_page-0001.jpg)
Ilmunud on uus portreeraamat muusikust. Seekord tõlkena vene keelest ja võrreldes originaaliga täiendustega nii pildimaterjali kui ka mälestuste osas. Raamatu “Igor Bezrodnõi. Kunst, mõtted, isiksus” esitrükk ilmus Moskvas tänu Mari Tampere-Bezrodny jõupingutustele juba aastal 2010 Igor Bezrodnõi 80. sünniaastapäevaks, vääristamaks tema varalahkunud abikaasa elutööd. Suur abi raamatu komplekteerimisel tuli tollal Kristel Pappelilt, kes selekteeris tohutust materjalihulgast enim esiletoomist vääriva. Sügav tänu ka Eesti keelpilliõpetajate ühingule, kes on juba 1990. aastast võtnud missiooni pillimänguõpetuse edendamise kõrval jäädvustada meie keelpillimänguga seonduvat ka kirjasõnas – kanda edasi kultuuripärandit alates oma ajakirjast ja nootidest ning on nüüdseks jõudnud esimese mahuka raamatu üllitamiseni. Miks ikkagi on see esimene raamat just Igor Bezrodnõist?
Igor Bezrodnõi (1930–1997) oli üks oma põlvkonna säravamaid, huvitavamaid, intelligentsemaid viiuldajaid, dirigente ja pedagooge. Ta valdas suurepäraselt oma pilli, tundis esitatava muusika vastu sügavat pieteeditunnet ja oli ülimalt musikaalne. Pillimängijana kuulus ta vaieldamatult maailma tippu, ehkki tema karjäär viiuldajana lühenes kahetsusväärselt erinevate asjaolude kokkusattumise tõttu. Ent isegi ajal, kui Bezrodnõi esines regulaarselt maailma uhkeimatel lavadel, andis ta endast maksimumi ka meie Estonia kontserdisaalis. Igor Bezrodnõi ja Vsevolod Petrušanski esituses siin 11. märtsil 1967 kõlanud Raveli sonaat viiulile ja klaverile ning Beethoveni “Kreutzeri sonaat” on mulle siiani unustamatu muusikaelamus.
Igor Bezrodnõi (nüüd kasutatakse ka nimevormi Bezrodny) oli üks neid inimesi, kes, olles ise juurtega sügavalt Vene kultuuris, jõudis viiuldaja ja dirigendina oma elu teises pooles rikastada oluliselt nii Eesti kui ka Soome muusikaelu, õpetades viimastel kümnenditel noori viiuldajaid mõlemal pool Soome lahte. Eesti muusikaakadeemiaga oli ta professor-konsultandina tihedamalt seotud aastatel 1984–1997, mil tema käest sai tunde enamik tolle aja ärksamaid tudengeid ja ka mõned muusikakeskkooli õpilased. Bezrodnõi tööd hinnati juba ta eluajal EMA audoktori tiitliga.
Lugesin venekeelset versiooni kohe pärast raamatu ilmumist ja see puudutas mind küllalt lähedalt, kuna olin Igor Bezrodnõi ja tema pillimänguga tuttav juba kaua aega. Olin käinud kuulamas ta tunde nii Moskvas kui Tallinnas ning kogenud tema fluidumit pillimängija ja pedagoogina (ka minul oli kord õnn talle mängida ja õpetust saada). Nüüd, esmalugemisest üle kümne aasta hiljem, kui raamat ilmus eesti keeles, pidin paratamatult mõtisklema, miks oli see tõlkeraamat vajalik ning millised on tema aegumatud põhiväärtused.
Vaadeldes raamatu struktuuri, näeme, et see on enamvähem klassikaline portreeraamat. Kõigepealt on esindatud portreteeritava mõttepärand – sadakond lehekülge Bezrodnõi enda tekste intervjuude, artiklite, metoodiliste tööde, ettekannete teeside jms näol –, millele järgnevad tema reisikirjad. Siis järelkajad, nn loomingulise portree poognatõmbed ehk siis ta kaasaegsete kolleegide, sõprade ja õpilaste kirjeldavad artiklid, iseloomustamaks kunstnikku. Ning muidugi arvustused tema kui viiuldaja ja dirigendi kohta. Raamatu lõpust leiame nimistu Bezrodnõi artiklitest, mida on kolmkümmend kaheksa.
