Segakoor HUIK!. “Lembit Veevo”


Jälle üks tilluke killuke eesti muusika “valgete laikude” lehel kaetud. Segakoor HUIK! On oma eelmise peadirigendi Ingrid Roose eestvõttel laulnud siss plaaditäie Lembit Veevo segakoorilaule. CD on küll üllatava pikkusega – siuh! ja kuulatud –, aga miks ka mitte, et mitte öelda: päris tore! Kusjuures tegu on helilooja esimese autorikogumikuga helikandjal.

Lembit Veevo (1926–2000) töötas aastaid Otsa koolis muusikateoreetiliste ainete õpetajana ja andis valikainena ka heliloomingut. Koorimuusikaga puutus ta kokku juba lapsena, kuna laulis isa juhatatud kooris. Hiljem on ta olnud Tallinna Kammerkoori liige. Keskealised ja vanemad teavad Veevot vist eelkõige lastelaulude (“Karulaane jenka”), filmimuusika (“Keskpäevane praam”, “Hullumeelsus” jt), ehk ka aastakümneid tagasi raadios palju kõlanud jazzilugude ja -seadete järgi. Aga selle kõrval on Veevol ka klassikalise nüüdismuusika stiilis teoseid, mis seisavad suures osas käsikirjas. EMIKi lehel on mõned katkendid salvestistest, sh tore näide klarnetisonaadist, mis tekitab küll imestust ja uudishimu, et miks nii on ja mida kõike seal hunnikus veel leida võib.


Veevo loomingu keskne valdkond oli kindlasti just koorimuusika, millest paraku on laiemalt käibesse läinud üksnes mõni laul (siinsel plaadil esitatust “Suvine tuul”, “Naera” ja “Kadakad”). Plaadile valitu põhjal jääb mulje, et tema looming on valdavalt kantud lüürikast; valitud tekstid (peamiselt meie naispoeetidelt) puudutavad loodust või inimsuhteid. Loodu hulgas on ka mõni rahvaluulest kantud laul (siin plaadil “Kirp kiigel”), aga pigem erandina. Tema koorilaulud ei ole ülemäära keerukad (eriti kui arvestada, mida kõike juba tema kaasajal selles vallas tehti, ka Eestis), ehkki lihtsaiks ei saa neid ka kaugeltki mitte nimetada. Registrite äärealasid puudutatakse vaid hetketi, kuid ilma helisevate sopraniteta läbi ei saa. Faktuurist kuuleb tihtilugu kaugelt enam hääli kui klassikaline neljarealine kooripartituur ette näeb. Palju tähelepanu äratab laulude harmooniline kujundus. Jazzimehena kaldub Veevo (mõnes laulus rohkem, mõnes vähem või üldse mitte) tõesti ka selle stiili rajale, samas ei ole jazzilikkust kuidagi (meeldimise nimel) ära kasutatud. Harmoonia kulgeb teksti jälgides ja pole seda oma keelde “tõlkides” ei ette aimatav ega ka kindlasti mitte kunstlikult otsitud. Oma lemmikutest plaadil nimetaksin Heljo Männi tekstile kirjutatud “Sinule, kaja” – “Hooandjas” ettevõtmisele hoogu küsides ütleb Ingrid selle laulu olevat leidnud muusikamuuseumist; või Debora Vaarandi sõnadele loodud, paralleelsete “tühjade” kooskõladega “tuuline” “Igav Liiv”.

HUIK! kõlab Ingrid Roose käe all kaunilt ja ühtlaselt, paljuhäälsetes kooskõlades on kõik kenasti balansis ja kuulda, meeshäälte soolod vahedalt välja voolitud, kõrgregister heliseb. Praeguseks on Ingrid küll juba mujal ja selle kollektiivi on üle võtnud järgmine noor dirigent Ode Pürg, aga keelel kipitab küsimus: huvitav-huvitav, mida põnevat järgmiseks ette võetakse?


48 views