16. aprillil tähistasime eesti klaveriehituse grand old man’i Ernst Hiisi 150. sünniaastapäeva.
Hiisi nimega seostub tavaliselt Eestile palju tuntust toonud kontsert-tiibklaver “Estonia”, mille mudeli kallal töötas Hiis kogu sõjajärgse aja, 1950. aastani välja, ning mis on 71 aastat olnud rahvusvahelisel areenil tunnustatud kaubaartikkel.
Ütle üks hea klaveri nimi
Lääne kultuuriruumis kannavad klaverid reeglina meistri nime. Sellest lähtudes peaks Ernst Hiisi klaver saama nime “E. Hiis”, kuid nõukogude ajal hoiduti isiksusi esile tõstmast ja klaverile pandi nimeks “Estonia”. Klaverile Eesti rahvusvahelise nime andmine oli nõukogude oludes omamoodi fenomen. Loogiline nimi oleks ju olnud “Eesti”. Otsustajatele võis sellise nimetuse puhul viirastuda sõnapaar Eesti Vabariik, ent “Estonia” poole võis kallutada ka selle universaalsus: vene- ja ingliskeelne kõlaline kokkulangevus, aga miks mitte ka selle toimimine teatri nimena. Et valitu ei tunduks liiga rahvusvaheline ja nõukoguliku puuteta, lisati tähekombinatsioon ENSV (Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik). Sama täienduse said ka 1952. aastast tootmisse läinud pianiinod ja kabinet-tiibklaverid. “Estonia. ENSV” nime all toodeti klavereid kuni Stalini surmani. Hiis võis “Estonia” nimega rahul olla, seda enam, et klaveri kõlalaual ja klaveripassil oli märge “E. Hiisi konstruktsioon”.
Nõukogude ideoloogia polnud toodetele ja avastustele nime andmise reeglites järjekindel. Nii on mitme lennukikonstruktori nimi põlistatud lennukite nimedes – reisilennukid TU ja IL tähistavad vastavalt Tupolevi ja Iljušinit, hävitaja MIG nime taga on konstruktorid Mikojan ja Gurevitš ning ka Kalašnikovi automaat kannab relvakonstruktor Mihhail Kalašnikovi nime. Tundub, et eelistati raske- ja sõjatehnika loojate nimede jäädvustamist.
Paljud olulised tooted ja majandusobjektid kandsid Nõukogude Liidus “suurte juhtide” Stalini ja Lenini nime. Meiegi klaver oleks vabalt võidud nimetada “Stalin” või vabrik ise olla Stalini-nimeline. Viimasele “oleksile” leiaks isegi põhjenduse, sest Hiis valmistas 1948. aastal väärispuidust spooniga pruuni pianiino “Eesti rahva kingitusena suurele juhile” Jossif Stalini tema 70 aasta juubeliks ja pole võimatu, et tänu sellele faktile tuli Moskvast korraldus asutada klaverivabrik just Eestis.
Kuid enne Tallinna Klaverivabriku avamist oli Hiis valmistanud riikliku eritellimusena veel kaks kontsertklaverit, ühe Raadiokomiteele (1949) ja teise Estonia teatrile (1950). Need, eesti esimesed kontsertklaverid valmistas Hiis oma töökojas praktiliselt üksi! Vaid puurimisel, liimimisel ja värvimisel aitas abikaasa. Ja oh imet, mõlema klaveri nimeks sai “E. IHSE”! See oli Hiisi Eesti Vabariigi aegne nimi, mille all ta oli pille valmistanud 1903. aastast Peterburis ning 1926. aastast Tartus ja Tallinnas. Toonaste klaverite malmraamil on kiri: “Klaverivabrik IHSE. Made in Estonia. Great Price. Grand-Prix. 16 goldene Medaillen” – loetelu firma “Ihse” eestiaegsetest saavutustest ja märge klaveritootmise õigusjärglusest. Uskumatu! Mõlemad klaverid täitsid pikki aastaid auga oma rolli ja on tänini alles – Raadiokomitee pill asub teatri- ja muusikamuuseumis, Estonia teatri oma on olnud kasutuses Vilsandi saare looduskeskuses.
Kolm algust
Eesti rahvusliku klaverimuuseumi (KLAMU) rajamise käigus tehtud avastused kinnitavad, et Hiis on oma 70 aktiivse tegevusaastaga loonud seitse eri nimetusega klaverimudelit, kokku 15 erinevat modifikatsiooni. Ainuüksi need 15 kannaksid välja väärika väiksemat mõõtu klaverimuuseumi. Aga selline KLAMU filiaal ongi olemas a-st 2013 Tartumaal Luunjas. Luunjas seetõttu, et nimelt seal ta Riias diplomeeritud vesi- ja tuuleveskite meistri Andres Ihse perekonda 1872. aastal sündis. Esimesi klaverialaseid kogemusi sai Ernst Tartus tunnustatud klaverimeistri Robert Rathke klaveritööstuses. Kui 1891. aastal Rathke vabrik tulekahjus hävis ja meister kolis Peterburi, kus avas peatselt uue tööstuse, järgnes Hiis 1893. aastal oma õpetajale, et jätkata tööd Rathke sealses klaverivabrikus.
