ennast kursis Eesti sündmustega ja elas kaasa talle omase kirglikkusega. Heliplaat “Amabile” on suurepärane ülevaade tema loomingust ja seal on mu rõõmuks ka Schuberti kvintett eelpool nimetatud koosseisus, mida ikka ja jälle mängijasse asetan.
Con amabile, hea sõber Jüri. Kohtumiseni.