_page-0001.jpg)
Kontserdikorraldajad on muusikaelu (ja kogu elu) paaril viimasel mureaastal pidanud alatasa vingerdama-vangerdama, et oma plaane ellu viia. Ka “Jazzkaar” on tegelnud kontsertide ära jätmisega või neile uue kuupäeva otsimisega. Mullu lükati festival kevadest sügisesse, tänavu hilissuvesse. Kuid jazzipidu toimus, üle ootuste ladusalt ja ühtlaselt kõrgel tasemel.
Keeruline aeg tõmbas veidi koomale “Jazzkaare” välisesinejate ringi ja pakkus rohkem võimalusi Eesti muusikutele. Kui võiks arvata, et see oli kaotus, siis vastupidi – kodumaiste etteastete kvaliteeti silmas pidades oli tegemist hoopis võiduga, nii muusikute kui ka meie muusikaelu jaoks. Eesti jazziga on kõik kõige paremas korras, vähemasti kui rääkida selle sisust, kunstilisest kõnekusest ja võimest publikut kaasata. Kindlasti võiks jazzi päralt olla rohkem ruume, raha ning kultuuriministeeriumi ja omavalitsuste tuge, aga see on eraldi teema.
Alustan kontserdist, mille mõju mulle oli suurem kui ühelgi teisel. Festivali viimasel päeval esines New Wind Jazz Orchestra sakslase Wolf Kerscheki juhatusel. Muusika oli loonud ja arranžeerinud Kristjan Randalu, kes istus kontserdil ka klaveri taga. Nii keeruka koega ja intensiivse loomuga muusikat pole ükski Eesti bigbänd arvatavasti varem esitanud. Keerukusega kaasnes partituuri erakordne rikkus, mis puudutas nii rütmikat kui ka meetrikat, kõlasid ja kõlavahekordi, vormidramaturgiat ja värskeid muusikalisi ideid ning nende üllatusterohket väljendust. Orkester sai raske ülesandega suurepäraselt hakkama, pillirühmad kõlasid hästi kokku ja igast rühmast kerkis esile säravaid soliste. Kohe pärast kontserti siirduti salvestama ja loodan, et orkester jõuab ka Eestist kaugemale – see kava väärib kindlasti nimekate jazzifestivalide pealava.
Eesti (noori) jazzmuusikuid kuulates jääb kõrva, et väga paljud eelistavad tekstuure, mida organiseerib aktiivne ja komplitseeritud rütmipilt ning mäng taktimõõtude ja polürütmikaga. Palju tähelepanu pühendatakse omaloomingu läbikomponeerimisele ja teoste arengukaare kujundamisele. Üsna vähe kohtab standardjazzis tavalist ülesehitust: teema, soolod, teema. Sellise uue lähenemise üks näited on paeluva kontserdi andnud Raimond Mägi trio, “mineku” mõttes väga tänapäevajazzi nägu: pusklev, takerduv, siis taas paisu tagant vallanduv. Kontrabassistist ansamblijuhi omalooming on huvitava struktuuri ja arendusega. Trio koosmängus (Kirke Karja akustilistel ja elektrilistel klahvpillidel ning Karl-Juhan Laanesaar trummidel) süttis kaasakiskuv särin ja sünergia.
Uue ansambli ja kavaga esines bassist Janno Trumpi Clarity Ensemble, kus olid kokku pandud jazztrio (Joel Remmel klaveril ja Ramuel Tafenau trummidel) ja klassikaline keelpillikvartett. Uus looming otsis helides ja meeleoludes põhjamaiseid (loodus)värve ja oli valdavalt eleegiline-meloodiline, ehkki ansamblijuhile omaselt tükkis tihti esile ka tema armastus gruuvi vastu (ja üks lugu oli ka puhaseht samba-jazz). Taas oli tegemist hoolikalt läbimõeldud ja inspireerivate kompositsioonidega. Ansambel võitis ka palju sellest, et kauni kangana lehvivaid keelpille olid kutsutud mängima parimatest parimad: Linda-Anette Verte ja Mari-Katrina Suss viiulitel, Ann Mäekivi vioolal ja Andreas Lend tšellol.
Eesti jazzielu kirevust kinnitas ka Mingo Rajandi kvintett, kavas Rajandi tekstikeskne omalooming (lauljaks Liisi Koikson), mille diapasoon küündis kammerlikust kaemusest kuuma “kütteni”. Joel Remmeli trio koos külalistega esitles heakõlalist albumit “Kevad” ja lauljatar Susanna Aleksandra koos Soome muusikutega oma plaati “The Siren”, mis võtab mõõtu eelkõige ameerikalikust straight ahead-jazzist. Uusi albumeid tutvustasid ka Eesti jazzi veteranid. Saksofonist Raivo Tafenau salvestas plaadi “The Same Differences” koos Tallinna Kammerorkestriga. Hea tuju ja energiaga, läbinisti meloodiarohkes kavas astusid külalissolistidena üles ka lugude arranžeerijad Raul Sööt, Meelis Vind ja Siim Aimla, dirigeeris Rasmus Puur. Tõnu Naissoo Electric Groupi värskel plaadil keskendub maestro elektriklaverile ja süntesaatoritele. Kontserdil istus ta oma pillide taga justkui kosmoselaevas, pakkudes muusikat, mis vaatas tagasi fusion’i, jazz-rocki ja isegi pop-jazzi pärandi suunas. Kahjuks jäi kuulamata Tanel Rubeni kvinteti (Kadri Voorand, Kristjan Randalu, Taavo Remmel, Raivo Tafenau) kuulu järgi mõjuv etteaste, samuti showcase-kontsert, kus astusid üles impro-vokaalansambel ImproVoc ja Nikita Korzouni trio.
