“Väärtuslik pärand, emigratsioon, mobiilsus, maaharimine, aga ennekõike muusika – Rahmaninovi isiku ja loomingu kaudu saab rääkida paljustki, mis meid ka tänapäeval kõige otsesemalt puudutab ja liigutab,” ütleb kultuurikeskuse Villa Senar hiljuti ametisse nimetatud direktor Andrea Loetscher, kui vestleme Luzerni kunstimuuseumi kohvikus. Mai lõpus 2022. aastal anti teada, et nüüdsest on tema, kultuurimänedžer, pedagoog, flötist selle Vierwaldstätteri järve ääres asuva maailmakuulsa vene helilooja, pianisti ja dirigendi villa hooldaja.
Sergei Rahmaninov, kel enne oktoobrirevolutsiooni oli Tambovi kubermangus näidisfarm, oli üks esimesi, kes hakkas töötama traktoriga. Hiljem rahastas ta USAs Igor Sikorski helikopterite arendust. Ta armastas oma aja kõige moodsamaid autosid ja sõitis oma villast mootorpaadiga Luzerni veerand tunniga. Aga ta toetas ka kirjanik Ivan Buninit tema emigratsiooni algusaastatel ja oli 45. eluaastast alates bolševike terrorirežiimi tulise vastasena eksiilis. Rahmaninovi isikus koonduvad kõik põgenemise ja totalitarismi narratiivid ja just seetõttu äratab tema elu ja looming Loetscheri sõnul “kõikehõlmavat kultuurilist huvi”.
“Rahmaninov oli andekas aednik, kujundas ise oma villa ümber pargi, istutas puid, kasvatas roose. Nii et aiapidamisel oli siin suur roll,” ütleb Loetscher ja jätkab: “Rahmaninovi ideaalmaastik on kellad, kellakõla ja kirikukoorid; Villa Senari läheduses asub vaimulik tütarlastekool Stella Matutina. Samas hindas Rahmaninovi moodsaid eluvorme – selles stiilis on ka tema villa. Maja range funktsionaalsus peegeldab teda ennast teoste interpreteerijana, kus puudub täiesti ülemäärane lopsakus ja nõretamine.”
Senar – juba see nimi on loodud vene futurismile omaste akronüümide stiilis. Näiteks 1920. aastate nõukogude filmikompanii nimi Mežrabpom pandi kokku sõnadest meždunarodnaja rabotšaja pomoštš – rahvusvaheline tööliste abi. Nimi Senar tuleb 1917. aastal Venemaalt pagendusse läinud paari SErgei ja NAtalja Rahmaninovi nimetähtedest, kes aastatel 1933–1939 siin elasid. Moodne nimi, uusehitis – see villa, arhitektide Alfred Möri ja Karl Friedrich Krebsi looming on väärtus, mis võetakse riikliku tähtsusega mälestisena Šveitsi föderaalse kaitse all ja võimalikult kiiresti oleks vaja alustada ka kõnelusi, et talle omistataks ka maailmapärandi staatus.
Aga maailm ei teadnud pikka aega sellest väärtusest midagi. Kuni 2012. aastani elas siin väga tagasitõmbunult helilooja lapselaps Alexandre Rahmaninov. Ta oli määranud kaaspärijaks oma asutatud Rahmaninovi fondi, kuid pärandusvaidlus teiste otseste järeltulijatega takistas kümme aastat selle villa ja ultramoodsa aiamajaga 20 000 ruutmeetri suuruse järveäärse kinnistu uut kasutust.
2022. aasta algul ostis Luzerni kanton need majad ja kinnistu. “Luzerni kanton maksis pärijatele 8 miljonit Šveitsi franki, investeeris 3 miljonit hoone renoveerimisse ja eraldas 3 miljonit koha ülalpidamiseks,” informeerib Rahmaninovi fondi president Urs Ziswiler. Just tänu tema diplomaatilistele oskustele – ta on endine Šveitsi suursaadik USAs – on Villa Senar nüüd kaitstud ja avalikkusele avatud.
Villa katus vajab hetkel hädasti remonti. Kanton on valmis selle kinni maksma. “Ehitusmälestiste kaitse all oleva vara puhul on kohustuslik säilitada originaalsisustus. See jäetakse alles. Selle eest seisis samuti Rahmaninovi lapselaps Alexandre Rahmaninov, nii omapärane isiksus kui ta ka oli. Seal praegu olevat teatud eklektilisust saab kohendada,” informeerib Ziswiler. Loetscher lisab: “Villa ja park taastatakse konservaatorite, ekspertide, arhitektide ja restauraatorite järelevalve all sellises seisukorras, nagu see oli Rahmaninovi eluajal, nendes värvides, mis ta koos arhitektidega välja valis, ning park samasugusena, nagu helilooja ise seda omal ajal kujundas.”
Mis saab aga kultuurikeskusest, mida avalik sektor ei doteeri? Kas Villa Senarist saab muuseumi teha? Ziswiler seda ei usu: “Juba oma väiksuse poolest ei sobi villa muuseumina pidevaks avalikuks kasutamiseks. Siia ei mahu korraga üle kolmekümne inimese. Samuti on küsitav, kas see oleks majanduslikult otstarbekas. Muuseumile on vaja ka valvureid ja kassapidajaid.” Seda pole sihtasutus seni endale lubada saanud.
