Eesti publikul oli hiljuti Ukraina tuntuima nüüdishelilooja Valentõn Sõlvestrovi ja tema loominguga kaks lähikokkupuudet. Esmalt sai mai lõpus Kultuuripartnerluse SA vahendusel kinos Sõprus näha pikka portreefilmi “V. Sõlvestrov”, millele juuni alguses järgnes ka tema autorikontsert festivalil “Odessa Classics”. Selleks puhuks tuli kohale ka maestro ise.
Valentõn Sõlvestrov (s 1937) on XX/XXI sajandi maailma nimekaimate postmodernistlike heliloojate Steve Reichi, Philip Glassi ja Arvo Pärdi eakaaslane. Erinevalt Reichist ja Glassist, kuid sarnaselt Pärdile, algas ka Sõlvestrovi kulgemine maailma nüüdismuusika parnassile 1960. aastatel avangardistlike helitöödega. Mis toonases Nõukogude Liidus polnud ametivõimude silmis just soositud suundumus.
1970. aastatel saabus Sõlvestrovi helikeeles aga pööre neoromantismi. Selle perioodi tuntuimateks teosteks on kindlasti “Quiet Songs” (“Vaiksed laulud”) häälele ja klaverile ning “Kitsch Music” klaverile (mõlemad aastast 1977). Seejuures oli Silvestrovi neoromantilise helikeele lähedus XIX sajandi muusikalisele väljenduslaadile nii ilmne ja autentne, et Briti mahukas muusikaentsüklopeedia “The Oxford Companion to Music” on seda nimetanud romantismi pastišiks (“close to 19-th century pastiche”). Romantismile omane mõttelaad avaldus ka Sõlvestrovi sümfoonilises muusikas – näiteks tema 5. sümfoonia (1982) puhul on tõmmatud paralleele Gustav Mahleri sümfooniliste oopustega.
Valentõn Sõlvestrovi viimastel aastakümnetel loodud muusika pole oma stiilimääratluselt enam nii üheselt piiritletav. Heakõlalisus on küll endiselt säilinud tänaseni, kuid harmooniasse on lisandunud ka impressionistlikke nelikõlasid (vähemalt koorimuusikasse). Eks see loominguline muutumine ja iseendaks jäämine kajastub mingil määral ka dokfilmis “V. Sõlvestrov”, millele nüüd pilgu heidame.
Ukraina režissööri Serhiy Bukovsky linateose saatesõnas on öeldud, et “see on kõike muud kui tavaline portree. [---] Mõtteile ja meeleoludele ruumi andes rullub vaatajate ees lahti suure talendi ja tema vastuolulise ajastu lugu.” Nii ongi. Filmi pikkus (2 tundi 20 minutit) on muidugi aukartustäratav, samas režissööri valikute osas enne vaatamist ehk ka ettevaatusele manitsev.
Kuid sisuliselt pole tegu mitte kolmeosalise filmiga, nagu annotatsioon märgib, vaid kolmest eraldi filmist koosneva n-ö filmikassetiga. Kusjuures iga osa (ehk lühifilmi) lõpus jooksevad ekraanil ka lõputiitrid. Kõigi kolme keskmes on muidugi Valentõn Sõlvestrovi muusikas kulgemise lugu. Filmi esimene ja kolmas osa näitavad heliloojat tema muusika salvestus- ja proovisituatsioonides. Nõudlikkus iga esitusliku detaili suhtes, fraseerimise ja dünaamika sidumine ettekandel, intonatsiooniliste finesside viimistlemine – kõik see on kindlasti huvipakkuv vaatemäng muusikaeriala inimestele. Tavavaatajale ehk mitte nii väga, kuid annab neilegi pildi selle helikunstniku detailitäpsusest.
Laiema kandepinnaga on samas filmi keskmine osa, kus Sõlvestrov jagab kaadritaguse intervjueerijaga oma lugu muusikasse tulekust nooruses ja hilisemast muusikas kulgemisest. Lisaks veel (ukraina) kirjandusest ja oma maailmapildist üldisemalt.
Selmet hakata filmi ümber jutustama, peatugem suurematel teemadel. Noorel avangardi-heliloojal polnud 1960. aastate NSV Liidus mõistagi kerge oma muusikaga publiku ette pääseda. Kuid Sõlvestrov sai sellega siiski suuremate ekstsessideta hakkama. Loomult leebe natuuriga, suhtub helilooja toonastesse punatsensoritesse nüüd isegi kerge huumoriga. Eriti siis, kui kõneleb trikitamistest oma teoste pealkirjadega, et nõukogude kultuuriametnikke segadusse ajada.
Teiseks suuremaks teemaks on inimene ja jumal. Sõlvestrov ei räägi filmis otsesõnu, milline on tema isiklik suhe jumalaga. Kuid ta ütleb tähelepanuväärse sententsi (mälu järgi tsiteerides): “Kui eeldada, et jumal on olemas, siis on tal ükskõik, kas me usume temasse või mitte. Aga selle inimese elu, kes on usklik, on täiesti erinev selle inimese elust, kes ei ole. Mitte parem ega halvem, vaid täiesti erinev.” Arvata võib, et nii saab rääkida inimene, kellel religioosne kogemus on olemas.
Mõtlema paneb seegi, kui Sõlvestrov sealsamas mainib, et hakkas oma 9. sümfooniat kirjutama aastal 1996 ning lõpetas selle alles 2018. Kui mõelda, et tal kulus oma suurteose loomiseks 22 aastat, siis see ajavahemik on võrreldav Goethe “Fausti” kirjutamisega. Igatahes Leonardo da Vinci sai oma “Mona Lisa” kiiremini, umbes kümne aastaga valmis …
Ka filmi pildikeel paneb natuke mõtlema. Nimelt on režissöör Serhiy Bukovsky linateosesse monteerinud hulganisti olustikulisi kaadreid. Mõned neist motiividest korduvad, nagu näiteks vaated sõitvatest reisirongidest. Selles võib näha teeloleku, kulgemise sümbolit. Eriti veel, kui näidatakse mingeid tülpinud nägudega reisijaid vagunis nagu Eduard Ole samanimelisel maalil.
