Tormise vägi tartlaste esituses

Sel aastal on kaks suurt muusikahiidu – Arvo Pärt ja Veljo Tormis – saanud seoses nende ümmarguste tähtpäevadega väärilise tähistuse. Seda enam rõõmustab, kui Tormise loomingut esitavad mitte ainult kutselised muusikud, vaid ka paljud pühendunud harrastajad. Just viimaste vaimustavast ettevõtmisest ongi juttu.

Septembri teisel poolel ühines 110 lauljat Tartu viiest kammerkoorist, et anda kaks võimsa energiaga kontserti, esmalt Tartus ja seejärel Tallinnas. Mul oli võimalus kuulata teist kontserti, mis toimus EMTA suures saalis.

Dirigeerib Külli Lokko. FOTO Mana Kaasik

Suurepärase akustikaga ruumi täitis esmalt Veljo Tormise hääl – meeleolu loomiseks ääretult sobiv ja vajalik sissejuhatus. Järgnes Tormise 1982. aastal valminud teos “Helletused” (Aino Tamme ja Miina Härma järgi), kirjutatud helilooja õe Talvi mälestuseks sopranile ja segakoorile. Solistina esines särav koloratuursopran Pirjo Jonas, juhatas Küllike Joosing. Sageli võib kontserdi avalugu kannatada kerge hajeviloleku all, ent seekord võttis tarmukas ooperisolist kohe ohjad oma kätte ning saal täitus Tarvastu ja Karksi kihelkonnast pärit karjasehelletuste ja -huigetega. Kuigi koor ei saavutanud päris solisti sära ja kergust, oli nende pingutus sümpaatne – suured laevad pööravadki aegamisi.1985. aastal valminud kooritsükkel “Nostalgia” sai hiljem täiendust kaheksanda lauluga “Õrn ööbik”. Laule “Meil aiaäärne tänavas”, “Kui mina alles noor veel olin”, “Teele, teele, kurekesed” ja “Kord mõtetes istus” juhatas noor koorijuht Karita Käesel. Tema sümpaatne ja tundlik partituuritõlgendus ning lauljate kaasamõtlemine lõid kuulajaile tõeliselt nostalgilise meeleolu. On ilmne, et ees ootavad tööaastad toovad talle veel palju kogemusi ning aitavad tuua noodikirjast esile uusi nüansse.

Tsükli teise poole laule – “Vaikne kena kohakene”, “Mats alati on tubli mees”, “Õrn ööbik” ja “Lapsed tuppa” – juhatas Patrik Sebastian Unt, kes on oma igapäevases töös lennukipiloot, ühtlasi juba ka tunnustatud helilooja ja dirigent. Kui dirigent vahetus, oli tunne, nagu oleks pilt järsku teravaks keeratud: kõla avanes, nüansid muutusid selgemaks ja laulud vabanesid justkui sordiini alt.

Järgnes vokaalkammermuusika: “Nukrad viivud” (1958, sõnad Minni Nurme). Esitajatena särasid Pirjo Jonas ja Piia Paemurru – kui kaks meistrit kohtuvad, võib sündida ime. Seekord sündis see tõesti: sisutihe tervik, õnnestunud hetked, ja esitajatest kiirgav fluidum.Ofelia Tuisk on tabavalt öelnud: “Kummaline on Tormise muusika seos sõnaga. Eks ole ju midagi “mälestusalbumite” õhkkonnast nendes pealkirjades “Neli kildu”, “Kolm lille”, “Kimbuke tähti”, “Nukrad viivud” ... Aga need pealkirjad kaasnevad muusikale, milles ei ole midagi sentimentaalset ja mis mõnel juhul isegi vabastaks teksti liigtundelisusest. See on väärt nurk eesti romansiloomingus, ilukõneta ja tundeväljenduse lõtvuseta.”

Seejärel “Sügismaastikud”, sari miniatuure naiskoorile (1968, sõnad Viivi Luik), mille Tormis seadis segakoorile 1976. aastal. Juhatas Külli Lokko. Koor esitas seitsmest miniatuurist neli: “Hilissuvi”, “Üle taeva jooksevad pilved”, “Tuul kõnnumaa kohal” ja “Kanarbik”. Oli rõõm kuulda, kuidas lauljad pühendusid sügise ja hilissuve meeleolude edasiandmisele – kõlas rikkalik värvipalett ja siiras tunnetus. Siis “Kaks laulu Ernst Enno sõnadele”: “Noore suve muinasjutt” ja “Kuulmata kuskil kumiseb kodu”. Seda tsüklit kuuleb harva. Tormise viisid justkui uurivad ja raamivad neid sõnu, andes neile veelgi sügavama tähenduse.

1972. aastal valmis Tormise üks tuntumaid teoseid “Raua needmine” (sõnad August Annist, täiendanud Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski). Tenorisoolo esitas Meelis Pihlap, bassisoolo Siim Kornel, juhatas Kärolin Tuisk. Taas mõjus dirigendi vahetus kui fookuse teravnemine – kõla paisus, koor sai uue hingamise ja kontsentratsioon jõudis haripunkti. Koor, solistid ja trummilöögid lõid üheskoos vägeva ja sugestiivse terviku – see oli kontserdi kulminatsioon!

Kava lõppes üllatusega – “Meelespea” (in memoriam Gustav Ernesaks, tekst rahvaluule), dirigendiks Kärolin Tuisk. Pärast raua needmist mõjus see nagu rahulik järellaine: tugev ja siiras, ent paratamatult jäi eelmise teose mõju varju. Mõte kandus aga laiemalt kuulajani – Tormise muusika ja sõnumi kaudu tekkisid paralleelid ka tänapäeva maailma olukorraga.

Tugeva laenguga lahkusin sügisöhe ja mõtisklus kuuldu üle saatis mind veel mitmel järgmiselgi päeval. Tunnustan ka kavaraamatu koostajaid – põhjalik ja sisukas ülevaade toetas suurepäraselt kogu kontserdielamust. Lõpetuseks tsiteerin Tiia Järgi: “Mõeldes Tormise muusikale, peame tunnistama, et sel on läinud korda tõusta oma rahva, oma sugulashõimude minevikku, olevikku ja võib-olla ka tulevikku näitavaks hingepeegliks.”

Veljo Tormis 95/110 helletust. 20. IX ERMis, 21. IX EMTA suures saalis.Esinejad: E STuudio kammerkoor, Helü, Kolm Lindu, Tartu ülikooli kammerkoor, Vox pUNT. Dirigendid Karita Käesel, Kärolin Tuisk, Külli Lokko, Küllike Joosing, Patrik Sebastian Unt. Pirjo Jonas (sopran, Vanemuine), Piia Paemurru (klaver).Peakorraldaja Kolm Lindu; kunstilised juhid Kärolin Tuisk, Küllike Joosing. Vaheklipid Anne-Mai Tevahi.