Aga sellegipoolest on võimalik Villa Senarit külastada, lubab Ziswiler. “Siin saab registreeruda giidiga ekskursioonidele ja ühendada selle pianisti kontserdiga, kes mängib Rahmaninovi Steinway tiibklaveril. Kaasa võib võtta ka oma pianisti. Villat saab rentida erapidudeks või koosolekuteks ning kasutada suure lauaga söögituba.”
Loetscher plaanib ka haridusprogramme koolidele, muusikakoolidele ja -kõrgkoolidele ning meistrikursusi Rahmaninovi fenomenaalsel Steinway tiibklaveril. “Me saame teha aiamaja ruumid kättesaadavaks heliloojatele ja teadlastele, kes soovivad siia tulla Rahmaninovi fondi stipendiaadina pikemaks teadustööks. Aga ka suurepärastele muusikutele, kes soovivad siit inspiratsiooni leida, hingata sama õhku, mis Rahmaninov, ning endasse ammutada koha jõudu.”
Villas asunud teaduslikult olulise pärandi, nagu kirjad, postkaardid, telegrammid, amatöörfilmid on Amsterdami Rahmaninovi võrgustik juba inventeerinud ja digiteerinud. Ziswiler ütleb, et kogu materjali saab nüüd vaadata Luzerni kantoni arhiivis. “Eelkõige filmikaadrid loovad Rahmaninovist hoopis teistsuguse pildi: ta ei olnud depressiivne ja morn, vaid tundis õnne ja oli oma perest täiesti sisse võetud. Kogu villa filmiti hiljuti droonidelt 360-kraadise optikaga, et tulevikus saaks sellega ka virtuaalselt meie kodulehe kaudu tutvuda.”
Aastal 2023 on Rahmaninovi 150. sünniaastapäev. Vladimir Putin kuulutas selle Venemaa jaoks juba ammu Rahmaninovi aastaks. Ukraina sõja taustal on see Ziswileri jaoks kõike muud kui kasulik: “Selle üle oleme palju sisediskussioone pidanud. Me ei ole hoolekogus valmis kõiki vene artiste välistama. Erandiks jäävad sellised, nagu Gergijev ja Matsujev ning Putinile ja neile lähedased artistid, kes on sealsetes kultuurikomisjonides osalenud ja teinud kaasa Palmyra või Sotši propagandaüritustel. Selliste inimestega me koostööd ei tee, aga kõigi teistega ei ole pikas perspektiivis mõtet koostööd välistada. See on vene kultuur, mis peab elama ja edasi elama. See on maailmapärand!”
Koostöö Venemaal kultuuripoliitiliselt silmapaistval positsioonil oleva pianisti Deniss Matsujeviga lõppes kaks päeva pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Varem kuulus Matsujev sihtasutuse nõukogusse, nüüd vaid kõrvalkomisjoni. Putinil on tohutu huvi Villa Senar Vene föderatsiooni protektoraadi alla saada. Aga seda on osatud ära hoida. Ziswiler jätkab: “Meie hoolekogus ei ole ühtegi vene funktsionääri, kuigi Vene poole surve Moskva Glinka-nimelise muuseumi direktori kaasamiseks oli üsna tugev. Samuti katkestasime kohe koostöö Vene muusika muuseumiga, mida olime varem väga soovinud aastaks 2023, et teha näitus originaaldokumentide ja -eksponaatidega.”
Sellegipoolest plaanitakse Villa Senaris Rahmaninovi aastapäevaks palju. “Rahmaninov ei ole ainult venelaste privileeg,” ütleb Loetscher. Tal on mõttes koostöö kohalike partneritega, Luzerni festivaliga, mida juhib tema abikaasa Michael Haefliger, sümfooniaorkestri, muusikaakadeemia ja Hans Erni muuseumiga, kus saaks toimuda näitus “Rahmaninov Luzernis” ja loengusari.
Plaanis olev Rahmaninovi gala keskenduks Loetscheri sõnul eelkõige helilooja romanssidele, mis on esiteks Rahmaninovi loomingus keskne žanr, vene laululoomingu tipp ja sobib villa piiratud ruumiga väga hästi: “Villa Senar on väike. See peaks võimaldama intiimseid kohtumisi, aga mitte massilist liiklust.”
Villa Senari tubades kõndides näeb söögilaual lauanõusid, millele on graveeritud initsiaalid SR, helilooja kirjutuslaual telefoni ja tuhatoosi, ülakorrusel on kohver tema tviidülikonnaga, mida ta kandis puid saagides ja pargis puid istutades. Majas viibides jääb mulje, et perekond on lahkunud alles äsja, mitte 23. augustil 1939. aastal. Hoolimata kogu poliitilisest huvist koha lahti tegemise vastu jääb Ziswiler seisukohale: “Intiimsus on meile oluline. Tahame tõesti säilitada muljet, et Rahmaninovid on siit just lahkunud. Rahmaninovi jaoks oli Villa Senar tagasitõmbumise ja järelemõtlemise koht, siin avastas ta taas oma võime komponeerida, mida polnud aastaid suutnud.”
Kontemplatsiooni ja avatuse ühendamine on praegu kultuurikeskuse peamine ülesanne.
Saksa keelest tõlkinud Ia Remmel
Ilmunud ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung 22.08 2022.
Avaldamisõigused kuuluvad ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung.
Comments