Urve Tauts. Muusika on kõiges süüdi


Režissöör, operaator, käsikiri, produtsent Vahur Laiapea, monteerija Urmas Sepp, helilooja Tõnu Kõrvits. Filmistuudio Ikoon, 2020.


2020. aastal valmis portreefilm Eesti ühest kõige kaunimahäälsest lauljast, metsosopran Urve Tautsist. Käsikirja autor, režissöör, operaator ja produtsent Vahur Laiapea on iseloomustanud oma loomingut järgmiste sõnadega: “See on film mäletamisest, keskendudes enam mäletamise ilule ja kurbusele kui mälestuste endi sisule. Inimene, kes ei karda saada haavatud, avaneb erilisel viisil ...”

See lühikeste peatustega jalutuskäik mälestuste radadel on eelkõige vaatajale, kes on elus juba midagi kogenud, midagi läbi elanud, läbi tunnetanud. Päris esimeseks tutvuseks legendaarse lauljannaga ma seda filmi ehk ei soovitaks. Kuid mine sa tea, võibolla eksin ja just ehedus on see, mis inimesi, sealhulgas noori võiks sügavuti puudutada.


Ülesehituselt traditsiooniline linateos kujutab linnulennult, peaaegu märksõnalikult Urve Tautsi elu – õpilane ja õpetaja, ema, ooperirollid ühes kammermuusikaga. Vaatajani tuuakse kilde tõenäoliselt palju pikematest vestlustest kolleegide Maarja Haamer-Renteri, Liidia Panova-Järvi, Arne Miku ja teistega. Mõneti tõstab pead soov saada (rohkem) teada lauljanna lapsepõlvest, vanematest, õpingutest, esimestest aastatest teatris, abikaasa Ülo Raudmäest, lavakangelannadest, ideaalidest ja veel paljust muust. Kuid ilmselgelt on filmi peategelaseks m u u s i k a ja kindlasti pole selline rõhuasetus juhuslik.

Urve Tautsi hääl kõlab filmis küllaltki sageli. Kuid eelkõige kõnelevad ja kõnetavad tema silmad ning väljaütlemata sõnad … Alguskaader, kus praegune Urve kuulab noort Urvet esitamas Ljubašat Rimski-Korsakovi ooperist “Tsaari mõrsja”, on liigutav. Samamoodi hingeminevalt mõjub hetk, kui 95-aastane (!) Erna Saar istub klaveri taha ja kõlab Sibeliuse “Romanss”. Kui palju soojust, ilu ja leppimist on selles stseenis.


Vaadates Urve Tautsi, mõistad, et selliseid enam ei tehta. Kõlagu see pealegi pateetiliselt, kuid nii on. Midagi on jäädavalt muutunud. Mingi seletamatu nihe on toimunud eetikas, esteetikas, üldises suhtumises ja õhkkonnas. Sellegipoolest ei kutsu film üllataval kombel esile mitte puhtakujulist nostalgiat, vaid pigem helget nukrust.


Pole alust väita, et “kuldset põlvkonda” ei teki enam eal. Samas on aeg ja väärtused teised, sai ju eelkõige tänu “raudsele eesriidele” võimalikuks suurtest lauljatest ja isiksustest koosnev haruldase ansambli sünd. Nüüdsel ajal siirdub iga laulja, kes vähegi kaela kannab, “parematele jahimaadele”, ja kes saaks seda talle ette heita. Ent ikkagi, kas oleme mõelnud, kui palju mõjutas see “ühine vereringe” – koostegemine, kooslaulmine, n-ö suletud ruumis tegutsemine iga laulja individuaalset arengut? Millist osa mängis põlvkondade järjepidevus, tugevate lavastajate olemasolu, uute annete märkamine ja neile võimaluste andmine?


Kasvamine keskkonnas, kus tegutsesid Georg Ots, Tiit Kuusik, lavastaja Paul Mägi, dirigent Neeme Järvi, kunstnik Eldor Renter jpt … Muidugi, teater on alati teater ja kaugeltki mitte kõik lauljad pole suutnud end erinevatel põhjustel sajaprotsendiliselt realiseerida. Urve Tauts on igas mõttes, nii ande, töökuse kui repertuaari ja partnerite osas olnud õnnelikus seisus.


Filmi üks kõige põnevamaid avastusi minu jaoks oli seninägemata arhiivikaadrid, eelkõige ülesvõtted Urve Tautsi ja Hendrik Krummi diplomilavastusest, Bizet’ ooperist “Carmen”. Erakordne! Ainuüksi juba nende paari kaadri pärast tasub filmi vaadata.


Urve Tautsil õnnestus laulda (pea) kõiki suuri metsosoprani rolle – Santuzza, Marfa, Carmen, Verdi kangelannadest Amneris, Ulrica, Azucena, Eboli.


Olen igati nõus Arne Mikuga, kes väitis, et peab just Ebolit Verdi ooperist “Don Carlo” Urve Tautsi kõige suuremaks loominguliseks saavutuseks. See roll on tõepoolest ületamatu, kõrgudes üle teiste, ja pole kedagi, kes seda sarnase leegi ja uhke väärikusega korrata suudaks. Ei vokaaltehniliselt ega sisuliselt. Suurepäraseid Eboleid on alati olnud vähevõitu. Kuigi väliselt efektne, pole siin eneseimetlusele kohta, see roll on halastamatu, neelates sind vähimagi nõrkuse ilmutamisel kohe alla. Alati, kui kuulen või kuulan Urve Tautsi Ebolit, olen üdini lummatud ja samal ajal vaimustatud. Midagi on selles rollis ka olemuslikult Tautsile väga lähedast. Just see vitaalsus, elujõud, tugevus, sisemine põlemine, samas päriselus nii vahetu ja siiras. Ta on uskumatu naine! Aeg justkui ei puuduta teda ...


Mälestustele keskendunud linateos võiks olla üheselt kurb, rõhuv, isegi haletsust esile kutsuv, kuid kõlama jääb pigem helgus, ühes tänulikkuse ja kõige omaksvõtmisega. “Urve Tauts. Muusika on kõiges süüdi” on heas mõttes pretensioonitu, küllaltki lakooniline, kuid soe film. Lisaks lavakunsti ja selle kandjate jäädvustamisele, aitas see linateos mõtestada olnut ja tulevat, tekitades äratundmisrõõmu, hingesoojust, ja mis seal salata, pisut ka kahetsust kõige ja kõigi ajalikkuse üle.

42 views