top of page

Teekond tipplavale. Nädal Aile Asszonyiga Frankfurdis, valmistumas tema Elektraks


FOTO MARIE CECILE THIJS

Pime teater. Just see meeleolu, mis teatrielus on kõige hõrgutavam: on esimest korda pime. Orkestrandid köhivad natuke, siin-seal vilgub mingeid tulesid. Dirigent on saabunud oma pulti. Mingi praksatus, köhatused, udune sameti kahin – ja siis algab muusika. Ümber teatri mühisevad trollibussid, Ikaruse bussid, tavapärane nõukogude elu. Saalis aga toimub midagi maagilist. Kohe esimeses reas istub Aile Asszonyi, mitte veel väga muusikas sees tütarlaps, aga juba täis elukogemust, nagu oleks see temasse sündinud. Kohe, kui kõlab esimene heli, ta teab – see on minu elu.

Teater on muidugi Estonia ja dirigendipuldis on Eri Klas. Etendus on tavaline, kõige tavalisem õhtune etendus, millest keegi ei oota suurt maailmasündmust, kuid just selline, kus võivad juhtuda imed. Imed inimeste südametes ja hingedes. Ailega nii lähebki. Kolmkümmend aastat hiljem on ta ise selle teatri laval, igal õhtul, pingutades ja higistades, endast parimat andes, mõnikord endas pettudes, aga ta on seal. Üks elamus keset suvalist õhtut suvalisel ENSV päeval määrab Aile jaoks kogu ta tulevase elu.


Siis on kevad 2023. Frankfurdi ooperis lavastatakse Richard Straussi “Elektrat”. Aile Asszonyi on peaosas. See roll on kuulus selle poolest, et see on metsikult raske. Maailmas ei ole palju neid, kes selle ära laulavad. Esiteks peab laval vastu pidama ligi kaks tundi, ilma pausideta. Teiseks peab selle äärmiselt nõudliku häälepartiiga tegema hiigelosa. Kolmandaks pole see roll selline, kus saab vahepeal puhata: seal, kus Isolde võib ilma probleemideta panna laval kaheks või kolmeks tunniks istuma ja magama, peab Elektra füüsiliselt kogu aeg nõudma oma partneritelt tegevust, ta peab neid kloppima, ründama, lükkama ja tõukama. Naislauljale, dramaatilisele sopranile, on Elektra rollide roll. Aile aga mängleb laval. Istun pikkades proovides teda jälgides, see on meie päris esimene kohtumine, hoolimata sellest, et ta on Tallinnas ühes mu teoses juba laulnud. Ta mängleb, on elav, sõbralik, ta loob lavale just sellise väikese skertsoliku meeleolu, mis on teatris nii oluline. Aga ärme ole naiivsed: ma näen kohe, ungari “paprika” lööb temas läbi iga ta sõnaga, oma nõudmistes on ta väga selge, aga samas kerge, koostöövalmis. “Elektrale”, mis Frankfurdi ooperis liigub tõelise hiigellavastuse suunas, aitab ta iga oma liigutusega kaasa. Ta on lahke, ta on nõudlik, ta on naljakas, ta on koostöövalmis, ta ei poseeri mitte üks raas – tõeline meister muusikateatri laval –, aga ta teab, mida ta vajab, ja selle ta endale küsib. Lahkelt ja kergelt, kuid nõudlikult.

Ja siis tema olemus: nagu keegi olend vanast Euroopast vahetab ta keeli. Kord näen teda rääkimas ühes keeles, siis teises, siis kolmandas, neljanda inimesega räägib ta neljandas keeles ja viiendaga viiendas. See käib äärmise enesestmõistetavusega, kergusega, mida niisama lihtsalt enam ei kohta. See meenutab ka tema sõbralikkust ümbritseva maailma suhtes: kaassolistidega, dirigendiga, isegi restoranijuhatajaga Frankfurdi ooperi kõrval, kus ta on pidanud asjaolude tõttu käima viimase kuu jooksul vist iga päev. See restorani juhataja saab Ailelt ka esinejapiletid. Keset seda aega ja protsessi on just restoranitöötaja Aile teekonna üks peamisi tunnistajaid. Seal on Aile ju tõesti iga päev koos oma murede ja õnnestumistega. Töötajad oskavad nägudelt lugeda.

