Eesti vaskpillirepertuaar on kulgenud omamoodi rada. 1920-ndatel, kui mujal Euroopas asusid mitmedki heliloojad neoklassitsismi ja jazzi mõjul kirjutama puhkpillikoosseisudele, elati Eestis veel läbi pikaks veninud XIX sajandit. XX sajandi esimese poole muusika on puhkpillirepertuaari osas seetõttu kidur, mida ajas edasi, seda agaramalt on aga siinsedki helimeistrid sirutanud käe vaskpillikõlas ajalooliselt peituva pidulikkuse ja konkreetsuse järele, ütlemata ära ka cool-jazzilikust lüürikast.
2016. aastast tegutsev vaskpilliansambel Tuulisbrass kasvas välja Nõmme muusikakoolist, kus Aigar Kostabi juhendamisel on olnud vaskpilliõpetus heal järjel. Seitsme tegevusaasta jooksul olla Tuulisbrass esinenud “enam kui 130 sündmusel ja kontserdil”, millega teeb muudele ansamblitele silmad ette.
Plaadil kõlav kolmveerandtunnine kava on mitmekesine ja kulgeb kuulates n-ö ühe tuulega. Siin leidub ka uudisloomingut: näiteks Tauno Aintsi sulest on plaadil “Kongratulatsioon, koraal ja ad libitum” (2023), igati ladus, veidi jazziliku Stravinski stiilis repertuaaritäiendus. Oma osa saavad plaadil Harri Otsa (vähemalt puhkpillimuusika osas huviväärne autor) ja Rein Ploom (puhkpillimängijate seas tuntud nimi). Vasksesse kuube on rüütatud ka Cyrillus Kreek, Mart Saar, Veljo Tormis ja Lepo Sumera. Tarvitseb ainult lisada, et plaadi lõpuloona kõlab vaskpilliseades Heino Elleri “Viis pala keelpilliorkestrile” – kes siis ometi ei sooviks kuulda “Kodumaist viisi” vaskpillidel mängituna!