Sisuliselt kõige väärtuslikum ja kaalukam on minu silmis vaieldamatult raamatu esimene pool, kuhu on kogutud Igor Bezrodnõi eri aegadel ilmunud mõtted. Siin avaneb kunstniku-interpreedi tõeline loominguline kreedo. Pole vist ainsatki rida, mida ma ei soovitaks muusikul (või muusikaarmastajal) lugeda ja autori sõnumi üle arutleda.
Eestikeelse raamatu sissejuhatuse on kirjutanud Kristel Pappel, kes teeb artiklis “Mõtteid Igor Bezrodnõist” lühiülevaate viiuldaja elust, keskendudes tema tänuväärsele panusele eesti muusikakultuuri, mille mõju ulatub tema õpilaste ja õpilaste õpilaste kaudu tänasesse.
Bezrodnõi enda tekstid juhatab sisse Vladimir Igoševi koostatud artikkel “Igor Bezrodnõi endast”, mis toetub 1996. aasta vestlusele Bezrodnõiga ja on avaldatud 2001. aastal ajakirjas Muzõkalnaja Akademija nr 4, seega kahjuks alles pärast viiuldaja surma. Lihtsas ja kergelt humoorikas võtmes käib Bezrodnõi läbi oma elukäigu, peatudes pikemalt oma dirigenditöö kujunemisel ja selle ametiga päris alguses seondunud kurioossetel juhtumistel.
Põhjalikumalt viiulimängule ja sellele, kuidas ta ise töötab muusikateosega, on pühendatud järgmine, juba ulatuslikum “Vestlus Igor Bezrodnõiga” (küsitlenud L. Grigorjev ja J. Platek). Seda, esmakordselt ajakirjas Muzõkalnaja Žizn (1975, nr 6) ilmunud artiklit lugedes tekib tunne, nagu kuuleksin Bezrodnõid ennast rääkimas. Eks ole siin mõjutuseks korduvalt nähtud ja nüüdseks ka YouTube’is kättesaadav film “Kunstniku loominguline portree” (“Portrait of an Artist”), mis ei lase vaatajal unustada Bezrodnõid, ta häält ja väljendust. Imetlen siiralt vestluseks suurepäraselt koostatud küsimusi, millele vastamine avab Bezrodnõi loomingulise köögi seni kirjasõnas nimetamata poole. Mulle teeb selle artikli eriti väärtuslikuks siin otse ja ilustamata avatud muusiku-interpreedi kontserdiks valmistumise külg. Selline lähenemisviis ning pillimängija enda kirjeldus oma “köögist” on kirjanduses ainulaadne ja üliväärtuslik. Ma ei suuda meenutada, et oleksin kusagil midagi analoogilist kohanud.
Seepärast ei saa ma lahti kiusatusest teha lühikokkuvõte mõnest vastusest, mis mind eriti võlub. Näiteks kirjutab Bezrodnõi, kuidas talle on ette heidetud, et ta rikastab oma repertuaari aeglaselt, öeldes, et teisiti ta ei suuda ja põhjus ei ole sugugi väheses aktiivsuses. Viiuldaja kirjeldab, kuidas tulevase esituse kujunemisprotsess mingite osakeste, elementide kaupa vähehaaval koguneb ja talletub, nii et õnnestunud juhul tekib hiljem omalaadne “segu”, mis on võimeline õigel hetkel “süttima”. Bezrodnõi sõnul kulgeb ettevalmistus tal mitte üksnes pikkamööda, vaid sageli ka ennustamatult, interpreedi tahtest sõltumatult, sest mingi uue detaili lisandumine võib pöörata kogu protsessi pea peale.