Ma tunnen kohe ära ka selle ungari prototüübi, massiivse dramaatilise soprani, nagu Éva Marton või Astrid Varnay, meeletu jõuga, mis algab kuskilt juba geenidest – ja samas kõige selle juures ma tunnetan sajaprotsendiliselt, et Aile on eestlane. Ta elab, mõtleb, on, räägib nagu eestlane. Ta on käinud Eesti koolis, ta on üles kasvanud Eesti keskkonnas, ta Ungari päritolu on rohkem, vähemalt minu jaoks, nagu eksootiline lisand – ometigi on see just see lisand, mis Frankfurdi laval Elektra rollis puhkeb ja õide lööb.

Ja see on see, mida Aile armastab. Muusikat, teatrit, enda teostamist laval, inimesi enda ümber, kõiki neid värve, nagu see Claus Guthi lavastuski on värviline: roheline ja lilla. Muusikateatris on ju kõike ja hoolimata lavakujundusest on Aile ise erakordselt värvikas.

Rákos.

Google’i pildil näeb see Taga-Karpaatia küla nüüd välja täiesti ukrainapärane. Küla nimi oli kunagi Rákos, tänapäeval pigem Rakoshyno. Seal on kivised majad, suhteliselt hästi hoolitsetud aiad. Maastik on erakordselt lage ja madal: tundub, nagu poleks seal isegi puid. Aga ungari elu selles külas vähemalt Google’i pildil näha pole.

Ja mis veel hämmastavam: kujutaks ju vaimusilmas ette, et see ala on kusagil piiri ääres või vähemalt otse Užhorodi külje all. Aga vastupidi – see on suunaga sügavamale Ukraina sisemaale. Sellesse külla saabus Aile vanaisa, kui see oli veel täiesti ungarikeelne ala. Ta oli kalvinistlik pastor. Ta oli pärit suurelt ja võimsalt Ungari alalt, mida teatakse rohkem Transilvaania nime all, aga mis praegu ei kuulu enam Ungari koosseisu. Tema abikaasa, Aile vanaema, oli pärit sellelt ungarikeelselt alalt, mis nüüd kuulub Slovakkiale. Kui see Taga-Karpaatia ala liideti Ukrainaga, anti ungarlastele võimalus kolida Ungarisse. Aile vanaisa otsustas teisiti – ta ütles, et ei saa ometi jätta oma kogudust ja oma inimesi.

Eestisse tuli esimesena mitte Aile isa, vaid üks onudest. Üliõpilasvahetuste käigus maandus Eestisse lõpuks terve perekond, säilitas oma ungari traditsioonid, kuid ei pärandanud seda edasi lastele. Ühel hetkel Tartu ühiselamus kohtas EPA-s õppiv Aile isa tema ema. Perre sündis kaks last, üks eesti – või soome nimega, nagu ma, teine ungari nimega, nagu isa. Pere elas Tallinnas täielikku Eesti elu, ainult selle vahega, et aeg-ajalt kogunes ungari perekond, vanaema padistas ahju ümber ungari keelt rääkida, vennad ja õde tegid põrgulärmi, lauale toodi kümned road, pärast oldi oimetult kummuli. “Miks see küll mulle külge ei hakanud?” küsib Aile mult Frankfurdis, “see ungari keel?” Kummaline tõesti, sest see ümbritses teda ju siiski piisavalt palju. Võibolla on põhjuseks tema juba varakult ilmnenud kalduvus liikuda kuhugi edasi, teha oma asja, olla püsimatu oma kodus. Kuid äkki on sellel ka mingi muu põhjus. “Üks suurimaid muresid mu elus on, et ma ei ole oma pojale eesti keelt edasi pärandanud”.

