top of page

Vastandite koosmõjust


Esitushetk Tartu Jaani kirikus.

Kiri Tartust

Kevadised tervitused!

Minu ülestõusmispühad möödusid taas kontsertide embuses ja, kuigi miski ei asenda kohalolu ja võimalust ise kogeda, on mul hea meel, et saan nüüd muljetada ja kirjutada kõigest, mida ma nägin, kuulsin ja tundsin! Maarjamaa Filharmoonikute koor ja orkester Lilyan Kaivi juhatusel andsid Jaani kirikus kaks kontserti: 7. aprillil “Pisarad” ja 9. aprillil “Rõõm”, soleerimas Karmen Puis, Merle Silmato, Mehis Tiits ja Atlan Karp. Arvasin, et Maarjamaa Filharmoonikute möödunud aastal antud ülestõusmispühade kontsertide kustumatut muljet, eriti Donizetti Reekviemi Eesti esiettekandest, ei ole võimalik üle trumbata, kuid võta näpust – ka seekord esitlesid nad publikule midagi haruldast ja lausa mitmest küljest! Need kaks tänavust kontserti jagasid mitmeid ühisjooni, nii et räägin mõlemast.

Minu esimene kõige suurem üllatus oli, et mõlemad kontserdid a l g a s i d n-ö lisalooga! Enne, kui muusika üldse kõlamagi oli saanud hakata, pöördus dirigent publiku poole, tutvustades esitatavaid lugusid, põhjendades nende valikut ning paludes, et mõttelise terviku tekkimiseks ei aplodeeritaks kuni viimase loo lõpuni. Tõtt-öelda suhtusin sellesse esialgu mõningase skepsisega. Kahjuks juhtub ju ikka ja jälle, et plaksutatakse teose osade vahel. Mõtlesin endamisi, et kas tõesti õnnestub nüüd nii, et isegi teoste vahel ei plaksutata? Õnnestus! Seda vaatamata sellele, et publik oli niivõrd arvukas, et istekohti pidi lausa juurde tekitama ning lisaks kultuuri koorekihi uhkele esindatusele võis näha ka eri vanuses inimesi teistest eluvaldkondadest.

Ambitsioon luua kontserdist nii tugev mõtteline tervik on minu meelest küllalt kõrgelennuline. See oleks igati mõistetav ja isegi ootuspärane, kui kogu kontsert olekski seisnenud reekviemi või missa esitamises, nagu oli plakatil välja kuulutatud – Suurel Reedel kõlab Mozarti “Reekviem” ja pühapäeval Puccini “Messa di Gloria”. Lisalugude põhjendused olid aga veenvad, ka tagantjärele. Niisiis algas esimene kontsert hoopis “Adagiettoga” Mahleri 5. sümfooniast, mis mõjus lüürilise mõtisklusena enne suurejoonelist, traagikast kantud reekviemi. Kindlasti tekkis nüüd küsimus, miks just selline lisandus? Ka mul tekkis see küsimus ning lähem uurimine tasus end ära. “Adagietto” oli Mahleri armastusavaldus oma naisele, kellele ta saatis käsikirja kui armastuskirja, lisamata ühtki täiendavat sõna. Naisel polnudki mõistmiseks rohkem vaja. Nad abiellusid samal aastal, kui 5. sümfoonia valmis sai. Mozarti “Reekviem” oli krahv Franz von Walseggi tellimus, kes soovis seda esitada oma abikaasa mälestamiseks, nagu hajutab levinud legendide tumedaid varje kavalehel helilooja ja Heino Elleri muusikakooli õppejõud Katrin Aller. Niisiis sai kuulajatele osaks kaks armastusavaldust, üks selle äratundmises ja teine selle igavikulisuses.

Teise kontserdi mõtiskleva raami moodustas Mozarti 29. sümfoonia I ja II osa kontserdi algul ning sama sümfoonia IV osa lõpus. Siit lugedes võib jääda mulje, justkui oleks niigi pigem harva esitatav Puccini “Messa di Gloria” nüüd pisendatud sümfoonia kolmandaks osaks, kuid nii see siiski tajutav ega arvatavasti taotletud ei olnud. Pigem mõjus noore Mozarti looming tõesti nõtke eel- ja järelžestina Puccini teosele, ja kulus ka selles mõttes ära, et “Messa di Gloria” lõppes ilma harjumuspäraste “suurte paukudeta” – selle saime Mozartilt. Ühtlasi lõi Mozart silla reedese kontserdiga, ent mitte ainult! Mõlemad heliloojad kirjutasid need teosed siis, kui nad oli alles 18-aastased. Andekad noormehed andsid umbes 100-aastase vahega siin teineteisele käe, mõlemad veel inspireeritud traditsioonide vaimust, samas juba ilmutamas vihjeid oma säravast isikupärasest tulevikust. Kuigi Mozart kirjutas edaspidi olulisemad oma sümfooniatest, jäi Puccinile missa esimeseks ja viimaseks tööks selles žanris. Tema muinasjutuline ja dramaatiline helikeel leidis teadagi kohasemat kasutust.

Lilyan Kaiv koos solistide Atlan Karbi, Karmen Puisi, Merle Silmato ja Mehis Tiitsiga.

Kindlasti ootad juba kannatamatult, et mis mulje jätsid esitajad? Üks märksõnu, mida ma siinkohal välja tooksin, on dirigendi tundlikkus – sünergiat ja mõistmist esitajate ja dirigendi vahel oli nii tunda kui ka näha. Täpsed algused ja lõpud, kandvad pausid, voolavus ka läbi polüfoonilise tihniku ning muljetavaldav dünaamika diapasoon. Eriti nii mitmekesise ja suure koosseisu puhul on ilmselt üks suuremaid väljakutseid saavutada kõlaline tasakaal. Siinkohal tuleb kahtlemata teha kummardus koori meeslauljatele, kelle arvuline vähemus ometi nende kõlajõus ei kajastunud. Ka solistide tämbrid – Karmen Puisi sillerdav, Merle Silmato kõlav, Mehis Tiitsi tundlik ja Atlan Karbi väljendusrikas vokaal – sobitusid kaunilt nii orkestri ja koori kui ka üksteisega. Isegi kõrgelennuline ambitsioon tervikuid luua sai edukalt teostatud ja nii ei olegi midagi imestada, et kontserdid lõppesid meeleliigutusest kantud vastastikuse aplausiga publiku ja esinejate vahel.

Kõiki detaile ei jõuagi edasi anda! Väga meeldiv oli leida kavalehelt terviklikud missatekstid nii ladina keeles kui ka eesti keelde tõlgituna. Tabav oli ajastus, et “Pisarad” mattusid õhtupimedusse, samas kui “Rõõm” heljus loojangukiirtes. Omapärane mõte oli kätkeda kontserdid maalidesse, saades nii Monica Del Norte näituse elavaks osaks: lisaks kunstile seintel köitis pilku esinejate seljataha paigutatud maal, mis peegeldas vastava kontserdi temaatikat, ning kummagi kontserdi õhustikust sündis samal ajal sama kunstniku käega omakorda uus kunstiteos. “Pisarad” ja “Rõõm”, ristilöömine ja ülestõusmine, helitu visuaal ja nähtamatu muusika – tervik sünnib vastandite koosmõjust.

Inspireerivat uut hingamist!

Comments


bottom of page