top of page

Tõsine töö kannab vilja


Eesti Rahvusmeeskoor. FOTO JAAN KRIVEL

See oli suur vaheldus koorile, suur vaheldus dirigendile ja eriti suur vaheldus publikule. Lausa nii suur, et ühe a cappella koorikontserdi kohta oli kuulajaid hämmastavalt palju. Seda rahvamassi vaadates kostus kuulajate seast ka kommentaar, et ega see raske ja kaasaegne koorimuusika eriti publikut ei kõnetagi. See on kindlasti natuke julm ja liialdatud väide, aga natuke on selles tõetera. Õnneks ei kao tõsine klassika RAMi repertuaarist kuhugi, kuid kui vaja, lauldakse ka “Kuldrannakest”, XIX sajandi seltskonnalaule või siis, nagu sel korral, tellitakse Siim Aimlalt, Riivo Jõgilt ja Kuldar Schütsilt igaühelt neli-viis seadet ja antakse pikk, kahe poolega kontsert, mis koosneb Rein Rannapi legendaarsetest Ruja lauludest.


Vaheldus koorile

Kui üks võimekas koor saab vahelduseks laulda popmuusikaseadeid, võib arvata, et nad teevad seda vabalt, mõnuga ja mängeldes repertuaarist üle käies. Ka dirigent Mikk Üleoja ütles kavalehe kaudu publikule, et kontsert on “iseendale rõõmuks, autorile üllatuseks ja ilmarahvale naeruks”. Rõõmu, vabadust ja mõnu seal kindlasti oli, aga kahjuks või õnneks teadsid seadete autorid täpselt, kellele nad kirjutavad. Nad teadsid, et RAM on väga hea ansambliga koor, mistõttu oli mitmes laulus mõnusaid tihedaid akordiplokke. Nad teadsid, et RAM on ühtlase tasemega koor, mistõttu said kõik häälerühmad vaheldumisi laulda soolosid. Aga ennekõike teadsid nad, et RAM on nii hea koor, et neile võib kirjutada ükskõik kui raske partii, nemad saavad ikka hakkama. Nii lasidki seadete autorid oma fantaasia lendu. Näiteks Schütsi seatud “Suudlus läbi jäätunud klaasi” sisaldas ootamatuid harmooniaid ning raskesti ära lauldavaid käike, kuid kuulajale oli tohutult ilus. Aimla seatud “Tule minuga sööklasse” ja Schütsi “Sa oled mul teine” olid aga nii kiired ja tehnilised, et uskumatu, kuidas oli võimalik need üldse kõlama saada. Nii ei saanud mängeldes repertuaarist üle olemisest juttu olla, aga oma korraliku töisusega saavutati suurepärane tulemus.


Vaheldus dirigendile

Need kõige lõbusamad ja publiku muigama ajanud teosed olid pigem kontserdi lõpu poole. Seega jõudis enne juba tekkida küsimus, mida Üleoja mõtles, kui väitis, et kontsert on “ilmarahvale naeruks”. Üks asi oli siiski naeruks läbi terve kontserdi – see oli Üleoja dirigeerimine. Tema emotsionaalsus, eriti miimikas, ning ka ootamatud žestid on paljudele teada. Seekord võttis tema juhatamine aga lausa koreograafilised mõõtmed. Nii naeris publik, kui Riivo Jõgi seatud laulus “Inimene õpib” pani dirigent käed rusikasse alati, kui oli sõna “lollina”, sest ega paremini saagi anda märku, et seda sõna tuleb rõhutada. Või piisas, et dirigent pani käed puusa ja tõstis nina natuke kõrgemale ning koor lauliski uhkelt nagu mulgi mees.


Vaheldus seadete autoritele

Nagu öeldud, telliti selle kontserdi jaoks seaded kolmelt arranžeerijalt. Neist Riivo Jõgi tegutseb ennekõike orkestridirigendina ning Siim Aimla tunneb end kõige rohkem kodus big bändiga. Seega võinuks arvata, et RAMi laulja ja kogenud koorijuht Kuldar Schüts on koorile seades eelisseisus. Tegelikult oli võimatu ühte teisele eelistada, eriti kui iga autor oli seadnud võrdlemisi seinast seina iseloomuga lugusid, ning ükski neist oma kolleegile alla küll ei jäänud. Siim Aimla oli oma töödesse kandnud ehk kõige rohkem huumorimeelt, kuigi näiteks loos “Tule minuga sööklasse” oli tegemist juba pigem Rannapi ja Ott Arderi huumoriga. Eriti leidlik oli aga Aimla rongiimitatsioon laulus “Vana vaksal”. See polnud mingi lastepärane “tšuhh-tšuhh”, vaid f-tähe baasil ja väga tõetruu. “Rong” liikus siis häälerühmast häälerühma ja tekitas väga mõjusa akustilise illusiooni liikuvast rongist. Siim Aimla seaded olid arusaadavalt ka kõige rohkem džässist mõjutatud, rütmikad ja instrumentaalsed, kuid koorile siiski hästi lauldavad. Riivo Jõgi oli suhteliselt tasakaalukas, jättis, nii palju kui võimalik, algsest Ruja variandist alles. Andekad oli nii kehapilli rakendamine laulus “Tango” kui ka saatehäälte vaimukad kommentaarid surma teemal laulus “Inimene õpib”. “Eesti muld ja eesti süda” kaotas küll rohkete kaunistustega oma pühalikkust (aga nii tuntud laulu seadmine ongi riskantne), kuid “Nii vaikseks kõik on jäänud” oli see-eest kohe eriti ilus. Kuldar Schüts tundis ilmselgelt kõige rohkem oma tööandja piire, sest tema seaded olid kohe erakordselt rasked. Tema harmooniad olid ootamatud ja põnevad, kuid igale tavalisemale koorile oleksid need olnud keerulised. Schütsi seadetest meeldejäävaim on mitmetahuline “Must lind”, milles segunesid jõulisus, arhailisus, põnev harmoonia ja rütmikus ning kus siin-seal oli midagi martsaarelikku.


Vaheldus publikule

Publikule oli see ennekõike lihtsalt üks äraütlemata mõnus kuulamine. Et koor tuli lavale saali vahekäigu kaudu, lauldes samal ajal “Teretust” šamaanitrummi saatel (ka Mikk Üleoja laulis), siis juba sellega sai koor kuulajate tähelepanu enda kätte. Kava oli õnnestunud ka selle poolest, et tasakaal kõige tuntumate ja vähemtuntud laulude vahel oli paigas: kõige legendaarsemaid lugusid oli palju, aga ruumi oli jäetud ka neile, mida mina näiteks polnud kunagi kuulnud (“Tule minuga sööklasse”, “Kes kellega käib” ja “Head ööd”). Kindlasti läks alates teatud põlvkonnast süda nostalgiast soojaks, kuid kõik said ka muige näole. Kontserdi salvestas ka Klassikaraadio, nii et mina soovitan selle nende kodulehelt kindlasti üles otsida.

Comments


bottom of page