Aile Asszonyi Elektrana. FOTO MONIKA RITTERSHAUS / FRANKFURDI OOPER

On aeg kusagil aastatuhande vahetusel. Tallinna tänavatel sõidavad veel autod, mis ajavad välja haisu, logisevad lõrinal ja tundub, et võivad iga hetk lihtsalt teel laiali laguneda. Tänavad on enamasti porised, inimesed on veel riietatud kuidas juhtub, enamasti mingitesse kas Soomest saadud ülejääkidesse või Kadaka turult hangitud odavasse Türgi kaupa. Mina aga istun Aile kodus Veerenni tänaval. Olen külas ta emal. Ema on fantastiline: ümmargune, hästi viisakas, silmades särab röntgenpilk, aga on tunda ka Eesti naise kangust, just seda, mis on lasknud sellel maal aastasadade jooksul toime tulla. Ma olen seal kogemata, pidin tulema ühe soovituse peale seljamäärdele järele, aga jään temaga kahekesi tundideks istuma. Neljaks-viieks tunniks kindlasti. Suure uhkusega näitab ta mulle ühte VHS-videot, mis on Ailest tehtud – see saabki tegelikult mu esimeseks kohtumiseks temaga. Videol võtab Aile Hollandis vastu stipendiumi, laulab, väga hästi laulab, ja mis peamine: ta olemus, selline väga noor tütarlaps, kellel on juba kuninganna hoiak, avaldab muljet. Ta tänab stipendiumi eest perfektses inglise keeles ja lisab: “Tavaliselt on kombeks öelda, et inimesel on õnn omada talenti. Aga mina tahaks siia lisada ka, et omamoodi oskus on talent omada õnne”. Kõik naeravad, selline kerge – järjekordselt kerge! – meeleolu ühel tavalisel vastuvõtul, mis jääb õhku hõljuma, kõigil on hea olla. Aile ema muheleb oma toolil, selgelt on ta oma tütre üle sel hetkel väga uhke ja õnnelik.


“Kas tead, et ma kaotasin oma mõlemad vanemad enne, kui sain kolmkümmend?” küsib Aile. Ma ei olnud selle peale mõelnud, kuid teda vaadates oli mul kohe tunne, et see on ta olemuses näha. Nii nagu on tema olemuses näha ja kuulda pikki aastaid Eestis ja nimelt Estonias, rügades teha osi keset intriige ja pahatihti ka inimeste ärahakkimist.

Vello Jürna oli õhtul enne surma Ailelt küsinud, et kuidas on tal see õnnestunud – jääda iseendaks ja oma häält hoida. Aile ei osanud sel hetkel täpselt vastatagi. Nüüd, vaadeldes tema edu Saksamaal, võib öelda, et paradoksaalselt need Estonia aastad teda veel kaitsesidki. Teda ei visatud agentide julma püünistevõrku, ei surutud valede rollidega liiga kiiresti lavale, ta hääl sai tasapisi areneda ja kasvada. See kõik on hädavajalik, et areneda tänapäeval dramaatiliseks sopraniks. Kui sind surutakse lavale liiga nõudlikesse rollidesse liiga vara, läheb hääl katki. Ja kui laulja hääl läheb katki, läheb katki ka inimene. Aga Estonias õnneks sedasorti repertuaari ei tehtud, mis sellise löögi võib anda, vähemalt mitte nii tugevasti.

Siis aga astub Aile ellu veel keegi oluline, tema hea sõber Toomas Kaldaru, korrepetiitor, kes paneb ta häälele, ta repertuaarile, ta oskustele õla alla. Ühiste mitmepäevaste sessioonide ajal, mida nad kahekesi kutsuvad bootcamp’iks, luuakse Ailele terveid rolle, õpitakse kiirkorras ära etendusi, mis Saksa teatrilavadel ootamatult avanevad. Teatavas suursuguselt heas füüsilises vormis, olles eelnevalt kaitstud nii mõnegi praeguse lääne laulja karide eest, olles läbinud hoopis teistsuguseid Estonia karisid, avanesid talle Saksa ja lääne lavadel tasapisi rollid.

Ei läinud üldse kaua, kui ta maandus kõige raskematesse osadesse. Ning mitte ainult seda – teda pandi ruttu ka tähele. See, et lavale ilmub uus solist, kes laulab imeliselt ära Elektra või Isolde – seda ei juhtu iga päev. Just sel põhjusel, et aega selle kasvamiseks tänasel kommertslikul muusikatööstuslikul laval enam ei ole. Nii satub ta peaaegu silmapilkselt Frankfurdi ooperi tähelepanu orbiiti ja saab sealt kohe ühe kõige võimsama peaosa, mis sopranile üldse on pakkuda. Ja seda veel majas, mis on viis aastat järjest valitud Saksamaa parimaks ooperiteatriks.

