_page-0001.jpg)
Pöördepunkt
2020. aasta 18. veebruaril, meie kirjandusklassiku Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva eelõhtul helises minu telefon. Rääkis pianist Lauri Väinmaa: “Alo, sa oled taga otsinud Artur Lemba klaverit. Sattusin juhuslikult ühele Jaan Krossi novellile, “Süit kolmele klaverile või ehk siiski ainult kahele”. Selle peategelaseks on Lemba “Schröder”. Oled ehk lugenud seda novelli?” Ma polnud sellest kuulnudki (nagu polnud kuulnud ega lugenud ükski muusik, kellega olen hiljem novellist rääkinud). “Loe ja sa ei kahetse!” oli Väinmaa lühike resümee.
Tõin kohe raamatukogust Krossi teoste XVI köite ja lugesin novelli hingevärinal läbi. See on teos, kus ajaloolised momendid ja ajaloolised isikud on elegantselt põimitud põnevasse süžeesse, jättes siia-sinna sõlmi ja lahtisi otsi. Siin on ootamatuid pöördeid ja oletusi, on vastuolusidki. Kross on oma piiramatu fantaasia rakendanud pinge üleskruvimise vankri ette. Lõpu eelgi jääb õhku küsimärke. Et lugeja ei hakkaks liialt faktitäpsust taga ajama, on Kross novelli lõpulõigu esitanud nii: “Nii et õieti on ju kogu selgitamistöö, kogu uurimisind, kogu ajalooiha – paljas mäng, vähemalt meie konkreetsel juhul paljas mäng.” Taipasin õigel ajal lõpulõigu tähelepanelikult veelkord üle lugeda ja küllap see aitas ära hoida mõnegi minupoolse vales suunas tegutsemise.
Novelli põhiliinid
Asunud Tallinnasse, ostab Artur Lemba endale ca 1923. aastal haruldase tiibklaveri “Steinway”, Peterburis kingiks saadud “Schröderi” paneb aga müüki ja selle ostab Jaan Krossi tädi pere. Klaveri kaanel asunud pühendusega hõbeplaadi võtab Lemba maha, et mitte sattuda pilkealuseks. Pill tuuakse Krosside juurde, kuhu asub elama ka klaverit õppiv Jaan Krossi tädipoeg Aleks. Sugulane lahkub 1941. a koos pilliga ja sõja ajal läheb Saksamaale.
20 aastat hiljem, 1960. aastate algul, ostab Jaan Kross laste klaveriõpinguteks tiibklaveri, mis on taas “Schröder”! Klaveriõpet teeb lastele tunnustatud pedagoog Karl Sillakivi. 1990-ndatel kodumaad külastanud Aksel tunneb ära, et Krossidel on tema kunagine klaver, mida teati Lemba pillina. Justkui happy end. Kuid lõpliku selguse saaks, kui leiaks kaanelt hõbeplaadi kinnitusjäljed. Aga pilli on vahepeal remonditud, koguni vahetatud purunenud kaane esiosa – aga just seal asusid hõbeplaadi jäljed! ... Ja mis üllatus – Aleks teatab, et klaveri olevat Peterburis kinkinud Lembale hoopis Rimski-Korsakov! Seda jutustanud Saksamaal Aleksile tema isa.
Novelli võimalikest faktitäpsustest vestlesin telefonis 2020. aasta märtsis Jaan Krossi poja Eerik-Niiles Krossiga, kes tõi mind reaalsuse juurde tagasi, öeldes: “Arvestage sellega, et minu isa oli eelkõige kirjanik.”
Vabandan lugeja ees, et tõin ta kohe sündmuste keskele, sissejuhatuseta. Võlgu ei soovi jääda ja parema ülevaate nimel on preambula siin.