Samas näeme ka Kiievi räämas linnavaateid, asotsiaalist pudelikorjajat ning Ukraina heliloojate pooleldi lagunenud loomemaja, mis meenutab juba mingit Tšernobõli hüljatud ehitist. Troostitud kaadrid. Kui arvestada, et kõnealune film valmis aastal 2019, seega kolm aastat enne täiemahulise sõja algust, näib režissöör oma peategelast paigutavat troostitusse keskkonda juba ette. Või näitabki režissöör oma pildikeeles Ukraina puhul mingit võõrandumist.
Ent see polegi tolle filmi puhul ehk eriti oluline. Meie vaatajale on kindlasti märksa olulisem see, millele osundatakse filmi annotatsioonis: “Arvo Pärt on nimetanud Sõlvestrovi kaasaja kõige huvitavamaks heliloojaks, nende loomingulisel kujunemisel on rida puutepunkte ja neid seob läbi elu kestnud mõttekaaslus ning sõprus.”
Dolce
Helilooja kammermuusika õhtu “Odessa Classics Tallinn 2024. Pühendusega Valentõn Sõlvestrovile” toimus 10. juunil Estonia kontserdisaalis. Publiku ette astusid nii meie kui ukraina interpreedid.
Kontserdil kõlasid mitmed Sõlvestrovi duod viiulile ja klaverile, üks duo tšellole ja klaverile, üks klaveritrio ning ka üks kompositsioon sooloklaverile (“3 Waltzes with Postludium” (2006) ukraina pianisti Alexey Botvinovi esituses). Kokku kümmekond kammerlikku väikevormi. Oma helikeelelt pea kõik neoromantilised lood (pluss üks neobarokne), kohati ehk ka salongimuusika stilisatsiooni sugemetega, kui pidada silmas valsirütmis variatsioone.
Juba esimesena kõlanud teos “Pastoraalid (Hommage á Beethoven)” (2020) Mõroslava Kotorovõtši (viiul) ja Alexey Botvinovi (klaver) esituses andis järgnevaks n-ö emotsionaalse võtme. Lihtsad meloodilised kujundid, viiulil mitmeid värvikaid tämbraalseid aktsente, kõlailu nii harmoonias kui meloodikas.
Esimese kontserdipoole esituslikult meeldejäävaim teos oli kindlasti “Hommage á J.S.B” (2009) Hans Christian Aaviku (viiul) ja Karolina Aaviku (klaver) ettekandes. Viiuli ekspressiivne väljenduslaad, (neo)barokne muusikaline kaemus ja ühtne ansambliline “hingamine” tegid selle esituse igas parameetris nauditavaks.
Ansamblimängust rääkides tuleks veel esile tõsta klaveritrio “Pastoraalid” (2023) ettekannet muusikalises koosluses Hans Christian Aavik, Marcel Johannes Kits (tšello) ja Alexey Botvinov. Ehkki sel helitööl on seitse attacca-järgnevuses alaosa, kujundasid interpreedid tänu ühtsele fraseerimisele ja orgaanilistele tempomuutustele sellest sidusa ja veenva esitusliku terviku.
Päris kõiki kontserdil kõlanud teoseid ei jõuagi siinkohal käsitleda. Selle asemel võib küsida, et mis neid suures plaanis ühendas? Vastuseks muusika rahulik teraapilisus ja kulgemine mažoorsetes kooskõlades. Võibolla natuke uinutavaltki oma idüllilises pastoraalsuses. Siinkohal viide eelkirjeldatud dokfilmile. Kui Sõlvestrovilt selles filmis küsiti, et milline oleks tema muusika kõige olulisem märksõna, vastas helilooja: “Dolce!” (it k õrnalt).
Kontserdil kuuldu põhjal kõlabki Sõlvestrovi kammermuusika peamiselt dolce-väljenduse tasandil. Siin pole suurt draamat ja leegitsevat kirge (mida neoromantismi puhul võiks ju oodata) – ta kulgeb oma muusikas rahulikult läbi harmooniliste, kohati hillitsetud kooskõlade väga lihtsalt, hästi tüünelt ja pretensioonitult. Võibolla pealtnäha naiivseltki ning selles mõttes tekkis mul Sõlvestrovi muusika kontserdil kuulamise ajal assotsiatsioon prantsuse naivistliku kunstniku Henri Rousseau’ maalidega (1844–1910). Lihtsad kontuurid, selged värvid, pigem kahe- kui kolmemõõtmeline ruum ja rõõmus koloriit – muusikasse ülekantuna võiksid need parameetrid iseloomustada ka Valentõn Sõlvestrovi muusikalist kulgemist.
Kuid kindlasti ei anna ei nähtud dokfilm ega kõnealune autorikontsert Sõlvestrovist kui heliloojast ligilähedaseltki n-ö täismõõdus pilti. Näiteks tema üheksa sümfooniat ja orkestrimuusika, koorilooming ning 1960. aastate avangardistlikud teosed jäid seekord vaateväljast kõrvale. Ega kõike korraga ei saagi. Mis tähendab, et Valentõn Sõlvestrovi loomingu põhiosa on meie kuulaja-vaataja jaoks terra incognita ning alles ootab tulevikus uusi kohtumisi ja avastamisi.