"Elektra" lõpustseen. FOTO MONIKA RITTERSHAUS / FRANKFURDI OOPER

“See polnud lihtne Elektra,” räägib Aile. “Ma sain lavastajalt nagu mingid pusletükid, aga need olid kõik valged”. Lavastaja Claus Guthi “Elektra” on väga teistmoodi kui tavalised “Elektrad”, kus käib kas mudas mässamine, õõvastavate kreeka kujude vahel ronimine, mõnikord on laval näha pooleks saetud loomi. Kõike seda Frankfurdi lavastuses Ailega ei ole. On väga väljapeetud interjöör, nagu võiks olla mõne peene hotelli või kuurordi läbikäigusaal, inimesed on stiilselt riides, keegi ei vääna kogu aeg kedagi. Sigmund Freudi ja Josef Breueri ühe esimese patsiendi lugu, pseudonüümiga Anna O., on lavastuse alus. See on omapärane Hamleti naisanaloog – tütar, kes haub kättemaksu oma isa mõrva eest. Frankfurdi lavastuses on peategelane muutunud oma psüühikasse uppunud olevuseks, kel kujutlusmaailm on vallutanud tegeliku maailma.

Koostöös lavastajaga sündis vaatajale terviklik pilt, mis oli samavõrra kütkestav kui ka haarav oma toores jõus. Aile pidi, nagu tema suured eelkäijad Elektrad, veetma laval pea kaks tundi ilma ühegi pausita – ainuke paus, mis talle anti, oli kaheks minutiks korraks ukse taha minna, seal sai ta natuke vett juua.

“Kui ma teen rolli, siis see on alati minu jaoks nagu üks rada või teekond,” räägib Aile. “Ja mida rohkem sa seda rada käid, seda lühemaks ta sul jääb, seda selgemaks muutuvad kõik kontuurid su ümber. Mingil hetkel hakkad selle raja kõrval pikkamööda märkama kõike ümbritsevat.” See on see hetk, mil sünnib tegelik karakter, see päris inimene, kes laval tegutseb, kannatab, loob, võitleb ja armastab.

“See on nagu sõprussuhe, mis mul on ooperirolliga. Ma võin võidelda kui emalõvi, kui mu head sõpra keegi ohustab või puudutab. Samamoodi näen ma rolli nagu inimest enda kõrval, kelle eest mul on vaja väljas olla, tema lugu nähtavaks teha, tema valu või rõõm kuuldavaks teha.” Et sõbrad on Ailele olulised, näeb paari päevaga tema kõrval käies. Pole hetkekski kahtlust, et see emalõvi magaks. Pole ka kahtlust, et ta kohtleb oma sõpru heldelt ja õitsva loomulikkusega. Ning omapärane – just sellise Elektra loob ta ka Frankfurdis, mitte mingi ajudeta fuuria, vaid tõeliselt elava inimese, kelle sõber oleks huvitav olla.

Aile Asszonyi - Elektra, Susan Bullock - Klytämnestra. FOTO MONIKA RITTERSHAUS / FRANKFURDI OOPER

