Tubin on in


Hetk avakontserdilt. Vanemuise sümfooniaorkestrit dirigeerib Mihhail Gerts, tšellosolist on Indrek Leivategija. FOTO EESTI KONTSERT

Oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel kulges Taaralinna muusikaelu eelkõige kahe Eduardi – Tubina ja Oja lainel. Tänuliku publiku ees keriti lahti Mihhail Gertsi erakordselt põhjalikult läbi mõeldud kavaga festival, mis kantud soovist Tartu meistrite looming eesti muusikaloos nende väärilisele kohale tõsta. Algimpulss olevat tulnud Elleri muusikakooli sajanda aastapäeva kontserdilt (2019), kus Gerts tõi Eller Sümfonietiga ettekandele Tubina 2. sümfoonia. Nüüd saab öelda, et see oli ettekanne, mis muutis maailma, avades uue lehekülje mitte ainult Gertsi eluloos.


Toona tekkinud ideed ja nüüd siis publikule avanenud festivali tervitati siin tõesti väga soojalt. Tõsi, kuulajaid oleks Vanemuise kontserdisaali palju rohkem mahtunud – Tartu publik on üldiselt natuke “pika hambaga”, kui tegu pole just kõige tuntuma muusika või kõige populaarsemate heliloojate ja kollektiividega. Meenub näiteks seik aastast 2003, kui ERSO tühistas oma Tartu kontserdi, kavas õhtu ainsa teosena Tubina “Krati” kontsertettekanne; tulemata jäeti, kuna eelmüügist oli müüdud liiga vähe pileteid! Ise olen skeptilisust uuema muusika suhtes arvanud kõrgema muusikalise hariduse puudumise “teeneks” siin linnas, aga mine tea, võibolla on asi siiski keerulisem. Igatahes mingi konks kaasaegse muusika suhtes siin on, teisalt on seda ka keeruline välja juurida, kui see muusika siin peaaegu üldse ei kõlagi. Seda enam tuleb loota seekordsete kontsertide tõesti erakordselt tänulikule publikule, kes nii vaheajal kui pärast oli kohati lausa pahviks löödud ja sõna otseses mõttes oigas: issand, milline muusika!, ja ehk jõuab kumu millestki erakordsest järgmiseks korraks ka nendeni, kes seekord kohale tulla ei taibanud. Tänavusel Pärnu muusikafestivalilgi näiteks oli huvitav jälgida eriti välismaalastest kuulajate hämmingus nägusid ja vaimustust, kui Eesti Festivaliorkester esitas lausa kahel kontserdil Tubina “Krati”-süidi. Samas ei saa jätta märkimata, et see oli alles esimene Tubina teos selle juba 11-aastase kollektiivi repertuaaris. Et ühest küljest me küll kõneleme eesti muusika olulisusest, märkame selle silmapaistvust rahvusvahelisel areenil, aga teisalt ei tee suurt midagi, et lisaks paarile ülemaailmses muusikataevas kinnistunud tähele veel teisigi heliloojaid sinna kõrvale tuua – sh meie tuntust ära kasutades. Siinkohal suur kummardus ja tänusõnad lahkunud Vardo Rumessenile, kellele eesti muusika oli omal ajal südameasi, samuti praegustele interpreetidele, kes on võtnud omale missiooni mõne eesti heliloojaga süsteemselt ja järjekindlalt tegelda – neid on õnneks juba terve rida. Aga niisugune tegevus võiks olla reegel, mitte erand. Ja õnn on nende heliloojatega, kes on leidnud omale n-ö ihuinterpreedi, need aga, kel sellist isiklikku tagant tõukajat ei ole, võivad jäädagi n-ö ripakile ja unustuse hõlma.

Tõsi, XXI sajandi alguses oli ka pealinnas Tubinale pühendatud festival, mis aga millegipärast pärast 2005. aastat, mil tähistati Tubina 100. sünniaastapäeva, soikus. Loodame siinsele festivalile pikka iga ja rohkelt tegusid, sest selle kunstiline juht, noor andekas dirigendist pianist (või vastupidi) on ideedest tulvil ja toimunu näitas, et tema mõtted on leidnud viljaka pinnase, st kogu kaasa löönud meeskond (Eesti Kontsert, Vanemuise teater, Elleri muusikakool) on täis tahet tegutseda ja Elleri-Oja-Tubina rindel edasi minna.

