Tristan on ja jääb imeks!


FOTO HEIKKI LEIS

Mälestusmärk kõigist unelmaist kauneimale

“Tristani” esituse tuumakuse ja meisterlikkuse reedavad juba esimesed helid: vaikusest tõusev tšellode motiiv ning sellele lisanduv puupuhkpillide (oboed, klarnetid, inglissarv, fagotid) akord. Dirigent Risto Joost manas orkestrimuusikutelt esile nüansirikka, unenäolise kõla, tšellorühm näitas silmapaistvalt ühtset ja samas paindlikku toonikäsitlust, puupuhkpillid kõlasid pehmelt ja ühtlaselt. Orkester jätkas sama kõrgel tasemel kogu õhtu jooksul, kõik pillirühmad säilitasid väsimatu erksuse ja tundlikkuse viimase vaatuse viimaste taktideni. “Tristani” tegelikku, st sisemist draamat kajastab eelkõige orkestripartii, mis teeb nähtamatu kuuldavaks, ja Vanemuise orkester kandis publikuni kõik tegelaste lootused, heitlused, unelmad ja hirmud erakordse sugestiivsusega. Joosti interpretatsioonis olid tasakaalus Wagneri muusika loendamatud detailid ja varjundid ning tervik – katkematu dramaatiline kulgemine.

Tunnustust väärib ka Joosti püüe tuua Vanemuise lavale esmajoones Eesti lauljaid, mis on end seni täienisti õigustanud. Nii osales “Tristanis” ainult üks külalissolist – lätlanna Liene Kinča Isolde rollis. Kinča on perspektiivikas Wagneri-laulja, kelle hääles on piisavalt jõudu, aga ka pehmust. Tugev vokaaltehniline alus võimaldab vormida pikki voolavaid fraase. Tristanit laulnud Mati Turile oli see pärast Tannhäuseri nõudlikku partiid Estonia teatris järgmine keerukas Wagneri-roll, mida ta aga nii vokaalselt kui ka lavaliselt veenvalt lahti mõtestas. Kogenud lauljana oskas Turi oma häälevarusid targalt jaotada ja vajadusel end tagasi hoida. Loomulikult ja kirkalt kõlas Karmen Puis Isolde teenijanna Brangäne osas. Tristani kannupoissi Kurwenali tõlgendas Atlan Karp jõuliselt ja samas viimistletud detailidega. Priit Volmer annab kuningas Markele tasakaaluka ja inimliku värvingu. Täpse karakterrolli lõi Simo Breede õukondlase Melotina, veenvad ja heal tasemel olid Noor meremees Oliver Kuusiku ja Tüürimees Taavi Tampuu kehastuses, nagu ka Rasmus Kulli Karjane. Vanemuise meeskoor ja lisakoor kõlasid karakteerselt ja ühtselt.

Wagner on nimetanud “Tristanit” mälestusmärgiks unelmaist kõige kaunimale – armastusele. See ilu pääseb aga mõjule tõeliselt läbitunnetatud, peaaegu et ennast ületava tõlgenduse puhul. Vanemuise muusikajõud Risto Joosti juhtimisel suutsid selle saavutada.

End katta musta lipuga – et surra

Richard Wagner oli loojatüüp, kelle ideed küpsesid alateadvuses ja edasi juba teadvustatuna pika perioodi jooksul. Sageli on raske – ja ka tarbetu! – otsida, kas mingi teose loomist ajendas väline tõuge või komponisti sisimas kujunenud kunstiline idee. “Tristan” sündis Šveitsi paguluses viibiva helilooja depressioonist, tegelemisest Arthur Schopenhaueri filosoofiaga ning platoonilisest armusuhtest kirjanduslikult andeka Mathilde Wesendonckiga, kelle luuleridu on kasutatud ka “Tristanis”. Kesksel kohal on siin armastus ja surm, Wagner ühendab XIX sajandi alguse saksa romantismi subjektiivsuse ja ettehaaravalt sajandivahetuse fin de siècle’i veelgi peenendatuma tundekultuse. “Tristan” rajab aluse modernismile ja seda nii muusikalises kui ka ideelises tähenduses.

Veel enne “Tristani” konkreetse materjali töötlemiseni jõudmist kirjutas Wagner oma Dresdeni-aegsele sõbrale August Röckelile (25. I 1854), et me “peame õppima surema, ja just surema selle sõna täies tähenduses”, hirm lõpu ees saab tekkida siis, kui pole armastuse allikat. “Tristanis” sulandab Wagner romantiliselt armastuse ja surma, mitte ilmaasjata ei kanna Isolde suur lõpustseen nimetust “armusurm”. Kuidas seda edasi anda teatrilaval?

Vanemuise “Tristan” oli algusest peale kavandatud kontsertlavastusena. Liiatigi kutsub selleks juba teose materjal ise – nagu eelpool täheldatud, on siin kõige tähtsam sisemine tegevus ja selle nähtavaks toomine muusikas ja laval. “Tristan” pole pöörase aktsionismiga muusikadraama. Samas saab visuaalne külg aidata kaasa vajaliku häälestuse tekkele, keskendumisele muusikale.