Teater on soololaulust juba selletõttu nii erinev, et see on ennekõike füüsiline tegevus. Rohkem füüsiline, kui lihtsalt kogu oma kehaga laulmine. Elektra roll on ennekõike füüsiline – seal, kus teised suured naistegelased, nagu näiteks Isolde, võivad rahumeeli lamades kõik oma kolm vaatust maha laulda, on Elektrat või Salomed raske ette kujutada sellises stoilises passiivsuses. Elektra tänasesse tavapärasusse kuulub, et peategelane varustatakse laval igasuguste aparaatidega: küll on tal kaamelikotisarnaseid voolikutega joogiseadmeid, küll pannakse dekoratsioonide sisse veepudeleid. “Tegelikult tahaksin ma Elektra ajal hoopis puljongit juua,” ütleb Aile, “see oleks häälele kõige kasulikum. Aga ma ei saa ju lihtsalt endale nii palju puljongit sisse kallata üheõhtuse Elektra pärast.” Jutustan talle, kuidas Käbi Laretei mulle rääkis, kui Birgit Nilsson tuli talle lennuväljal vastu, järel kolm rasket kohvrit. “Need on puljongit täis,” öelnud Nilsson Käbile. “Pärast etendust on mul meeletu himu just puljongi järele, aga siis seda kusagilt ei saa.” “Ah, Birks siis samamoodi?” imestab Aile, selles samas majas, kus Nilsson oma viimase Elektra laulis. “Aga üks vahe on mul temaga küll: pärast etendust suudan ma selle kõrvale panna ja ei tegele Elektraga enam pärast hiljem hotellitoas.” Küsin, kas teda kummitavad samasugused pikad unetud ööd pärast etendusi, mis on teatrilavadel esinejate tüüpilisi hädasid. “Seda just mitte, aga ega ma ka siiski üheks teiseks inimeseks ei muutu. Mul on lihtne panna see inimene kõrvale, kuid ma ei muutu temaks.” Claus Guthil oli Frankfurdis Elektrat tehes veel üks omapärane meetod: tema proovid lõppesid tihti cliffhanger’itega. Just siis, kui hakkas tekkima uus huvitav nägemus, midagi väga põnevat, kus ka Aile õppis oma Elektra/Anna O. kohta uut, teatas lavastaja, et oh, siia lisandub nüüd veel midagi väga tähtsat ja keskset. Ja siis lisas: aga sellest järgmises proovis. Aile: “Ja mina mõtlen päev läbi, mis see küll võiks olla, mida ma ometi kuulen?” Aga kas just läbi selle ei muutu Guthi-Asszonyi Elektra nii mitmekihiliseks, mõtlen pärast omaette, selge on ju, et Aile on kogu oma vaba aja Elektrat enda sees edasi kasvatanud ja seda ikka ja jälle uueks loonud, kuni lõpuks tuli sellest just selline, nagu tuli. “Bonni Elektra oli väga eriline kogemus,” lisab Aile ruttu juurde. Bonnis lavastatud “Elektra”, samuti Ailega peaosas, oli just see, mis tõstis ta Saksamaal valguskiirusel suurele lavale. Õnnestunud lavastusele järgnesid tähelepanuväärselt head arvustused ajakirjanduses. See tõstiski tähelepanu Ailele mitu klassi kõrgemale. “See oli tehtud teistmoodi, sõnateatri moodi.” “See polnud üldse nagu Frankfurdis. Bonn oli hästi täpne, loomulik ja mis peamine – klišeevaba.” Ütlen, et Frankfurdi Elektra on ju samuti täiesti klišeevaba. “Jaa, sul on õigus,” vastab Aile. “Claus ütleski, et ta tahab tingimata teha lavastuse, mis üllatab vaatajat ja mitte ei kinnita tema kivistunud eelarvamusi, missugune üks Elektra peaks olema.” See neil kindlasti ka õnnestus.

"Elektra" Bonnis. FOTO THILO BEU

Bonn, Saarbrücken, Erfurt – nendes teatrites on Aile hankinud Saksamaal väga vajaliku baasi, et tõusta ühel hetkel sinna üleregionaalsesse teadvusesse, maailmalavadele. Ühtegi neist kogemustest ei tohi alahinnata, ehkki mõistan Aile jutust, et päris lihtne polnud neist ükski. Eestis kiputakse tihti alahindama mitte metropolides asuvate teatrite tähtsust, näiteks unustatakse, et Elina Garanča alustas Meiningenist või et Kirill Petrenko alustas samuti sealt, enne kui Müncheni ja Berliini koomilise ooperi kaudu Berliini filharmoonikute ette astus. See on just neis teistes teatrites tehtud töö, mis küpseks teeb ja lõpuks suurlaval välja lööb. On tõeline õnn, et Aile mõistab seda – igast tema sõnast ja lausest õhkub head professionaalset tunnetust ja karjääri mõistmist. Udulinnades ja võltsmõistetes tema edasi minna ei taha.