Vestlusringe juhtis Joonas Hellerma. FOTO EESTI KONTSERT

Hästi palju andis toimuvale juurde asjaolu, et muusika kõrvale oli toodud ka sõnaline osa, mida juhtis meie vestluskultuuri hea maitse etalon Joonas Hellerma. Videosilla vahendusel pakkus mõttelõngu, mille üle arutleda, helilooja Jüri Reinvere, saalis said sõna muidugi Gerts ise ja muusikutest ka pianist Sten Lassmann, aga lisaks neile avaldas mõtteid ka psühholoogia ja kunstiteaduste ala inimesi. Need arutelud lõid festivali fookuses olnud 1930. aastatele intensiivselt kaasa kõlama hakanud tausta, kuna kõneldi nii Eestis, aga ka laiemalt Euroopas valitsenud meeleoludest ja kunsti suundadest. Märgiti sedagi, et see periood on meil üldse põhjalikumalt lahti rääkimata nii eri kunstiliigiti kui kõnelemata nende omavahelisest mõjust. Just tollasesse kirjanduse-kunsti-teaduse-muusika tohutusse rikkusesse ja sellesse kunstiliikide sümbioosi, mis Tartus kultuuriruumis peidus on, heitis pilke kultuuriloolane Enn Lillemets, kellega sai tehtud linnas väike ekskursioon ja vaadatud neid tänavaid ja maju, kus omal ajal külg külje kõrval paljud kultuuriinimesed elasid ja olid ning paratamatult üksteisega ka kokku puutusid. Nagu Enn Lillemets kenasti ütles: sellest võib hulluks minna, kui hakata mõtlema, kes ainuüksi Tartu ülikooli aulas kõik esinenud on, Liszti ja Clara Schumanniga alustades ja Svjatoslav Richteriga lõpetades!

Kunstiline juht Mihhail Gerts esitab koos M4GNET kvartetiga Oja Klaverikvintetti. FOTO EESTI KONTSERT

Kõige toredam oligi ehk see festivalil tekkinud lausa füüsiline kogemus sellest, et nii Eller, Oja kui ka Tubin on siinses kultuuriruumis kunagi elanud ja tegutsenud, nende kunagised varjud sõna otseses mõttes elustusid. Elleri õpetajatööd Tartu kõrgemas muusikakoolis ikka teatakse, aga et Tubin oli ligi 15 aastat Vanemuises palgal, juhatas paljusid etendusi ning ka Vanemuise sümfooniaorkestri kontserte, seega viibis palju peaaegu samas ruumis kui on praegune Vanemuise kontserdimaja, sellele eriti ei mõtle. Samuti on Elleri kooliga, kus lisaks sellele, Eller on selles samas majas (ja mitte mõnes kooli endises, kas maha jäetud või lammutatud hoones) 20 aastat pedagoogina töötanud ning Tubin ja Oja tema õpilastena õppinud, seejärel ka pedagoogidena töötanud, on reaalsus. On tore, et Elleri kooli vana saal kannab nüüd Elleri nime ning et uues, juurde ehitatud hooneosas, erakordselt õnnestunud akustika ja interjööriga ruumis on Tubina-nimeline saal (kus said peetud festivali sõnalise osaga kammerkontserdid). Ja ka Oja võiks saada kuidagi tähistatud. Nii neist ruumidest, kuuldud muusikast kui peetud juttudest saadud tervikelamus oli tõesti kuidagi vaimselt füüsiline.

Karmen Puis ja Jaanika Rand-Sirp esitasid festivalil Tubina ja Oja soololaule. FOTO EESTI KONTSERT

