Una Corda. “Voolujoon”


Una Corda album kulgeb ootuspärase ja ootamatuse piirimail. Juba plaadi väline esteetika peidab selgesõnalised vihjed selle kohta, millisesse helimaailma kuulaja siseneb. Pretensioonitu väljanägemisega, ja võimalik, et mitmeid taaskasutusringe läbinud ümbris hoiab endas tegelikult ansambli kõige suuremat südameasja – tänaste Eesti heliloojate loomingut.

Plaadile valitud autorid on sarnaselt näinud kolme keelpilli koosluses ajatut iluideaali. Mõni on harfile, kandlele ja klavessiinile sobiliku elegantse hapruse müüdi kummutanud ning toonud välja hoopis ürgsema ja robustsemagi kõlaesteetika.

Alguspunktiks olev Margo Kõlari “Kärestik” loksutab kuulaja suuremate takistusteta avaramasse kõlaruumi Lauri Jõelehe teoses “Cantus angelorum”, kus üksikutele akordikobaratele ja noodiatakkidele on jäetud helisemiseks piisavalt õhku. Kuulamiskogemust rikastab Liis Jürgensi soolokandlele loodud “Stella Maris”, milles ühe instrumendi peensusteni läbimõeldud mäng tekitab tunde, nagu oleks tegelasi ja nende varjundeid kordades rohkem. Ebaharilikus meditatsioonis avaneb pea täielikult pilli kõlapalett ja väljendub selgelt interpreedi kõlatundlikkus.

Füüsilisse vormi on valatud ka Una Corda läbi aegade enim esitatud pala – Mirjam Tally “Voolujoon”. Plaadilegi nime andnud mitmetasandlikus helitöös joonistuvad improvisatoorsete elementide ja laieneva kõlapildi taustal välja ainulaadsed individuaalsed ja kollektiivsed kõlavärvikombinatsioonid.

Mõneti erandlik lõpulugu on seade Raimo Kangro 30 aasta tagusest teosest “Display IV”, mille majesteetlikus ja nostalgilises olemuses peegelduvad Una Corda eksimatu keskendumisvõime ja täiuslik üheshingamine.

Tähelepanuväärsed on plaadibukletis sisalduvad read selle kohta, mida ansambel ise on lugude interpreteerimisel arvesse võtnud või endale eesmärgiks seadnud. Saatesõnu sirvides on kaheksateoseline album justkui ühe hingetõmbega kulgev kuulamiskogemus. Täiuslikkuseni viidud kõlailu kasvatab omakorda aga soovi eheda kontserdisituatsiooni järele.


42 views