Nii kujuneb kontserdiks valmistumise töös “interpretatsiooniline võrgustik“, mis võimaldab küllalt kiiresti teosega lavale astuda, kuid võib esinemisel kattuda muusikalise materjali täiesti ootamatu, varasemast erineva ava(ne)misega, lõhkumata esialgset struktuuri. Sellise võrgustiku teket peab Bezrodnõi õigustatuks, sest see aitab näha teost sügavuti, tunnetada selle dramaturgiat, märkida ära sellesse “kehastumise” orientiirid. Kuigi lavaline esinemine toob sisse omad korrektuurid, aitab sellise võrgustiku tunnetamine säästa interpreeti liigsetest kaotustest närveerimise või muude esinemist mõjutavate faktorite näol.
Vägagi lugemist väärt on Bezrodnõi mõtted kaasaegsest interpretatsioonistiilist või ka muusikakriitika kohta jpm.
Nagu juba meenutatud, oli alates lapsepõlvest Bezrodnõi suureks armastuseks dirigeerimine. Kui nimetasin eelpool talle iseloomulikku pieteeditunnet, siis see avaldub siingi: austusest dirigeerimise vastu ei hakanud ta sellega tegelema kohe viiulimängu kõrvalt, vaid alustas selle ameti õppimist juba teeneka interpreedina, võttes tunde mitmelt õppejõult. Äratab huvi, et ka kogenud solistina ei alustanud ta dirigeerimist suurtest sümfooniatest või nende osadest, vaid instrumentaalkontsertide saatepartiidest, minnes vähehaaval üle sümfoonilistele suurvormidele. Tema arutlusi dirigendiameti üle, mida käsitletakse päris mitmes peatükis läbi kogu raamatu, peaks lugema küll iga sellest unistav noor instrumentalist.
Kui eelneva artikli sisuks olid vastused ette antud küsimustele, siis 1996. aastal kirjutatud artiklisse “Tõeline kunst ei talu spekulatsioone” (avaldatud esmakordselt ajakirjas Muzõkalnaja Žizn 2001, nr 4) on koondatud mitmeid väiksemaid arutlusi. Ma isegi ei tahaks nimetada neid artikliteks, vaid pigem mõtisklusteks kunstnikku ennast huvitavate ja oluliseks peetavate teemade üle.
Esimene neist on “Minu õpetaja Abram Jampolski”, kus kirjeldus legendaarse pedagoogi töömeetoditest kasvab sujuvalt üle arutlusteks “vene kooli” üle. Oma kriitika saavad ka konkursid kui kohad, kus tuleb mängida vastavalt väljakujunenud maitsele.
Alapeatükk “Gastrollid” kirjeldab põgusalt esinemisi nn lääne maailmas, esimese nõukogude viiuldajana Lõuna-Ameerikas, sh 1940–1950-ndatel Kuubal, mis olid kolme järjestikuse konkursivõidu tulem. Lühidalt nimetab Bezrodnõi kõige nimekamad kontserdisaalid, kus ta esines, ja kohtumisi Henryk Szeryngiga. Erilise soojusega meenutab ta just loominguliselt väga huvitavat perioodi, mil mängis trios koos Dmitri Baškirovi ja Mihhail Homitseriga. Artikli lõpuosa keskendub tööle Turu filharmooniaorkestri peadirigendina, mil nelja aasta jooksul valmis tema käe all ligi 60 eriilmelist kava.
Napilt lehekülje katab kirjutis “Kriitika”. Hoopis ulatuslikum ja südamlikum alapeatükk on “Unustamatud kohtumised”, kus pearõhk on kohtumistel Jean Sibeliusega tema kodus ja mängimisega talle, ning Charlie Chapliniga, samuti viimase kodus ja talle mängides. Virtuoossusest, oskusest harjutada ja sellest, mis on muusikasse peidetud, kõneleb arutlus “Noore muusiku kasvatamisest”, ning lõpetavas “Kaasaegse muusika ja muusikaelu probleemid” toob Bezrodnõi välja teda valusalt puudutavad murekohad.