Aga mida siis ikkagi mängiti ja kuidas, on vist juba ammugi õigustatud küsimus. Ka muusikute-solistide puhul oli Gerts püüdnud rakendada eeskätt Tartust pärit inimesi. Avakontserdil tõi Vanemuise sümfooniaorkester festivali eestvedaja juhatusel ettekandele Elleri noorpõlveteose, Venemaalt kodumaale saabunult ühe esimese helitööna kirjutatud tantsuliste sugemetega “Sümfoonilise skertso”, mis lõi hea pinnase kõigele järgnevale. Järgnevas oli Gerts silmas pidanud nii Oja kui Tubina esimese vabariigi ajal loodut kui ka mõttelisi seoseid teiste heliloojatega; need teemad sai lahti kirjutatud bukletis. “Tšellokontsertide kontsert”, Prokofjevi suurejooneline “Sinfonia concertante” kõlas sünnilt tartlase, vahepeal aastaid Saksamaal elanud ja töötanud ning sellest sügisest tagasi isamaal, ERSO tšellorühma ühe kontsertmeistrina ametis oleva Indrek Leivategija uhkel soleerimisel. Kontserdi lõpuloona sai nautida erakordselt õnnestunud Tubina 3. sümfoonia ettekannet, kus teos ise lummas oma kauni ja kuidagi eriliselt reljeefse muusikalise materjaliga ning kus orkester tuli dirigendi taotlustega suurepäraselt kaasa. Oli üks neid haruldasi hetki Vanemuise sümfooniaorkestri ajaloos, kus suudeti sõna otseses mõttes teha imet. Sopran Karmen Puis esitas Tubina saalis värvika ja mitmekesise valiku Tubina ja Oja laule. Tema hääl sai selles saalis kuidagi eriliselt säravad toonid, ansamblipartneriks alati tundliku saatjana silma jäänud Jaanika Rand-Sirp. Pani imetlema mõlema komponisti kujundite eredus ja eriti Oja kaunis meloodiaanne. Keelpillikvartett M4GNET esitas koos nüüd pianistiks kehastunud Mihhail Gertsiga meisterlikult kaks suurejoonelis teost, Tubina klaverikvarteti ja Oja klaverikvinteti. Oja oopus vapustas isegi hiljem autoraadiost kesise kvaliteediga kuulates – tegu on vaieldamatult ühe eesti muusika tippteosega, erakordselt maagilise muusikalise materjaliga, mille vormimisest kostab helilooja meeletu keskendumine, mida toetas samaväärne ettekanne. Noor tšellist Siluan Hirvoja tõi ettekandele Kodály soolotšellosonaadi avaosa, mis on väga pihtimuslik muusika. Bartóki sonaat kahele klaverile ja löökpillidele (Ebe Müntel, Jorma Toots, Brita Reinmann, Heigo Rosin) oli ette kantud ajastut iseloomustava jutustusena tohutust jõhkrusest karnevalilikkuseni. Lõppkontserdil esines esmalt Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel, luues seose Tubina kooridirigenditegevusega. Esitati väga erineva iseloomuga muusikat, sh Max Regeri vaimustavalt tihedafaktuuriline “And as Meer”, Richard Straussi imeilus “Traumlich”, Sibeliuse õrn “Rakastava”, Schönbergi hämmastav “Landsknechte” jne, kõige krooniks ka kolm Tubina koorilaulu, nii Tubina enda kunagi juhatatud “Igatsus” kui ilmselt alles 1998. aastal (!) RAMi esituses esiettekandele toodud “Noore kotka laul” ja “Rändaja õhtulaul”. Festival lõppes ilu-teemaga – esmalt Eduard Oja fantastiline “Ilupoeem” ja lõpuks eesti sümfoonilise muusika üks kaunimaid oopusi, Tubina 4. sümfoonia. See on tõesti uskumatu, et selline kaunis teos on sündinud keset sõda; ilmselt oli see heliloojale nagu pelgupaik õudsest ja hirmutavast reaalsusest. Sealjuures ei pidanud dirigent sümfooniakontsertidel paljuks anda publikule enne kuulama hakkamist n-ö võtmeid kätte ja teoste olulisimaid teemasid tutvustada – väga oluline nüanss, sest seda muusikat ei ole siin linnas ja üldse mängitudki! Mihhail Gerts ise mõjus kõige selle emotsioonidest tiine õhustiku keskel lausa Tubina taaskehastusena – muusikast vaimustunult ise palju teha tahtes, palju teha jõudes, paljusid palju tegema innustades. Nii põhjalikult läbi mõeldud festivali annab mäletada, kusjuures kunstiline juht jaksas nii meisterlikult dirigeerida kui ka olla pianistina tippvormis, sõnaline osa veel pealekauba! Palju-palju jaksu festivaliga jätkata ning kõiki tärganud ideid ellu viia!

Tänulik publik. FOTO EESTI KONTSERT

127 views