Tartu III kammermuusikafestival

Septembrikuu teisel nädalal rõõmustas Tartu kammermuusikafestival siinseid muusikahuvilisi juba kolmandat korda. Nädala peale jaotatud viis kontserdikava olid eriilmelised ja pakkusid meeldivaid elamusi valdavalt nooruslike ansamblikoosluste esituses.


Festivali avakontserdil Elleri kooli Tubina saalis astusid üles sopran Maari Ernits, bariton Atlan Karp ja pianist Piia Paemurru. Kuna esitusele tulnud programm koosnes eranditult Wagneri ooperiaariatest, võib kerkida küsimus, kuivõrd selline kava ülepea kammermuusika mõiste alla mahub. Kuid ilmselt polegi see eriti oluline, sest teosed kõlasid, hääled kandsid uhkesti välja ja orkester klaverimängija isikus tegi samuti, mis suutis. Muidugi ei mõju niivõrd emotsionaalse ja kõrgepingelise muusika puhul sugugi hästi, kui laulja oma tähelepanu liigselt noodipuldile pühendab, mida seekord paraku liiga sageli juhtus. Õnneks on nii heade lauljate puhul väljapääs olemas – õpitagu oma leivanumbrid ometi pähe ja vahest juba ülejärgmisel kontserdil esinetakse 20 inimese asemel vähemalt 200-pealise publiku ees!


Kaks päeva hiljem võis kuulda Elleri kooli õpetajate, trompetist Mihkel Kallipi ja saksofonist Rene Lauri koostatud kava, mis kõlasid muusikakooli õpilaste brassansambli ja saksofonikvarteti esituses. Mõlemad noored õppejõud kuuluvad ilma igasuguse kahtluseta eesti parimate mängijate hulka oma pillil ja rõõmustavalt hästi mängisid ka nende õpilased.


Järgmine kontsert tõi lavale kokku särava pianisti, külalise Jaan Otsa ja Vanemuise puhkpillikvinteti, mille liikmed sel kontserdil olid flötist Kersti Perandi, oboist Anna Šulitšenko, klarnetist Heimo Hodanjonok, fagotimängija Johanna Tuvi ja metsasarvemängija Kreete Perandi. Beethoveni ja Poulenci muusikast koosnev soliidne kava kanti ette hea energia ja süvenemisega, pianist ja kvintett olid omavahel hästi kontaktis ja koosseisuspetsiifilisi probleeme intonatsiooni või koos alustamisega liiga palju ei olnud. Saalis istudes oli veidi kahju ainult pooleldi avatud klaverist, mis kõrge pulga peal oleks kindlasti lisanud klaverikõlale hädavajalikku volüümi.


Festivali eelviimasel päeval üles astunud meisterlik löökpilliduo Heigo Rosin ja Tanel-Eiko Novikov oli kokku pannud kava, milles kõlasid kaks ulatuslikku tsüklit. Bachi kolmehäälsete inventsioonide seade kahele marimbale võlus löökpilliduo esituses oma kõlalise rikkuse, selgepiirilise polüfoonia ja nõtkusega. Teine kavas olnud teos, mille helilooja Nathan Daughtrey oli kirjutanud kahele marimbale ja kahele vibrafonile, kandis pealkirja “Laulud inimhingest”. Ligi tunnipikkune oopus püüdis viieteistkümne osa vältel kaardistada paljusid inimhinge aspekte ja tegi seda valdavalt veenvalt. Arvan, et interpreetidele oli teos tervikuna siiski huvitavam kui kuulajatele, pakkudes ilmsesti rohkelt rõõmu pillimängust, kuid jäädes veidi ühekülgseks kõla ja karakterite variatiivsuse poolest.

Lõuna-Eesti kammerorkester ja dirigent Juan Jose Restrepo. FOTO RASMUS KULL

Festivali lõppkontserdil esinenud Lõuna-Eesti kammerorkestrit pidin paraku salvestuselt kuulama, kuid mulje on siingi väga rõõmustav! Sellist koosseisu on minu arvates Tartusse väga vaja, sest siin on küllaldaselt erinevas vanuses ja heas mõttes näljaseid mängijaid, kelle muusikaline väljund ei tohi kindlasti piirduda ainult igapäevase leivateenimisega siinses teatriorkestris. Nõnda väärib kõigi orkestriliikmete kõrval kindlasti tänu ja tunnustust kollektiivi eestvedaja ja dirigent Juan Jose Restrepo Duarte, kes lisaks Britteni ja Brahmsi teostele tõi ettekandele ka oma “Vahemere süidi”. Leian küll, et selles noores orkestris on palju loomingulist potentsiaali, mille rakendamisel saaksid abiks olla nii linna kui riigi kultuuriinstitutsioonid. Pealegi, mis oleks Euroopa kultuuripealinn väärt ilma toimiva kammerorkestri ja kammermuusikafestivalita? Euroopalikus mõttes – mitte just palju.

116 views