Preambula
Oli aasta 1908. 23-aastane eesti noormees Artur Lemba lõpetas hiilgavalt Peterburi konservatooriumi – klaverieriala väikese kuldmedaliga ja heliloomingu eriala suure hõbemedaliga. Sellist tulemust polnud eestlastest seni mitte keegi saavutanud. Kuldmedaliga kaasnes Anton Rubinsteini nimeline auhind – tiibklaver “Schröder”. Veera Lensini 1977. a ilmunud raamatust “Artur Lemba. Pianist ja pedagoog”: “Diplomand tunnistati riigieksami komisjoni otsusel kinnisel hääletusel väikese kuldmedali vääriliseks. Riikliku komisjoni otsusega määrati igal aastal parimale diplomandile klaveri erialal preemia – Schröderi vabriku klaver. 1908. aastal sai selle Artur Lemba.” Tänapäevalgi uskumatu suurejoonelisus ja kultuuri väärtustamine! Aga siis oli see Peterburi konservatooriumi üks traditsioone. Auhinna oli välja pannud Venemaa väärikas klaverifirma, Peterburis 1818. a asutatud “Schröder”.
Uitmõte
Eesti on ikka silma paistnud klaveriehitusega, tänaselgi päeval tuletab seda meelde paitav teadmine kontsert- ja kabinetklaveri “Estonia” edust maailmaareenil. Ikkagi kümne juhtiva firma hulgas! Lemba “kuldse klaveri” pretsedent viib tahtmatult mõttele võimalikust meie klaverimängu ja klaveriehitust tähtsustavale A. Lemba nime kandvale auhinnale Estonia klaveri näol, omistatuna teatud aja tagant enam silma paistnud eesti noorele pianistile. See oleks 113 aasta taguse ajalookaare pikendamine tänapäeva. Muidugi, võrdlus XX sajandi alguse impeeriumi pealinna võimalustega pole ehk asjakohane, kuid siiski ...
Täpsemalt “kuldsest” klaverist
Lembast sai Peterburi konservatooriumi klaveriklassi õppejõud, ümbritsetud aupaiste ja paljude õpilastega. 1915. a omistati talle professori tiitel.
Lemba jäi Petrogradi 1920. aastani. Vahepeal kuulutati välja Eesti vabariik ja paljud eestlased opteerusid kodumaale. Lemba läks sama teed ja tõi ilmselt kaasa oma väärika kingituse. Seda fakti peaks kinnitama Eesti teatri- ja muusikamuuseumi väärismetallide kogu
hõbeplaat, mis oli kinnitatud klaveri külge ja mille on muuseumile üle andnud Artur Lemba ise (akt nr 337, 23. nov 1960). Viimati veendusin plaadi olemasolus k.a 18. veebruaril. Plaadil on tekst (tõlge vene keelest):
A. G. Rubinsteini nimeline preemia
asutatud klaverivabriku
“K. M. SCHRÖDER” poolt
ette nähtud üleandmiseks
St Peterburgi konservatooriumi
parimale õpilasele.
Omistatud ja välja antud
Artur Gustavi p Lembale
St Peterburg, 1908. a.
Teoreetiliselt on võimalik, et hõbeplaadi andis Lemba TMMile koos klaveriga. Muuseumi reeglistiku järgi läks plaat väärismetallide seifi, klaver (kui see olemas oli) aga pillihoidlasse. 5. märtsil 2021 tegin muuseumisse päringu. Pillide vastuvõtuaktide hulgas dokumenti Lemba klaveri kohta siiski ei olnud.
Mõned skeptikud on avaldanud arvamust, et Lemba võis Eestisse tuua vaid pühendusega hõbeplaadi, klaveri aga Petrogradi maha jätta. Paljud eestlased jätsidki oma mööbli ja muu vara Venemaale, sest suurte asjade, sh klaverite äratoomine nõudis palju sekeldamist-kombineerimist (Petrogradist klaveriteveo raskustest võib lugeda Tartus Eesti Esimese Muusikakooli asutanud August Nieländeri raamatust “Taktikepi ja relvaga”).
Alates ca aastast 1923 on “kuldse” klaveri saatus ja teda puudutav teave puudunud, vähemalt minu jaoks. Krossi järgi ostnud Lemba Eestisse tuleku järel endale “Steinway” tiibklaveri ja “Schröderi” müünud maha.