Väga põnev on lugeda transkribeeritud audiosalvestist aastast 1991, mis on kõnesolevasse raamatusse jõudnud artiklina “Vestlus Moskva konservatooriumi täiendõppe eriala kuulajatega”. Siiski pole see loeng, vaid arutlus Mozarti muusika võimalike interpretatsioonide üle. Bezrodnõi ei paku retsepti, kuidas mängida Mozartit, vaid esitab oma kontseptsiooni, kuidas läheneda Mozarti muusikale seda õilistades.
Järgnev suurem lõik raamatus on skitsid, teesid, metoodiliste tööde visandid 1970. aastatest, millest saame hoomata Bezrodnõi ja pedagoogilis-metoodilise teemaderingi mitmekülgsust.
Kontserdireiside kirjeldused aastatest 1954–1965 näitavad autori ladusat kirjeldamisoskust ja lisavad lugejale teadmisi Bezrodnõi kontserdielu argipäevadest, eelnedes ühtlasi laheda vahepalana tema viimasele artiklile selles raamatus. “Mõtteid kaasaja esituskunstist” ilmus esmakordselt kogumikus “Muzõkalnoje ispolnitelstvo i sovremennost”, mis sisaldab Moskva riikliku konservatooriumi teadustöid. Kaasaegsuse teemat oli Bezrodnõi selles raamatus eespoolgi käsitlenud, kuid nüüd on see kompaktselt esitatud ja selgelt formuleeritud. Tahan toonitada, et erinevaid artikleid läbib korduv mõte, et viiul on aristokraatne instrument.
Bezrodnõi enda tekstidele järgneb eelnenust mitu korda mahukam osa “Loomingulise portree poognatõmbed” ning “Meenutused”, mis sisuliselt koosneb tema kaasaegsete mälestustest. Kahjuks on enamik neid nimesid tänapäeva noorele lugejale tundmatud – kas või napp kirjutajat tutvustav joonealune lisanuks sellele osale kaalu. Kuna enamik neid tekste on kirjutatud pärast Bezrodnõi surma, on mõistetav nende ülivõrdeliste ja ülistavate järelkajade toonus, kus enamasti rõhutatakse korduvaid väärtusi. Keskendudes just nendele väärtustele, toon kokkuvõtvalt ära neist mõne. Bezrodnõi ei armastanud väljendust “ilus toon” – tema soov oli sisukas ja väljendusrikas viiuli toon. Pedagoogina nõudis ta loogikat ja loomulikust kõiges: helitöö vormi ülesehitamises, mänguliigutustes, fraseerimises ja passaažitehnikas. Eraldi käsitles ta teemat, kui aetakse taga muusika autentset esitust, otsimata seejuures muusika sügava tunnetamise teed. Töös tudengitega oli tal alati eesmärk leida ja avada õpilase individuaalsus. Bezrodnõi klassi kauaaegse pianist-kontsertmeistri mälestuse järgi rõhutas professor sageli, et muusika ei ole ainult heli, vaid ka värv, varjundid, skulptuur ja seetõttu täitis tunde sageli mõni loeng kunstist, skulptoritest, heliloojatest ... Mälestustes tõuseb korduvalt esile ka muusika mõtestamise teema alates rännakus muinasjutumaailma kuni abstraktsete tunnetusteni välja.
Väljavõtted kontserdiarvustustest on valitud nii, et need peegeldaksid Bezrodnõi interpreeditöö eri tahke viiuldajana, ansamblistina trios koos Mihhail Homitseri ja Dmitri Baškiroviga ning ka dirigendina. Eri maade kriitikud on esile tõstnud Bezrodnõi mängu väljendusrikkust ja iga fraasi mõtestamist koos täiuslikult perfektse esitusega.
Kui ühendame mõttes Bezrodnõi enda sõnastatud mõtted ning meenutustest kooruva muusiku-pedagoogi kreedo, siis olemegi leidnud vastuse küsimusele, miks on hea, et see raamat ilmus eesti keeles.