Armastades iga nooti

Steven Isserlis ERSO ees. FOTO KIUR KAASIK

Tänavune hooaeg on olnud Eesti muusika- ning iseäranis keelpillisõbrale eriliselt helde. Stardi andis juba sügisene “Keelpillifookuse” festival, Marcel Johannes Kits soleeris oktoobris Londoni filharmooniaorkestri ees. Märtsis esinesid aga lausa nädalase vahega maailma tipptšellistid Steven Isserlis ja Daniel Müller-Schott, aprilli alguses viiuldaja Maria Włoszczowska ning tulekul on veel tšellist Pieter Wispelwey kontsert. 

14. märtsi ERSO kontserdil “Kevadine hommik” esines meie rahvusorkestri ees Schumanni tšellokontserdiga legendaarne briti tšellist, CBE (Commander of British Empire) Steven Isserlis. Kontserdile eelnenud päeval viis ta EMTAs läbi ka meistriklassi. Isserlis on Eestit külastanud varemgi: 2014. aastal soleeris ta Pärnu muusikafestivalil Eesti Festivaliorkestri ees.

Isserlist peetakse üheks oma aja juhtivaks muusikuks. Lisaks hiilgavale soolotšellisti karjäärile on ta aktiivne kammermuusik, õpetaja, muusikast kõneleja ning kirjutanud ka muusikateemalisi raamatuid, millest kaks on mõeldud lastele. Isserlise tähelend algas 1988. aastal John Taveneri teosega “The Protecting Veil” ning sealtpeale on teda kuuldud solistina maailma juhtivate orkestrite ees, nagu Berliini ja Viini filharmoonikud, Leipzigi Gewandhaus-orkester jpt. Isserlis on teinud koostööd mitmete ajastu pillidel mängivate orkestritega, andnud välja teoste redaktsioone ja kasutab laval erinevaid pille olenevalt esitatavast repertuaarist. Schumanni tšellokontserdi esitas ta Stradivari soolkeeltega tšellol “Marquis de Corberon”, mida laenab talle Londoni kuninglik muusikaakadeemia.

Isserlise mängu on raske isegi iseloomustada: kui miski on täiuslik, milline see siis on? Silma torkab tema kirglik mänguhimu, armastus iga viimase kui noodi vastu. Ta ei forsseeri kunagi, tema lähenemine on lüüriline, ilunautijalik. Schumanni kontserdi viimane osa, mida sageli esitatakse heroilis-marsilikuna, kujunes Isserlise esituses intiimseks pihtimuseks, justkui kajastades inimolendi hapralt ekslevat teekonda. See tšellokontsert on vormi poolest ebaharilik: ballaadilikult voolav ja samal ajal tehniliselt ülikeeruline, kuigi viimast asjaolu kuulates ju eriti ei märka. Isserlis laseb end juhtida just ballaadilikkusest, teos kulgeb nagu vana jõgi, iga käänaku taga ootamas uued ja ometi justkui etteaimatavad üllatused.

Orkestriga on ta ühises ansamblis ja teeb koostööd, kuulates ei tekigi tunnet, et ta soleerib orkestri ees. Hoolimata suhteliselt vaiksest dünaamilisest nivoost ei olnud Isserlist kuulates kordagi tunne, et midagi läheks kaduma. Orkester tuli solistiga tundlikult kaasa, teosest kujunes tõeliselt nauditav tervik ja publik juubeldas. Solist tänas eraldi käepigistusega tšellorühma kontsertmeistrit Theodor Sinki, kelle osalus kontserdi II osa duo-episoodides oli tõesti nauditav.

Lisapalana kõlas Gruusia helilooja Sulkhan Tsintsadze “Chonguri”. Chonguri, mis kõlalt meenutab mõnevõrra bandžot, on Gruusia ja Aserbaidžaani päritolu näppepill. Isserlis suutis tšellol pizzicato’s tundlikult edasi anda selle rahvapilli ürgset hõngu.

Meistriklassis keskendus Isserlis noorte mängijate avatusele, julgustades neid ja toetades muusika kulgu sageli oma pillil harmooniat kaasa mängides. Õpilased kirjeldasid hiljem, kui inspireerivalt Steven Isserlis neile oma mängu ja olekuga mõjus.

Kontsert tervikuna pakkus veel üllatusi kahe esiettekande näol: Helena Tulve “Signs and Signals” ja Lili Boulanger’ teos “Kevadhommikust”, mis kõlas ERSO esituses esmakordselt.