Elavdavad märgid
Aastal 2000 korraldasin TMMi egiidi all Eesti Kontserdi ruumides esmakordse eesti klaverite näituse. 24 erineva eesti klaveri juures kerkis juba siis üles küsimus kuulsatele eestlastele kuulunud klaverite väärtustamisest, sealhulgas Lemba omast. Juba siis jäi õhku rippuma küsimus: kus see pill võiks olla?
2005. aastal asutatud Eesti rahvusliku klaverimuuseumi põhikirjas sai fikseeritud kaks põhieesmärki: 1. põhjaliku kogu loomine eesti klaveritest; 2. tuntud tegelastega seotud klaverite kogumine.
Nn “nimeliste” klaveritega seostuvad sageli põnevad “klaverilood”. Mäletan 1970-ndaid ja 1990-ndate alguse aastaid, kui laia tegevushaardega pianist Arbo Valdma tähtsustas ETV saatesarjades klaverit kui kultuurikandjat. Valdma aukartus klaveri ees on mindki inspireerinud “klaverilainel” tegutsema. A. Valdma 9. märtsi kirjast mulle: “Tõsi ta on, “Klaverijutud” said ETV-s tehtud 5–6 korral, käisin kaugelt (Jugoslaaviast – A.P.) neid tubli Eva Potteri valvsa silma all tegemas. [---] Artur Lemba oli üks mind erutav teema.”
Klaverimuuseumi ettevõtmiste vastu huvi tundev pianist Matti Reimann on kohtumistel ikka ja jälle esitanud küsimuse: “Kas muuseum on leidnud Lemba “Schröderi”? See kordus ka 2015. a Pärnu ooperipäevadel ühe ooperi vaheajal, samuti 2018. a Luunjas klaverimuuseumi E. Hiisi nimelises filiaalis Hiisi klaveripäeval. Minu napp vastus jäi standardseks: “Pole kahjuks õnnestunud leida.” Sisetunne ütles aga: Lemba klaver peab ju kusagil olema!
Kaks kõrvalpõiget
Et Lemba klaver – suurim eesti muusikasaavutust füüsiliselt tähistav majakas – on oma võimalike ja võimatute saatuse nüketega kirjandusteose kangelane – see on midagi haruldast! Samas, mõnegi kultuuriloolise uunikumi kohta on teada vaid mälestuskatke või mälestuste mälestus. Üks selline on tiibklaver “S. Stehling”, seostatuna helilooja Rudolf Tobiasega, ja see tuli Karin Ritsonilt klaverimuuseumisse 2010. aastal. Pilliga kaasnes perekonnapärimus: “Klaveri ostis minu (K. Ritsoni – A.P.) vana-vanaisa Friedrich Kärner 1918. a paiku. Perekonna legend räägib, et müüjaks olnud Tobiase lesk. Klaver olnud Tobiasel juba Peterburis ja kui pere Tartusse kolis, toodud klaver kaasa.”
On selge, et selle pilli abiga on Tobias loonud hulga helitöid nii Peterburis kui Tartus, sh oratooriumi “Joonase lähetamine”.
Harulduste hulka kuulub ka praegu Tallinnas erakätes olev tiibklaver “C. Bechstein”, mis oli XIX sajandi lõpust 1930. aastateni Tallinnas Gildi saalis kontsertpill. Kujunes kombeks, et klaveril esinenud pianistid jätsid malmraamile oma autogrammid. Siin on austerlane, Liszti õpilane Emil Sauer, poolakad Józef Hofmann ja Józef Śliwiński, vene pianist Vassili Sapelnikov, baltisakslased Emil von Mannteuffel ja E. Rosen, ameerika pianist Ossip Gabrilowitsch jt. Autogrammide pika rea lõpetab Artur Lemba allkiri aastast 1932. Pill sai eksponeeritud kümmekond aastat tagasi “Klaveri” festivali raames.
Kronoloogilisi noppeid
Siit alates esitan valiku noppeid viimase kuuga Lemba “Schröderi” kohta kogunenud teabest.
