Steineri ülemlaul Maeterlinckile

Timo Steineri “Ülemlaul vaimsele vaprusele” (esiettekanne): kammerkoor Collegium Musicale ja Marius Peterson (jutlustaja) Endrik Üksvärava dirigeerimisel 3. oktoobril EMTA kontserdi- ja teatrimajas.

Kammerkoor Collegium Musicale tähistas oma 10. aastapäeva mitmes mõttes ambitsioonikalt – eesti algupärase suurvormi esiettekandega ja ka selle esituse vokaalse tippviimistlusega. Jutt on Timo Steineri verivärskest kooriteosest “Ülemlaul vaimsele vaprusele”, mille teksti valis dramaturg Andri Luup Belgia sümbolistliku kirjaniku Maurice Maeterlincki (1862–1949, Nobeli kirjandusauhind 1911) elufilosoofilisest raamatust “Tarkus ja saatus”.

Kes Maeterlincki kõnealust teost lugenud on, mäletab kindlasti, et tegemist on mahuka esseekogumikuga, kus läbivaks juhtmotiiviks küsimus: kuivõrd on inimlik tarkus suuteline kujundama oma inimlikku saatust meid ümbritsevas juhustekeerises ja maailmakõiksuses? Või mis tähendus on nii kannatusel kui armastusel meie saatuse keerdkäikudele?

Mõistagi pole Maeterlinck filosoof selle sõna akadeemilises tähenduses. Tema “Tarkus ja saatus” on pigem interdistsiplinaarne kirjutis, mis paikneb kusagil poeetilise kujundlikkuse, eetilise elufilosoofilise ja mingil määral ka vaimse eneseabi-kirjandusega piirneval varjulisel alal. See tõdemus aitab ehk mõista, et olemusliku väljatoomine enam kui sajaleheküljelisest “Tarkusest ja saatusest” ja selle muusikaliseks tekstiks vormimine polnud ei heliloojale ega dramaturgile kuigivõrd lihtne ülesanne. See valik nõuab mingit konkreetsemat lähtepunkti.

Timo Steiner on oma lähtepunkti kontserdi kavabukletis igatahes sel kombel lahti seletanud, et tema jaoks on Maeterlincki poeetiline tekst rohkem muusika kui sõnad. Steiner lisab samas: “Sõnade kõlaline lumm on muusikast kogetuga üllatavalt sarnane. See tundmus on ilmselt tingitud ka eriliselt poeetilisest eestikeelsest tõlkest.”

Nüüd Steineri enam kui tunnipikkuse kooriteose “Ülemlaul vaimsele vaprusele” kompositsioonilisest ülesehitusest lähemalt. Kuna selle ettekandel on jutlustajal (Marius Peterson) väga oluline sõnaline roll, siis on tegemist pigem deklamatooriumi kui kantaadiga. Mäletatavasti on ka Timo Steineri kunagine õpetaja Jaan Rääts kirjutanud deklamatooriumi (“Karl Marx” Enn Vetemaa tekstile, esiettekandel 1964 oli tekstilugejaks Voldemar Panso).

Steineri “Ülemlaulu …” tuleb n-ö suures plaanis vaadelda eeskätt kui lavastuslikku tervikut. Sest kui jutlustaja rollis Marius Peterson hakkas lugema üsna pikki lõike Maeterlincki raamatust, siis muusika vaikis. Enamjaolt. Valgusrežiil oli esiettekandel samuti värvikas osa, eriti teose lõpupoole, kus tänu kontravalgusele projitseerusid lavalolevatest koorilauljatest efektsed, monokroomsed siluetid.

Ning lisaks muusikale ja sõnale laskus mingil hetkel ülevalt lava tagaseinaks videoekraan. Siis sai näha pikemat videolõiku teatriteadlase ja Maeterlincki-tõlkija Maria Einmanni sõnavõtust, kus ta rääkis Maeterlincki kujundikeelest (nt märgilised “varjud” ja “hämarus”) ning selle tagamaadest. Teost mittepuudutava kõrvalepõikena – kas lahtirulluv videoekraan peab XXI sajandil keset kontserti tingimata tegema eelmise sajandi traktori Belarus häält, jäägu korraldusmeeskonna südametunnistusele. Kuid nüüd tagasi kuuldud muusika juurde.

Kavabukleti järgi on Steiner jaotanud muusikalise terviku 17 numbriks, kuid kuulajal pole tingimata vaja nende järjestust jälgida – Maeterlincki tekst ja mõte on hästi arusaadavad nii koorilauljate kui jutlustaja esituses. Steineri helikeel on põhiliselt tonaalne, kohati küll mõningate modaalsete laiendustega.

Muusikaline tekstuur aga on helitöös valdavalt imitatsiooniline-polüfooniline, samas kui rõhutatult süllaabilised episoodid on rütmierksalt homofoonilised. Muusikalised motiivid, mida Steiner teemadena kasutab, on enamjaolt lakooniliselt kolme-neljanoodilised fraasid. Millega saab koori häälerühmade vahel ka värvikat hoketilaadset “muusikalist pingpongi” läbi viia.

Mis puutub vormikujundusse, siis muusikalistel kordustel tundub siin olevat võtmetähendus. Võib aduda ka mõningaid kokkupuutepunkte minimalismiga. Ehkki Steiner teeb korduste puhul tihti helistikulisi nihkeid, paigutades lühikese kõlakompleksi pool tooni üles või alla.

Kuivõrd Steineri põhiosas elujaatava toonusega muusika on kunstilises mõttes korrelatsioonis Maeterlincki varjuderohke mõttemaailmaga, on vist iga kuulaja enda otsustada. Siinkirjutajale tundus muusikaline alltekst Maeterlincki proosateksti nii mõnigi kord värvikalt täiendavat.

Millest me aga eriti rääkida ei saa, see on “Ülemlaulu…” muusikaline tervik. Helilooja pole seda ilmselt taotlenudki, kuna muusikavoolu katkestusi mitmeid kordi küll jutlustaja sõnalise osa, üks kord videoloengu näol, on selleks liiga palju. Ent muusikalist tervikut asendab siin läbimõeldud etenduslik tervik ehk performance.

Rääkimata jäi veel Collegium Musicale viimistletud esitusest Endrik Üksvärava dirigeerimisel. Tunnustama peab siin nii koori täpset artikulatsiooni kui selget diktsiooni, samuti oskuslikult doseeritud dünaamikat ja koori kõlalist tasakaalu.

Lõpetuseks peab märkima, et Timo Steiner on osanud Maurice Maeterlincki poeetilis-filosoofilist mõtet oma muusika kaudu kuulajatele hästi edasi anda. Olgu siis helitöö märksõnadeks kas “õnn”, “saatus” või “tarkus”. Nii et kokkuvõttes ülemlaul Maeterlinckile endale!