Helena Tulvet tunneb kuulaja kontrastiderohke ja küllaltki raskepärase ning tiheda helikoega teoste poolest. Ka “Signs and Signals” on tihkelt täis märguandeid, vastandusi, üleskutseid, mis panevad orkestri muusikuile tõsise kohustuse olla maksimaalselt ergas ja reageerimisvalmis. ERSO sai selle väljakutsega suurepäraselt hakkama. Tulve teos on väga tundlik ja mitmekesine, sellist informatsioonitulva on ühekorraga keeruline hõlmatagi. Autor kutsub inimesi üles märkama ja järgima märke, mis meie ümber on, selle asemel et keskenduda näivusele. Tunnistades ka ise, et teos kannab endas tumedust ja ärevust, ärgitab ta siiski ootama kevadet ja otsima õnnelikkust.

Üllatuse pakkus Boulanger’ helitöö. Helge ja värvikana see võlus ja liigutas, eriti arvestades autori traagilist saatust (Lili Boulanger’l oli äärmiselt nõrk tervis ja ta suri kõigest 25-aastaselt; muusikamaailm oleks kahtlemata palju võitnud, kui ta elu oleks kauem kestnud).

Kontserdi lõpetas Schumanni sümfoonia nr 1 B-duur “Kevadsümfoonia”. Piduliku ja rõõmsa alatooniga teos leidis ERSO ettekandes suurepärase väljenduse. 

Mõjuv on ERSO põhimõte alustada iga oma kontserti Ukraina hümniga. Nii ei saa me eemalduda (nüüd on kombeks öelda: “väsida”) kisendavast ebaõiglusest ja kannatustest, mida see rahvas kogeb, vaid oleme kutsutud sellele vähemalt mingil moel kaasa elama.

*

Vaid nädal hiljem esinenud saksa tšellist Daniel Müller-Schott on õppinud teiste seas ka Isserlise käe all. Tema äärmiselt tundlik poognakäsi on küllap sealtki mõjutusi saanud. Tema õpetajate nimestik on muljetavaldav: Walther Nothas, Heinrich Schiff, Mstislav Rostropovitš.

Eesti kuulajale on tšellist varasemast tuttav: 2017. aastal esitas ta Estonia kontserdisaalis SWR Raadio sümfooniaorkestriga Elgari tšellokontserdi ning 2022. aastal “Keelpillifookuse” festivalil Bachi sooloteoseid.

Üks selle interpreedi suuri oskusi on ilma forsseerimata saal helisema panna nii piano’s kui forte’s. Kontserdi alguses kõlanud Beethoveni “7 variatsiooni Mozarti teemale” Es-duur esindasid piano-mängu meistriklassi. Koostöös Kanada pianisti Alice Burlaga helisesid hõrgu koega variatsioonid läbipaistvalt ja õrnalt. Alice Burla on väga peen kontsertmeister, astudes esile seal, kus vaja, ning tõstes esile solisti just seal, kus vaja. 

Sama kehtis ka Schuberti “Arpeggione”-sonaadis. Kuna sonaat on kirjutatud sootuks teistsugusele instrumendile, kuuekeelsele arpeggione’le ehk kitarr-tšellole, pakub see tšellol esitajale tehnilises mõttes päris suuri ülesandeid. Müller-Schott on küll virtuoos, kuid see ei määra tema esitusstiili: esiplaanil on ikka muusika ilu, kõlasügavus ning -värvid.

Kava tippteosteks kujunesid siiski kontserdi II pooles kõlanud Debussy sonaat

d-moll ja Francki sonaat A-duur.

Debussy sonaat on lühike, kuid tujukas teos, mis annab mõlemale partnerile võrdselt tegevust. Kummalisel kombel on helilooja ise väitnud, et pianist peaks siin tšellisti saatma, “mitte tšelloga võitlema”. Ometigi on kahekõne ja imitatsioon teoses nii tähtsal kohal, et lausa võimatu oleks siin kujutleda klaverit lihtsalt n-ö solisti saatmas. Humoorikad krutskid, mis leiduvad tšellopartiis, tulevad ette ka pianisti partiis. Debussy olevat sonaadi loomisel lähtunud vaid “iseenda lõbust” ja nali ning mängulisus sõna parimas mõttes on ka teose ettekandjale parimad abimehed.

Kava lõpetanud Francki sonaati tuntakse eeskätt viiulisonaadina, autor ise on teost kirjeldanud viiuli- või tšellosonaadina. On koguni arvatud, et ta algselt kirjutaski valmis sonaadi tšellovariandi, viiuliversioon sündis aga hiljem kuulsa viiuldaja Ysaÿe tellimuse peale ja sai ühtlasi talle pulmakingiks. See helitöö nõuab mängijailt suurt energiat, vastupidavust ning füüsilist ja emotsionaalset jõudu. Mängijate nooruslik jõud ja samal ajal selgesti tuntav küpsus kandsid esitust energeetiliselt kõrglaetuna. Publik reageeris ettekandele vaimustusega ja ovatsioonid ei tahtnud lõppeda. 

Lõpetuseks tahaksin öelda tänusõnad Eesti Kontserdi ja ERSO suurepärastele produtsentidele ja loomulikult sponsoritele, kelleta me neid imesid ei kogeks. Jõudu neile!