J. Krossi novellist saab lugeja teadmise (ja üksjagu põnevust-elevust veel pealegi), et algselt Lembale kuulunud “Schröder” oli Krosside peres kahel korral, 20-aastase vahega. See tugevdas soovi – tuginedes ka novelli mitmele kahemõttelisusele – tuua reaalsemat selgust Lembale kingitud klaveri kohta, sest otsitava klaveri omanike variantsus hakkas looma korralikku labürinti – Lemba, pr Tõnnus, teatri- ja muusikamuuseum, Rimski-Korsakov, Artur Kapp, perekond Kross ...
15. veebruar
Telefonivestlusest Järvamaa Muuseumi / Wittensteini Ajakeskuse teadusjuhi Ründo Mültsiga: “Tean, et olete Lemba klaveri otsinguil. Just sellist, Artur Lemba ja Nikolai Rimski-Korsakoviga seotud “Schröderit” pakuti äsja meie muuseumile. Surivoodil olevat Rimski-Korsakov teinud otsuse kinkida oma klaver lemmikõpilasele Artur Lembale. Kuna Rimski- Korsakov seostub Paide-lähedase Mäo mõisaga, siis pakub klaver meie muuseumile huvi. Võiksime pilli koos vaatama minna.”
Selgitasin, et Lemba ei olnud Rimski-Korsakovi õpilane ja on ebareaalne, et samal 1908. aastal kingiti üliõpilasele Lembale kaks väärikat klaverit! Nii Ründo Mültsi, muusiku (kelle käes klaver siiamaani oli) ja praeguse omaniku teadmine Rimski-Korsakovi klaverist tugines J. Krossi novellile. Minu selgitus R. Mültsile tundus veenev olema ja tegime järelduse, et klaver peaks varju saama klaverimuuseumis.
See telefonikõne tõi asjade käiku osalise pöörde.
27. veebruar
Näost-näkku kohtumine väidetava Lemba “Schröderiga” Pajusi mõisa ühes kõrvalhoones. Pill õnnetus olekus, lõhkisel kõlalaual puntras keeled, virblite plokk murdunud. Õnneks on alles jalad, pedaal ja noodipult. Malmraamil on klaveri number 14231 (sama nr ka pedaali ülemisel paneelil), see annab saksa kataloogi järgi valmistamise aastaks ca 1869. Kas firma võis kinkida Lembale 40-aastase klaveri?
28. veebruar
Telefonivestlusest pianist Lembit Orgsega: “Klaver võis olla vabriku poolt renoveeritud. 40-aastane hästi hoitud kvaliteetpill võib renoveerimatagi olla väga heade omadustega.”
Siiani teadsin, et Lemba sai kingiks 2,7 m pika kontsert-tiibklaver. EMBL-iski on kirjas “kontsertklaver “Schröder””. Pajusis ootas mind aga 1,7 m-pikkune kabinet-tiibklaver! Lembit Orgse: “XX sajandi algul polnud klaverite nimemääratlus nii täpne kui on tänapäeval. Kontsertklaveriks võidi nimetada ka pianiinot, kui sellel sai kontserti anda.”
Jaan Krossi poeg Eerik Kross saatis 1935. a tehtud foto, kus Jaan Kross koos isa-emaga on arvatava Lemba klaveri kõrval. Klaverist on selgelt näha üks jalg ja pedaal koos lüürakujulise puust ümbrisega. Võrdlesin pedaaliümbrist Pajusis oleva “Schröderi” omaga, mis kujutab endast kahte püstist sambakest. See erinevus näitab, et klaverid ei ole identsed.
Klaveri nime täpsustamiseks rääkisin Leelo Kõlariga, kes käis Lemba kodus 1930-ndate keskel klaveritunnis. L. Kõlar: “Olin siis laps, pidin vaatama, et mängimisega hakkama saan, mitte aga vaatama kaanelt klaverimarki!”