Esimese isikliku klaveritootmise kogemuse sai Hiis Peterburis aastail 1903–1915. Tema toodetud pianiinod ja tiibklaverid kandsid meistri nime variante “E. A. Ihse”, “Ihse”, “E. Ihse” või “Ernst Ihse”. Laulukuulsuse Fjodor Šaljapini eritellimusel valmistas Hiis Peterburi Maria teatrile ka mitu klavessiinikõlaga pianiinot. Maailmasõja eel müüs Hiis oma tööstuse Venemaa vanimale klaverivabrikule “Diederichs Frere” (asutatud 1810), mille peameistriks ta siis kutsuti. Aastail 1915–1918 töötas Hiis seal välja mitu uut klaverimudelit. Bolševike võimuletulek lõpetas Hiisi eduka karjääri Peterburis ja oli õnn, et ta pääses eluga kodumaale. Maha jäi 6-toaline korter ja panka 15 000 kuldrubla.
Teise nullist alatud klaveritootmise pani Hiis püsti 1922. aastal Tartus a/s “Astron” näol. Ta konstrueeris mitu pianiino ja kabinet-tiibklaveri “Astron” mudelit. 1923. aasta mais korraldatud “Astroni” ja “Bechsteini” klaverite nn võistluskontserdil leidis žürii (H. Eller, J. Aavik, E. Visnapuu, P. P. Lüdig), et “Astroni” kõla on isegi parem kui “Bechsteinil”, eriti basside osas. See üritus oli julge reklaamivõte ja tõi palju tellimusi. Kuigi firmal läks hästi, unistas Hiis isiklikust tööstusest. Üleminekuajal, 1924–1926 tegutses ta koos klaverimeister Eugen Sprenkiga, tulemuseks väiksem kogus pianiinosid “Ihse – Sprenk”.
1926. aastal õnnestus Hiisil asutada Tartus oma tööstus ja turule tulid “Ihse” klaverid meistri tolleaegse nimega. 1929 kolis ta tootmise Tallinnasse, kus 1944. aastani arenes välja rahvusvaheliselt arvestatav klaveritootmine. Kokku valmis 6 pianiinode ja 3 kabinetklaveri mudelit. Klavereid telliti ka Lätti, Leetu, Soome, Palestiinasse, Egiptusesse.
Põnevust pakub Hiisi pianiino “J. Becker”. On ju teada, et sellenimelisi pille valmistati 1841–1914 Peterburis. Hiis hakkas “J. Beckeri” pianiinosid valmistama Tallinnas 1931 ja jätkas periooditi aastani 1943. paralleelselt “E. Ihse” nimeliste pillidega. Hiisi “Beckeritel“ on malmraami ülaosas kiri “J. Becker Pianofabrik Tallinn” ja/või haamermehhanismi taga malmraami sissepressitult “IHSE”. Miks Hiis selle nime all pianiinosid tootis, on pikk ja keeruline lugu. Üks võimalik põhjus oli, et Peterburi “Beckeri” firmaga tihedalt seotud Hiis – ta oli pärast Veebruarirevolutsiooni 8 kuud koguni selle vabriku juhataja – võis tahta nime kasutades anda maailmale märku, et on “Beckeri” kaubamärgi järjepidevuse hoidja.
Kolmandast nullist alustatud klaveritootmisest Tallinna Klaverivabrikus kujunes Ernst Hiisi kontsertklaveri “Estonia” näol tema tegevuse kroonijuveel ja ühtlasi monument eesti klaveriehitusele. On imetlusväärne, et Hiis suutis luua kohe alguses kontsertklaveri mudeli, mis kannatas konkurentsi rahvusvahelisel tasemel. Hoolimata sellest, et alates klaveri konstruktsioonist ja lõpetades erialaste töövahenditega tuli asjaosalistel teha kohapeal kõik ise, sest klaveritöökojad olid sõjas hävinud või nõukogude võimu poolt hävitatud. Hiis olla muigega rääkinud, et “Estonia” puhul algas klaveritootmine tagurpidi. Kui tavaliselt alustatakse pianiinost, jätkatakse kabinetklaveriga ja siis tuleb kontsertklaver, siis Tallinnas käis kõik vastupidi: algul kontsertklaver, siis kabinet ja lõpuks pianiino.
Esimest kontsertklaverit esitleti 6. aprillil 1951. Riiklikku vastuvõtukomisjoni kuulusid helilooja-pianist Artur Lemba, pianistid Anna Klasi ja Bruno Lukk ning muusikateadlane Harri Kõrvits. Klaver sai hea hinnangu ja siit algas tema võidukas teekond. Tellimusi tuli üle terve Nõukogude Liidu. Osalemine rahvusvahelistel messidel tõi tellimusi välismaaltki. Oli õnn, et Hiis nägi ära oma loomingu algava võidukäigu – 1958. aastal pälvis “Estonia” esimese rahvusvahelise tunnustuse, hõbemedali Brüsseli maailmanäituselt.
Kooda
Kahjuks peatati 1965. aastal pianiinode valmistamine ja Tallinnast sai NSV Liidu kontsertklaverite tootmise juhtiv keskus. Pianiinode tootmise kohustus pandi hoopis Riia linnale. Ja sealse uue pianiinomudeli väljatöötajaks kutsuti – Ernst Hiis! Kuigi uue pianiino nimeks sai “Riga”, võime seda pilli kindlalt pidada eesti klaveriks. “Riga” oli Ernst Hiisi seitsmes klaverimudel ja jäi tema särava loomingu luigelauluks. Ernst Hiis suri 92-aastasena 29. oktoobril 1964.
Hiisi puhul on omapärane seegi, et tema klaveriehituse kõik kolm uut algust sattusid erineva riigikorra ajale: Tsaari-Venemaa, Eesti Vabariik, Nõukogude Liit. Ent “Estonia” klaverist on saanud terves maailmas Eestit tähistav sümbol ja meie väikese riigi suur uhkus.