Meie päris esimene kohtumine on orkestriproovide nädalal. Tal on juuksed puhevil, hea meeleolu ja tema ergas hääl vallutab trepikoja juba enne, kui ta on sinna sisse astunud. Tal on kärtspunaseks värvitud huuled. Ma võtan seda kui loomulikku asja, et niimoodi ta ringi käibki. “Mis sa arvad, et ma olengi niisugune?” küsib ta minult. “Täna on hoopis huulepulga proovipäev koos sinuga. Ma nimelt ostsin kaubamajast huulepulga, mis pidi niisugune mahatulematu krohv olema, et terve Elektra võib higistada ja ära laulda, ilma et värv lõua peale impressionistlikult laiali valguks.” “No siis teeme huulepulga proovi täna ära,” vastan mina. Ailele pakub see palju lõbu. “See oli Aida õppimise aeg” – just see Estonia Aida, mille lavakujunduse liivahunnikust inimesed nii häiritud olid – kui tundsin järsku, et ma ei saa, ma tean, mida ma tahan lauljana teha, aga ei oska. Ja siis mõtlesime koos Toomasega, kes pürgis juba tollal laulueriala kõrval coach’iks. See oli just Toomase talent mind kuulata ja minu hääle omapära tunnetada, aga see oli küllaltki suure riskiga seotud. Me olime juba pikemat aega head sõbrad, aga mis saab, kui mu hääl ei käitu nii nagu me mõlemad soovime, või meie koostöö lihtsalt ei tule välja? Aga ma tundsin, et ma vajan abi. Esiteks on Aida väga suur roll, teiseks olin omadega lihtsalt kriisis. Tulemus oli see, et ma mõistsin, mida kõike ma veel ei oska, võibolla läks paanika algul isegi suuremaks, aga tasapisi hakkas minema paremaks. Tasapisi hakkas ka elu võtma selgema suuna, ma tundsin, et ma oskan ja ma suudan.” See Aile iseseisvus on näha läbi terve prooviprotsessi – kui enne oli juttu teatavast kergusest, millega ta tööd teeb, siis teine väga tugev element selle kõrval on kahtlemata iseseisvus. Hoolimata oma hästi leitud sõpradest, ei klammerdu ta oma lavakaaslaste külge, ei klammerdu ka lavastaja või isegi dirigendi külge. Koostöö on heatahtlik, mitte ahistavalt nõudlik. Küllalt on nähtud lauljaid, kes pool-paanilises seisundis on laval ainult tänu dirigentide ja teatri meeskonna suurele ühispingutusele ning mõlemad osapooled on teineteisesse kinni põimunud nagu mingid taimed.

Elektra lõpukummardus. FOTO ERAKOGUST

Aga siis on Frankfurdi esietendus möödas ja mis oluline, suure menuga. Juba samal õhtul on ooperimaja kõigi saabunud külalistega ärevust täis. Pinge on suur, sest kõik tahavad teada, kas Frankfurdi ooperimaja debütant keset suurt tähelepanu, eestlanna Aile Asszonyi, on olnud seda prominentset käiku väärt. Aga juba saalis on kuulda, et Aile menu on suur. Aplaus talle on erakordselt tugev, inimeste poolehoid on selge. Lõppude lõpuks ei ole Aile tulnud siia lavale debüteerima ju donna Anna või Mimina, ta käes on üks kõige “ohtlikumaid” rolle, kui nii võib öelda, Salome osa kõrval. Kaks väga olulist kiitust ilmuvad tasapisi: esimene Frankfurter Allgemeine Zeitungis, teine Opernweltis. Nende väljaannete mõju on suur. Lisaks saab Aile veel väga olulise teleklipi SAT3 kultuurikanalil, mis on oma suure vaatajaskonna tõttu võibolla et kõige nähtavam saavutus. “Nüüd algab mul raske aeg,” ütleb Aile selle peale kainelt. “Nüüd pean ma õhtu õhtu järel välja lunastama neid veksleid, mis on välja jagatud.” Esimese asjana aga – nagu ühel töötaval emal ikka – jääb tal poeg haigeks ja esietenduse järgne öö möödub kõhugripi saanud poisiga vannitoas. Alles mitu päeva hiljem pääseb magamata ema rongiga koju Amsterdami, et sealt paar päeva hiljem juba tulla tagasi Frankfurti, teisele etendusele. Ka see on täis olulisi külalisi, kõiki neid, kes esietendusele ühel või teisel põhjusel ei pääsenud.

Kuulen teise kõrvaga teatrist, et saalid müüakse ruttu välja ning Ailel on alanud periood, mida ei täida enam proovide värviline maailm, vaid reaetenduste rutiin, mis samas ehitab elu kogu aeg edasi. Hiilin ühele hilisemale etendusele, saan kogemata pileti. Eesriie tõuseb, Aile istub Elektrana laval. Ning hoolimata Aile Elektra/Anna O. süngest, professionaalsest ilmest, on see päris inimene, keda mina temas näen, tütarlaps “La Traviata” etendusel, dirigendipuldis Eri Klas, ootamatult taibates, et see on tema elu.

413 views

Comments


bottom of page