1. märts
Telefonivestlusest Eerik Krossiga selgus, et veel 7–8 aastat tagasi on otsitud võimalust klaver renoveerida, et saada mängiv pill Kõue mõisa. Kalkulatsioon näitas aga nii suurt väljaminekut, et sundis kavatsusest loobuma.
Telefonivestlusest muusikuga (kelle suvilas oli “Schröder” alates 1999. a) selgus, et see anti k.a veebruaris üle põllumehest vanavarakogujale Lembit Paalile. Muusik väitis: “Üleandmisel Jaan Kross jutustas, et klaveri kinkis Nikolai Rimski-Korsakov enne surma Artur Kapile kui oma lemmikõpilasele.” Selgitasin, et Rimski-Korsakovi ja Artur Kapiga on klaverit raske seostada, sest Rimski-Korsakovi surma ajal töötas A. Kapp Astrahanis ja Kapp oli organist, mitte pianist.
6. märts
Telefonivestlusest klaverit 2014. a üle vaatamas käinud meistri Heli Mõttusega: “Klaver oli saanud tugevaid kahjustusi, sest oli aastaid seisnud niiskes ruumis külili.”
Telefonivestluses J. Krossi sõbra Arne Mikuga püüdsin elavdada Krossi võimalikke viiteid Lembale. Kõne lõpetuseks tegi Mikk tunnustava piste: “Kuule, sa oled kui klaveri-Poirot!” Vastu ma sellele ei vaielnud ja mõtlesin, et küllap siis mingi detektiiviloo-iva siin on.
Telefonivestlusest muusikuga, kelle suvilas “Schröder” oli: “Olen ilmselt segi ajanud kaks Arturit – Artur Lemba ja Artur Kapi, see oli inimlik eksitus. Õige on Artur Lemba.”
Epiloog
“Klaverisaaga” kangelase, lõpuks silmast-silma nähtud “Schröderi” kohta saab 2021. a 12. märtsi seisuga väita, et ta on kuulunud eesti kirjandusklassikutest paarile, Jaan Krossi ja Ellen Niidu perekonnale. See tähendab, et klaveril on oluline kultuurilooline väärtus. Kuid seotus Lembaga on sattunud kahtluse alla. Lõplikku otsust on siiski veel ennatlik teha.
Kuu ajaga kogunenud vastuoluline teave sisaldab palju lahtisi otsi, kahtlusi, fantaasiaidki. Kui kõik see hakkas üle pea kasvama, taipasin, et hoog tuleb maha võtta, jätta asi “seedima” ja oodata ehk “uut lainet”. Kas võimalike uute korrektiividega? Või jätta asi sinnapaika?
Kuid – kaardid on laiali jagatud ja mäng jätkub. J. Krosski väidab novelli lõpus, et kogu uurimisind on “vähemalt meie konkreetsel juhul paljas mäng”.
Mis aga saab praegu Pajusis seisvast klaverist? Selle otsuse peame tegema lähiajal. Üks on kindel – sellise kultuuritaustaga pill väärib säilitamist. Näitusekõlbulikkus maksaks ca 2000 €, mängukõlbulikkus ca 8000 € ...
*
Lõpetan lihtsa soovitusega neile, kes tahaks teada saada oma pilli “lugu”. Küsitlege endisi omanikke ja neid, kes olnud pilliga seotud. Ja pange saadud teave kirja! Nii lihtne see ongi. Iga päring võib tuua uusi vihjeid. Kogutud kultuurikiht settib ja mõnigi “klaveriloo” legend võib saada reaalse tagapõhja, “klaverilugude” kogu aga tahu võrra rikkamaks.
Loo lõppu pakun moraalina meeldetuletuse mõnest klaverihoiu reeglist – ärge jätke klaverit liiga niiskesse või liiga sooja ruumi. See võib klaverile anda surmahoobi. Hoidke klaverit eemal radiaatorist või muust küttekehast. Keskküttega korterites pange klaverisse vett – pianiinosse klaaspurgiga, tiibklaverisse plastiknõuga. Hoiame klavereid ja nende “lugusid”!