“Jazzkaar” pakkus ainuüksi Tallinnas tänavu 30 kontserti. Kõike kuulata ei jaksa, sest nii mattuvad eelmised muljed paratamatult järgmiste alla. Jätsin külastamata hilisõhtused etteasted, kus esinesid kollektiivid, kelle muusika niiväga jazz polegi (või pole seda üldse): Argo Vals Band, Modulshtein, Ellip, deLULU, Dagö ja souli-tantsupidu pealkirjaga “The Motown Sound”.
London-Tallinn Cosmic Bridge on kvartett, mis pidi ühendama kaht muusikut Inglismaalt ja kaht Eestist. Kuna bassist tulla ei saanud, esindas Londonit vaid harfimängija Alina Bzhezhinska ning Eestit Jaak Sooäär, Raul Vaigla ja Karl-Juhan Laanesaar. Neliku eripära ja ohhoo-element oli kahtlemata improviseeriv jazz-harf, mida kuuleb üliharva (meelde tuleb veel 2014. aastal “Jazzkaarel” käinud kolumbialane Edmar Castañeda). Suur osa kaasakiskuvast kavast oli pühendatud legendaarse harfimängija Alice Coltrane’i muusikale. Piirideülest koostööd (nii geograafilises kui ka muusikalises mõttes) tegid kõlavärvidega mängivaid vabaimprovisatsioone pakkunud Mart Soo (kitarr ja elektroonika) ning sakslane Florian Walter, kelle puhkpill hechtyphon üllatas nii kõlade kui ka (eriti) välimusega – pillis on puntras koos mitu vaskpuhkpilli toru ja lehtrit, trombooni kuliss ja puupuhkpilli lesthuulik.
Välismaalt tulnud külalised lisasid “Jazzkaare” vikerkaarele oma värvid. Prantsuse-Süüria flötist ja laulja Naïssam Jalal ning teda saatnud kontrabassist ja pianist paelusid seisundiliku muusika ja kauni kantileeniga; kitarristi Scott DuBois’ ja bassklarnetisti-saksofonisti Gebhard Ullmanni duo paistis silma isikupärase lähenemisega oma pillidele. Festivali nimekaimateks külalisteks saab pidada teist duot, kus otsisid kultuuride kokkupuutekohti Martinique’i saarelt pärit juurtega löökpillimängija Mino Cinélu ja norra trompetist Nils Petter Molvær. Cinélu on aastakümnete jooksul mänginud jazzi ja ka muu muusika tähtedega (Miles Davis, Pat Metheny, Weather Report), Molvær aga oma kireva loomingu ja jäljendamatu pillikäsitlusega uuesti defineerinud nii jazzi kui ka jazztrompeti rolli ja võimalusi. Kontsert tõi mõlema muusiku isikupära ja muusikalised võimed hästi esile, ehkki Mino Cinélu kaks numbrit kitarristi-lauljana pigem murendasid tervikkava mõju.
Norrast tuli festivalile ka laulja Torun Eriksen koos oma maa tippmuusikutega. Erikseni omalooming on jazziliku koega intiimne, emotsionaalne, maheilus pop-folk, tunnetuse ja stiiliosiste vahekorra poolest veidi sarnane sellele, mida tegi Joni Mitchell ammu aega tagasi ja Norah Jones alles hiljuti. Suure staarina välja hüütud Lucy Woodward esitas muusikat, mis ringles bluusi, souli ja rocki kolmnurgas. Tema saatebänd oli väga võimekas, aga lauljatari enda puhul häiris intonatsiooniline ujumine-ulpimine, mida tuli kontserdi edenedes aina juurde. Pianist Nik Bärtschi minimalismi poole kalduvat soolokava “Entendre” kuulasin Klassikaraadiost (valik “Jazzkaare” kontserte on seal järelkuulatavad praegugi). Kuulamata jäid soulilauljad Jesse Markin Soomest ja Sahra Gure Inglismaalt.
Välisesinejate seas oli ka ansambel Tin Men and the Telephone Hollandist, mille lähenemine muusikale, selle loomisele ja esitamisele on üsna meie aja vaimus. Trio free-jazzilik, energiline etteaste oli interaktiivne, kaasates kuulajaid, kes said nutiseadmete abil kontserdi kulgu mõjutada ning ansamblile reaalajas teemasid ja impulsse sööta. Lava tagaseinal oli ekraan, kuhu ilmusid ühiskonnakriitilised kaadrid, millele reaktsioone otsiti, ning saalist tulnud teemad ja kuulajate poolt genereeritud helikatked. Kui nutiajastu mängulust kõrvale jätta, ei jäänud märkamata ansambli tõsine pool – muusikasse kanaliseeritud mureteemad nagu kliimakatastroof, sõjakolded ja räpane poliitika. Selline on üks XXI sajandi jazzi suundadest. “Jazzkaar” kajastab neid ja näitab teed ka ise, põimides igal aastal oma programmis kokku traditsiooni ja innovatsiooni, kerge ja keerulise, intiimse ja suurejoonelise, kauge ja koduse.