Suur Eesti ooperihääl Mati Palm

Milline on sõnade vägi, milles sisalduks see miski, kirjeldades muusika olemuses peituvat, interpreteerija isiksuse kordumatust, inimhääle lummavat olemust? Seda väge pole olemas. On vaid püüd kirjeldada kuulaja kuulmisse jäädvustunud emotsioone.

Laulja Mati Palm lahkus siinpoolsusest vaid mõni aasta tagasi. Kuid tema jala- ja häälejälg ei ole mitte ainult 40 aastast koduteater Estonias, vaid ooperirollides 17 riigis 67 laval! Mis jääb nii rohkest ja rikkalikust elutööst järglastele? Jääb helijälg, mis annab tänasele kuulajale vaid osakese muusiku interpretatsioonist, lavalisest olekust. Ja kindlasti hääle käsitluse professionaalsusest! See on ka kõik, kahjuks. Sest kindlasti on elusa inimese kohalolek siin ja praegu just see, mida ei ole võimalik taastada sel määral, et saavutada täielikku arusaamist, kes oli kõige selle valdaja.

Minul on olnud õnne istuda Estonia saalis sageli ja kuulda-näha Mati Palmi kordumatut energeetikat ja saali täitvat häält, seda eriti tema pärusmaal Verdi ooperites ja sellistes osades nagu Attila, Philip II, “Ernani” de Silva või “Reekviemi” bassipartii, aga ka Rossini ooperi “Türklane Itaalias” Selimi uskumatult kerge liikuvusega rollis, kus partneriks võrratu Margarita Voites, ning Wagneri “Lendav hollandlase” kindlalt ja konkurentsitult tänasesse päeva kuuluva nimikangelasena.

Äsja ilmunud ja 14. veebruaril esitletud CD-le on tänu Juhan Trallale (kes on olnud Mati Palmi õpilane) koondatud Palmi rohketest jäädvustustest väga märgiline valik. Tõsi, siia on võetud küll üksnes ooperi- ja suurvorminumbreid, kuna omaette väärtus oleks teha uutele kuulajatele edaspidi kättesaadavaks ka kammer- ja ülejäänud suurvormide ettekanded.

Kõnesolevat plaati kuulates lummab esmalt laulja hääle kasutuse äärmiselt kõrge professionaalsus. Need väärtused on bukletis väga täpselt lahti kirjutanud Estonia pikaaegne lavastaja Arne Mikk.

Kuid sellele lisaks köitsid minu tähelepanu kaks üliolulist asjaolu – laulja koostöö erinevate dirigentidega ja keeltekasutus. Olen veendunud, et tämbraalsed ja dünaamilised peensused laulja partii kujundamisel hakkavad kuulmismeeli köitma vaid dirigendi ja laulja ülitundlikus koosluses, ühises mõtestatuses.

Peeter Lilje oli dirigent, kes veenis mind alati oma muusikalise mõtlemise ja taotlustega. Need omadused on ilmselgelt kuulda ka selle CD Verdi-jäädvustustes aastast 1982: “Attila”, “Sitsiilia verepulma” Procida, “Don Carlose” Philipp II ja “Reekviemi” bassiaaria. Mati Palm, kes tänu oma Itaalia õpingutele ja suurtele lavakogemustele oli omandanud Verdi muusika esitamiseks nii vajaliku oma instrumendi-hääle valdamise, on andnud koostöös dirigendiga parima, mida soovida. See on kvaliteet, mis peaks olema etaloniks ka tänastele interpreetidele.

Teine ja võibolla ka laulmise seisukohalt esmane faktor on erinevate keelte kõla täiuslikkuse otsimine. Mati Palmil oli õnn õppida suurte kogemustega kontsertlaulja Jenny Siimoni käe all (1962–1968), kes kindlasti andis tõhusaid juhiseid saksa muusika ja keele valdkonnas (hiljem, 1983 ka stažeerimine Berliini koomilises ooperis), Moskvas prof Hugo Dietzi juhendamisel (1972–1973) vene muusika ja keele finesside omandamine ning muidugi Verdi interpreteerimiseks korvamatu koolitus Milano La Scala laulukoolis Renata Carosio ja Renato Pastorino juhendamisel (1974–1976).

Kuid kindel on see, et kõik saab oma väärtuse vaid interpreedi enese tööga! Seda tähtsustamata ei juhtu mitte midagi! Sest igal keelel on oma muusika ja see tuleb omandada, kuna heliloojad lõid oma teosed üldjuhul ikka keelest ja sinna kätketud mõtetest lähtudes.

Soovitus tänastele õppuritele: kuulake ja pange tähele!