Napi lavakujunduse juures tõusevad eriti olulistena esile kostüümid. Lilja Blumenfeld, üks meie musikaalsemaid stsenograafe, on lähtunud “Tristani” libreto algallikast, gooti ajastul 1210. aasta paiku ilmunud värssromaanist, ja sidunud selle 1980-ndatel pungi laine haardes tekkinud gooti liikumisega (gothic culture), mida teatavasti iseloomustab surmaihalus, must värv, pungilikud soengud ja rõivastuselemendid. Wagneri morbiidsesse maailma sobib see kõik hästi, kaasa arvatud Isolde säravvalge pidulik kleit teises vaatuses. Kostüümid istuvad lauljate seljas ka suurepäraselt, mis pole meie ooperilaval paraku sugugi tavaline nähtus. Viimases vaatuses domineerib must värv kõigil tegelastel, meenutades Wagneri kujutelma “Tristani”-idee algusjärgust. Detsembris 1854 kirjutas Wagner Ferenc Lisztile: “Visandasin peas Tristani ja Isolde … musta lipuga, mis lõpus lehvib, tahan end siis kinni katta – et surra.” Peale mainitud elementide on Blumenfeldi inspireerinud ka keldi sümboolika.

Lavastaja Liis Kolle on lähenenud Wagneri muusikale atmosfääri ja visuaalse vastavuse loomise kaudu. Olulisel kohal on videoprojektsioon (Kati Jägel) ja valgus (René Jõhve). Värvide ja valguse otsinguil, vaataja alateadvuse mõjutamisel näib Kolle minevat nn uus-Bayreuthi ehk Wagneri pojapoegade Wieland ja Wolfgang Wagneri teed. Muidu oma abstraktsuses veenev videokunstniku töö vajanuks siiski suuremaid kontraste ja tempokõikumisi. Praegu sillerdab-muutub videopilt peaaegu kogu aeg samas rahutus tempos. Ka on vahest teatud võtmesõnadele (au, häbi, uhkus jms) osutamine esimeses vaatuses liiga deklaratiivne. Õnnestunud lahendusi pakkus valguskunstnik. Meeldejäävaimad hetked olid teise vaatuse öise aia stseen, kus valgusvihud kujutasid puid, ja muusikadraama lõpp, mil Tristan ja Isolde seisavad kirgastatutena valgusvihkude keskpunktis. Kogu õhtu jooksul seisid või istusid Tristan ja Isolde pigem eraldi, lahutatult. Üksnes teise vaatuse finaalis embas Isolde Tristanit nagu otsides kaitset ootamatult saabunud kuningas Marke eest. Viimases vaatuses istus Isolde Tristani surivoodi juures.

Kolle püüdis aga ka vältida Wagneri kultusteose liigset ülespuhutust, tuues sisse koomilisi elemente. Sellistena mõjusid näiteks meremeeste sportlik-tantsulised liigutused (liikumisjuht Merike Aidla) esimeses vaatuses või kaevurilambikestega varustatud õukondlaste sissetung öisesse aeda teises vaatuses. Päris lõpuni ei veennud Tristani surmav haavamine toolijalaga – seda stseeni peaks veel lihvima. See-eest lõid sulnilt musitseerinud inglissarvesolisti (Anastasiia Cherniak) lavaletoomine ja Karjuse aeglane edasi-tagasi sammumine vajaliku dünaamilise kontrasti kolmanda vaatuse staatilisele ootuspingele. Ruumiliselt ja akustiliselt põhjendatud olid meremeeste koori ja Noore meremehe paigutamine rõdule esimeses vaatuses.

Wagner ja Tartu

Teadaolevalt toimus esimene Wagneri ooperi ettekanne Tartus 1883. aasta juulikuus, mil Tallinna Saksa Linnateatri trupp mängis siinses Saksa Käsitööliste Suveteatris “Tannhäuserit”. Pärast seda esitati Tartus nii Wagneri “Lohengrini”, “Lendavat hollandlast” kui ka 1902. aastal “Valküüri”. Viimane Wagneri-lavastus enne 2022. aastat leidis praeguste andmete järgi aset 1907. aastal. See on aga valdkond, mis vajab veel lähemat uurimist.

Võtta pärast 115-aastast pausi taas kavva Wagneri teos ja veel helilooja endagi poolt peaaegu et ületamatult raskeks peetud “Tristan ja Isolde”, on julgustükk – aga tark julgustükk. Näib, et pärast Mozarti “Don Giovanni” väga õnnestunud lavastust (Elmo Nüganen) ja muusikalist tõlgendust (Risto Joost) on Vanemuine muusikateatrina taas iseennast ületanud “Tristanit ja Isoldet” lavale tuues.


Richard Wagner “Tristan ja Isolde”. Muusikajuht ja dirigent Risto Joost, lavastaja Liis Kolle, kostüümikunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik René Jõhve, lavakujundajad René Jõhve, Lilja Blumenfeld, Liis Kolle, videokunstnik Kati Jägel, liikumisjuht Merike Aidla, koormeistrid Aleksandr Bražnik, Kristi Jagodin. Esietendus 3. aprillil 2022 Vanemuise suures majas.
55 views